46 aastat tagasi, 1971. aastal, päästis Issand mind armulikult patu poolt hävitatud elust, mis hõlmas väga tõsist narkootikumide kuritarvitamist ja liigjoomist. Sellest päevast tänaseni pole ma kunagi tarvitanud narkootikume ega joonud lonksugi alkoholi, välja arvatud armulaua ajal, kus see on ainus võimalus.
Kas ma usun, et Pühakiri nõuab kõigilt usklikelt täielikku karskust? Ei, ma ei usu seda.
Kas ma usun, et Jeesus muutis Johannese 2. peatüki loos vee sõna otseses mõttes veiniks, isegi kui vein ei olnud siis nii kääritatud kui praegu? Jah, ma usun seda.
Kas ma usun, et mõned kristlased saavad mõõdukalt alkoholi juua ilma Jumala ees patustamata? Muidugi.
Nii et ma ei ole siin mitte kohtuniku ega žüriina ega püüa oma tõekspidamisi teistele inimestele peale suruda. Ma tahan lihtsalt teiega jagada, kuna seda, miks olen viimase neljakümne kuue aasta jooksul täielikult alkoholist hoidunud, on minult aastate jooksul palju küsitud.
Esiteks, kuigi mulle meeldis enne päästmist narkootikumide mõju all ja purjus olla, siis ei meeldinud mulle alkoholi maitse. Niipea, kui joomise lõpetasin, kaotasin täielikult huvi selle vastu. Puudus kiusatus ja soov.
Mu naise Nancy jaoks, kes sai päästetud 1974. aastal, olid asjad teisiti. Talle meeldis alkoholi maitse väga ja ta kuritarvitas alkoholi enne päästmist. Seega ei olnud tema jaoks isegi küsimust, ta pidi Issanda juurde tulles vältima isegi alkoholi maitset. Milleks mängida tulega? Joomine tekitas tema elus ainult patuseid suhteid.
Teiseks, kogudus, kus Nancy ja mina usule tulime, harrastas täielikku karskust, nii et sellest sai ka meie tava.
Kui aus olla, siis ma ei mäleta, et pastor oleks neil varajastel kujunemisaastatel sellel teemal õpetanud. Selle asemel saime sellest teada teistelt usklikelt, kellest mõned olid minevikus olnud joodikud. Samuti oli nende jaoks loomulik murda selline kiindumus maailma vastu.
Kolmandaks hakkasin 1973. aastal 18-aastaselt jutlustama, nii et nad hakkasid minus kohe nägema teatud liidrit. Millist eeskuju ma näitasin? Kui teised järgiksid minu eeskuju, kas see aitaks või kahjustaks neid?
Mul oli veel üks kaalukas põhjus, miks ma kogukonnas ei joonud. Paljud usklikud nimelt nägid palju vaeva selle nimel, et joomise probleemist enne päästet vabaneda ja mõned jätkasid sama võitlust ka pärast päästmist. Miks panna nende ette veel üks komistuskivi?
Neljandaks, olen viimaste aastakümnete jooksul sama kurba lugu nii palju kuulnud, et see paneb mind tõeliselt mõtlema.
Endine alkohoolik näeb venda või õde söögi kõrvale klaasi veini joomas või tulevad nad sulle külla ja näevad su külmkapis õlut. Nad arvavad: “Noh, kui see on nende jaoks okei, siis ma arvan, et see on minu jaoks ka hea.” Siis nad joovad ühe klaasi – ainult ühe – ja sõltuvus võtab jälle võimust, mõnikord aastateks.
Nii et sinu vabadus, mis võib sinu ja Issanda vahel olla täiesti normaalne ja vastuvõetav, lõpeb su kalli venna või õe langusega.
Paulus mõtiskles sellest ebajumalatele ohverdatud toidu kontekstis, kuid põhimõte on sama:
„Siis hukkub ju sinu tunnetuse tõttu nõrk vend, kelle
pärast Kristus on surnud. Aga kui te nõnda patustate vendade vastu ja haavate nende nõrka sisetunnet, siis te patustate Kristuse vastu. Seepärast, kui söök viib kiusatusse mu venna, siis ma enam kunagi ei söö liha, et ma oma venda ei viiks kiusatusse.” (1. Kor. 8: 11–13).
Siin on õppetund, et me peaksime pöörama rohkem tähelepanu nõrgemate vendade ja õdede aitamisele kui oma vabaduse kasutamisele.
Viiendaks teenin paljudes erinevates kirikutes, millest mõned harrastavad ka täielikku karskust, seetõttu hoian oma elustiili kvaliteeti rangemal teel.
Näiteks olen käinud 40 erineval reisil Itaalias ja Inglismaal ning einestanud aeg-ajalt teiste kristlastest juhtidega, kes lubavad endale klaasi veini või õlut juua.
Ma ei näinud neid kunagi purjuspeaga ja ei tundnud, et nad midagi valesti teevad. See on nende kultuur ja see on nende ja Jumala vahel. (Kui see näib olevat eelmise punktiga vastuolus, siis see pole nii. Jagan oma nõuandeid ja veendumusi, mitte ei suru neid teistele inimestele peale.)
Olen teinud ka üle 40 reisi Aasiasse, kõige sagedamini Indiasse, kuid pole kunagi näinud sealseid usklikke alkoholi tarvitamas ja pole seda näinud ka mitmel Aafrika-reisil.
Jällegi tahaksin enda jaoks elada pigem mõlemas kultuuris ühtemoodi. Seega, kui minult kunagi küsitakse, kuidas ma tavaliselt käitun rangemates tingimustes, siis võin öelda, et ma ei joo üldse.
Kuuendaks öeldakse meile Pühakirjas, et oleksime kained ja valvaksime (vt 1. Peetruse 5: 8), samas kui alkohol võib kergesti põhjustada laiskust, segadust, hoolimatut mõtlemist ja tegutsemist ning otsest joobumist.
Kuna usun, et peame põgenema selle eest, mis meid hävitab (vt 2. Timoteosele 2:22), jooksen ma kainuse poole ja kõige selle juurest ära, mis viib purjusolekuni.
Seitsmendaks, ma ei taha, et mind maised harjumused orjastaks (aastakümneid olin šokolaadisõltlane, st. šokohoolik. Jumala armu läbi olen sellest orjusest ja muudest toidusõltuvustest nüüdseks juba üle kolme aasta täielikult vaba – ja ma rõhutan sõnu “Jumala armu läbi”).
Ühest pitsist on nii lihtne sõltuvusse jääda alguses, et lihtsalt närve rahustada; teine pits, et purju juua; veel üks hirmude rahustamiseks ja kõik sai alguse ühest pitsist…
Võib-olla loodate sellele klaasile rohkem kui Issandale? Ehk olete sellest sõltuv? Võib-olla viib ainult üks pits kahe, kolme või enama juurde?
Hoolimata lihaliku olemuse ja maailma valedest ei rahuldu patt kunagi. Selle asemel viib see veel suurema patuni, seejärel veel hullema patuni ja siis orjastab.
Mis suunas märjuke sind viib? Kas sa tarvitad praegu üldse alkoholi? Kas sa jood üha rohkem kanget alkohoolset jooki ja julgustad oma sõpru sama tegema? Kas sul on pidusid, kus tunnete rõõmu oma “vabadusest”? Kas on kunagi juhtunud, et jõid plaanitust rohkem ja olid isegi pisut purjus?
Jällegi, ma ei võta saatusekohtuniku rolli ega istu nagu sinu kohtunik. Aga kui vastasid mõnele neist neljast viimasest küsimusest jaatavalt, võin peaaegu garanteerida, et oled libedal nõlval vales suunas ja et varsti muutub su“vabadus” orjuseks.
Sellepärast on mul isiklik probleem sellega, kui suhtutakse teenistusse nii, et “ühes käes õlu ja teises Piibel”.
Ühest küljest mõistan, et kogudused tahavad kohtuda patustega seal, kus nad on, ja kutsuvad neid üles mugavas keskkonnas Sõna uurima. Kuid millal kuulevad need patused meelteparanduse sõnumit, mis hõlmab purjuspeaga aset leidnud meeleparandust? Ja kui palju endisi alkohoolikuid kirikus selle keskkonna tõttu komistab ja kukub?
Jällegi jagan oma isiklikke tõekspidamisi ja tean hästi väidet, et need, kes on õppinud mõõdukalt jooma, ei võitle liigjoomise vastu.
Paljude jaoks töötab see nagu traditsioonilises juudi kultuuris, kus väike kogus veini on lisatud erinevatesse roogadesse ja tseremooniatesse.
Kuid sellises riigis nagu Ameerika, kus on nii palju purjutamist ja korruptsiooni, eksin pigem vastassuunas ja mul pole siin maailmas lihtsalt midagi pistmist alkoholiga.
Ja jah, ma rõhutan veel kord, et need on vaid minu enda seisukohad selles küsimuses, sest minu käest küsitakse sageli, kuidas ma alkoholi joomisse suhtun.
Ja isegi Piibli päevil, kui alkohoolsed joogid ei pruukinud olla nii kääritatud, kui praegu ja enamik usklikest ei olnud kindlasti täiskarslased, on meil endiselt hoiatus: „Vein paneb pilkama, vägijook lärmama, ja ükski, keda see paneb taaruma, pole tark”(Õpet. 20: 1).
Lõpptulemus on see, et söögist ja joogist on palju olulisemaid asju, mistõttu Paulus kirjutas: „Jumala riik ei ole ju söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus.” (Rm 14: 17).
Püüdkem kõik püüelda „õiguse, rahu ja rõõmu poole Pühas Vaimus“, nagu on sobilik kuninglikule preesterkonnale meie Jumala ees.
Michael Brown / askdrbrown.org
Allikas: https://ieshua.org/pochemu-ya-nikogda-ne-pyu-alkogol.htm
