Mida himu sinult võtab: kuidas Jeesus täidab kirgliku südame igatsuse

Me veedame oma elu suu ammuli ja käed laiali, otsides, mida me veel võiksime tarbida. See on meie inimlik kogemus, osaliselt sellepärast, et Jumal on meid selliseks loonud: me sööme, kuna meie keha vajab energiat ja seome end õrnalt nende külge, keda armastame, tunnetades nälga suhete järgi. Me oleme sündinud vajadusse ja meie soovid, mis on Jumala enda poolt meisse juurutatud(Apostlite teod 17: 24–27), julgustavad meid otsima rõõmu täiust.

Meie soovid muutuvad aga väga kergesti kinnisideedeks, mis viivad meid metsikusse ületarbimisse (Jaakobuse 4: 1-3). Soovist saab sõltuvus või iha, ülim soov ja isegi elu mõte. Selle asemel, et need signaalid juhiksid meid otsima peamist rõõmuallikat (Psalm 16:11), saavad neist meie ülevaatajad, kes nõuavad meie jagamatut ustavust ja röövivad meilt rahu ja rõõmu.

Meie kontrollimatu nälg tarbimise järele neelab meid endasse.

Minu esmane (petlik) kiindumus

Kui me ei luba oma soovidel leida rõõmu täiust kogu rõõmu allikast – Jumalast endast -, siis meis areneb sõltuvus valedest kuningatest.

Minu peamine valelik sõltuvus on teiste inimeste armastuse ja imetluse järele. Ma ihkan tunnustust ja avastan, et vahel esinen nagu loom tsirkuses, et seda saavutada. Nii olen teada saanud, kui palju ma olen lasknud sellel valel kuningal minu üle valitseda: viimased aastad on olnud rasked, täis korralagedust ja segadust aga ka emotsionaalset valu.

Kuskil hakkas mu süda, kummardudes selle valekuninga ette, tundma, et mind armastatakse ja ma olen vajalik ja nõutud. Ma hakkasin endalt küsima, kas minu olemasolu inimesena on üldse oluline või olen oluline ainult sellena, kes seda tööd teeb. Mõtlesin, kas nad tegelikult tunnevad mind? Ma hakkasin mõtlema, kas keegi märkab ka minu vajadusi ja tarvidusi. Mu sügav enesekesksus suunas mu fookuse üha enam sissepoole ja mingil hetkel lülitasin lihtsalt oma südame välja. Kui mul endal polnud seda, mida ma nii väga ihkasin, siis ei olnud ma enam nõus ennast ka teistega jagama.

Hakkasin vaatama tagasi sellele, kes ma kunagi olin olnud ja kui kirglikult ma armastasin teisi, ja ma tõesti väga tahtsin jälle selleks inimeseks saada. Kuid ma ei suutnud tekitada armastust ja uskusin, et rõõm ei tule enam kunagi minu ellu. Selle asemel tundsin, et mu süda on kalk ja apaatne, otsides ainult seda, et teda teenitaks ja märgates kõiki ebaolulisi detaile, kadestades asjaolu, et teisi armastatakse ja neid võetakse vastu.

Valed kuningad ainult võtavad

Ebajumalat kummardava südame (ning ka Jumala kingituse läbi meeltparandava südame) jaoks seisneb häda selles, et Jumal sekkub kangekaelselt ja katkestab meie pingutused leida rõõmu, kui me püüame seda leida milleski muus peale Tema enda. Jumal ei anna meile, meie petlikus kiindumuses, püsivat ja kestvat rahu, sest Ta on armukade soovides, et saavutaksime reaalse rahu, mida me nii otsime.

Neil ärevuse ja võitluse aastatel võis lausa koor inimesi laulda mulle kiitust, kuid see ei toonud mulle kunagi rahu. Iga kord, kui mõni mu sõber julgustas mind, hakkas mu mõistus paanitsema: “Mida ma saaksin teha, et seda armastust säilitada?” Või mõtlesin: “Miks see või teine ​​vaikis ega julgustanud mind? Kuidas ma saan nad tagasi vallutada? ” Ma kogesin nii tugevat nälga ja janu, et olin kuivanud ja närbunud, neelatud sellesse, mida ma ise üritasin tarbida.

Valed kuningad ei anna kunagi,  nad ainult võtavad.

Kuningad kes võtavad

Kui prohvet Saamuel vananes, hakkasid iisraellased muretsema oma tuleviku pärast. Saamuel oli nende jaoks vahendaja Jumala ees, preester ja prohvet, kuid nad vajasid uut juhti ja inimlikust seisukohast polnud neil teist lahendust. Kogu Iisraeli rahva jaoks oli ilmne, et Saamueli pojad ei käinud Issanda teedel, nii et vanemad otsisid väljapääsu, vaadates kuidas teiste rahvaste seas on asjad korraldatud. Nad pöördusid Saamueli poole oma otsusega: “Pane nüüd meile kohut mõistma kuningas, nii nagu on teistel rahvastel kombeks” (1. Saamueli 8:5, kaasaegne tõlge).

Esmapilgul ei tundu see palve nii halb, kuid Pühakirja järgi ei meeldinud see ei Saamuelile ega ka Jumalale, sest vanemad ei mõelnudki Jumalaga arvestada (1. Saamueli 8: 6–9). ) Kas neil ei olnud juba kuningas olemas? Tegelikult lükkasid nad tagasi Jumala ideaalse valitsuse, kes vabastas, andis, juhendas ja kaitses. Nende südames oli teine variant. Nad ei olnud valmis Jumalat täielikult tagasi lükkama, nad tahtsid Jumalat, aga lisaks Temale tahtsid nad veel ühte usaldusväärset ja käegakatsutavat plaani B-d kuninga näol, nii nagu oli kõigil teistel ümberringi elavatel rahvastel.

Saamueli vastus on meile ka aus hoiatus plaani B kohta kuningast: ta võtab ainult teilt. Saamuel hoiatab, et rahvale määratud kuningas võtab nende pojad ja saadab nad sõtta, võtab lapsed ja sunnib nad orjatööle, võtab tütred teenistusse ja võtab osa saagist oma sulaste toitmiseks (1. Saamueli 8: 10-17). Saamuel teab, mida valekuningad teevad: nad võtavad parima, mis meil on, ja siis teevad meist orjad.

Kahe kuningaga kuningriigid

Nii nagu Iisraeli vanemad, kipume ka meie mõtlema: mis selles halba on, kui meil on kuningas, me ju ainult kindlustame natuke oma panuseid? Tahame uskuda, et võime vanduda truudust kuningale Jeesusele ning anda oma südame ka inimlikele kuningatele või maistele asjadele. Kuid Piibel teeb selle selgeks: keegi ei saa teenida kahte isandat (Matteuse 6:24). Jagunenud kuningriik ei jää püsima (Matteuse 12:25).

Jeesus on meie kuningas ja mitte ainult tark konsultant, kelle poole me pöördume, et teada saada, kuidas mõnes olukorras käituda. Ja nagu Iisraeli juhid näitavad, ei jagune süda tegelikult üldse: tegelikult on see juba ühe poole valinud. Jagatud süda on Jumala tagasi lükanud. Me pöördume valede kuningate poole, kes meie arvates pakuvad meile lohutust, turvalisust, panevad meid tundma end vajalikena, tunnustavad, armastavad, pakuvad seksuaalset rahuldust – kuid lõpuks võtavad nad selle kõik tegelikult ära.

Nad lubavad elu, kuid annavad surma.

Neelatud selleks, et rahuldada

Aga mitte Jumal. Jeesus Kristuse kaudu sillutas Jumal meile tee sellest surmaspiraalist välja, näidates meile, kuhu oma soovid suunata, pakkudes meile seda, mida võime tarbida, kuid mis meid vastutasuks ära ei neela.

Jeesus tuli öeldes: “Parandage meelt ja uskuge” (Markuse 1:15). Tema sõnad olid kutse, välja sirutatud käsi, avatud uks, et me siseneksime koos Temaga Jumala riiki.

Jeesus tuli ja ütles: „See on Minu ihu, mis teie eest antakse. Minu veri, mis teie eest valatakse (Luuka 22: 19–20). Sööge Mind (Johannese 6: 51–58). ”
Surm neelas Jeesuse just selleks, et saaksime Teda nautida. Seda Kuningat kutsutakse Elu Leivaks (Johannese 6:35) ja Elavaks Veeks (Johannese 4: 13-14), nii et me teame, et kui me oleme näljased, toidatakse meid ja kui meil on janu, siis saame seda rahuldada. Kui me neelame Tema head juhtimistava, siis avastame armastava varustamise ning rahuliku ülemvõimu ja valitsuse. Me ei tunne Teda lõplikult, kuid Temas võime kindlasti rahuldada püüdlust, mis on kõigi meie soovide aluseks, püüdlus rõõmu poole.

Kuningas, kes annab

Iisraellased oleksid nagu asetanud peegli minu südame ette, aidates mul selgelt minu valet pühendumist näha. Minu teod olid nende teod, kui nemad pöördusid kuningate poole, kes ei suutnud oma lubadusi täita. Nagu nemad, polnud ka minu soovid ja vajadused täiesti valed; vale oli see, kuhu ma pöördusin. Tulin meeleparanduses Jeesuse ligi ja leidsin taas rõõmu, olles lojaalne Talle.

Kas teil on vajadus? Soov? Andke see täielikult üle kuningale Jeesusele. Ta ei nõua ainult meie truudust, justkui sõnakuulelikkus oleks karistus või midagi sellist, mida me teeme hambaid kokku surudes teeme. Tema nõue siiruse järele on kutse võtta vastu see, mis kuulub Temale – Kuningriik (Matteuse 5: 3). Ta avab meile oma varanduse, jagades rahu, armastust, rõõmu, elu ja viljakust.

Ja kõige parem sellest kõigest, mida me vastutasuks saame, on Tema ustav armastus (Roomlastele 8: 38–39; Matteuse 28:20; Heebrealastele 13: 5).

Tema on see Kuningas, kes annab.

Allikas: http://ieshua.org/chto-vozhdeleniya-zaberut-u-vas-kak-iisus-ispolnyaet-strastnye-zhelaniya-serdtsa.htm