Kolmapäeval, 4. novembril – päev pärast 2020. aasta valimisi – täitus mu postkast koguduse poolt saadetud meilidega. Ma pole kindel, kas kirjavahetuse kokkulangemine oli juhus, kuid sel konkreetsel päeval kuulsin oma kiriku paljude liikmete käest, et olen vaimulikuna ebaõnnestunud.
Võib-olla olete ka teie kuulnud selliseid süüdistusi, nagu need, mille osaliseks mina sain: oled maskide ja sotsiaalse distantseerumisega liiga ettevaatlik. Sa ei ole meie füüsiliselt toimuvate teenistuste ajal piisavalt ettevaatlik. Sa räägid liiga palju õiglusest ja liiga palju inimeste seksuaalsusest. Sa oled poliitiliselt liiga liberaalne. Sa oled liiga konservatiivne.
Neid sõnumeid lugedes ei olnud ma sellega nõus. Kes on võimeline juhtima kogudust läbi täiesti uudse ülemaailmse pandeemia? Kes on piisav selleks, et navigeerida rassiliste pingete vahel rahva seas, mis on juba enne rassismi ametlikku tekkimist sellesse takerdunud ning mõistaks meie kohta selles ja sõnastaks selle, kuidas kristlane peab reageerima? Kes teab, kuidas kuulutada kristlikku arusaama seksuaalsusest, mis on vastuolus läänelike ja ilmalike võimu- ja mõjusektorite katekismusega?
Mina mitte.
Pandeemia edenedes tuletati mulle regulaarselt meelde minu enda eksistentsiaalset võimetust. Tundsin, et olen üliväga kurnatud.
Nende samade kuude jooksul lahkus mu vanaisa – minu jutlustajast professor ja teenistuse eeskuju ning eluaegne mentor – igavikku. Jutlustasin tema matustel ja sain COVID-i sugulaselt, kes ei olnud enda nakatumisest teadlik. Mõned kuud hiljem jäi mu naine lapseootele ja me rõõmustasime! Kuid Zion Hope Buikema südamelöögid lakkasid pärast kaheksanädalast emaüsas viibimist ja me matsime ta maha.
Kui pandeemiaga seotud väljakutsed suurenesid ja isiklikke kaotusi kogunes, kogesin vaimset, füüsilist ja hingelist kurnatust, mida ma polnud kunagi varem kogenud. Ja selles kontekstis mõtlesin, kas ma saan siin pastorina edasi töötada või kas keegi üldse tahab, et ma seda teeksin. Tundus, et kõik, mis mul oli pakkuda, oli ebaõnnestumine.
Mulle helistati teises osariigis asuvast kirikust, mis lubas mulle rohkem puhkust ja vähem nõudmisi. Kuid ma ei uskunud, et Jumala kutse minu jaoks siin oli aegunud. Nii et ma jäin.
Järgmisel pühapäeval pärast minu otsust jääda olid ülestõusmispühad. Meil oli päikesetõusu jumalateenistus, õues ja ilma maskideta. Ma nägin esimest korda aastase jutlustamise jooksul inimeste nägusid. Ja ma nutsin. Mu naine märkis: “Mul on nii hea meel, et me ei läinud kuhugi mujale.”
Tavaline hiilgus
Eelmisel nädalal käisin maja lähedal asuval metsaalal jooksmas. Ilm oli soine ja ma väsisin kiiresti. Jooksin veidi eemal asuva sillani ja keerasin kodu poole. Tagasiteel aeglustasin kõndimist ja ohkasin valusalt. Koju jõudes olin õnnetu ja lebasin tagahoovis, kuni suutsin koguda piisavalt energiat selleks, et uuesti seista.
Järgmisel päeval viisin oma lapsed samale sillale. Kui kohale jõudsime, lasin nad kärust välja, et nad saaksid korjata metsalilli ja umbrohtu, et teha emale lillekimp. Kui ma teed vaatasin, siis rabas mind selle tavaline, kuid hiilgav ilu. Mind ümbritseva keskkonna mõju haaras mind endasse ja imetlesin head Jumalat, kes oli loonud sellise üleva meistriteose.
Mõtlesin, et kuidas ma seda küll eile ei märganud. Kuidas jäi kogu see hiilgus mul kahe silma vahele? Vastus oli ilmne: olin liiga keskendunud oma valule ja kurnatusele selleks, et märgata selle tavalise ilu hiilgust.
Sama kehtib koguduse kohta, mida ma teenin. Me ei ole toretsev kogudus, kuid Orland Parki CRC-l on tavaline au. Meie hea ja ustav Jumal on kudunud meie koguduseliikmed ülevaks meistriteoseks. See kogudus on lojaalne, ustav ja innukalt abivalmis.
Mõni aasta tagasi tekkis ühel koguduseliikmel idee autod korda teha ja abivajajatele ära anda. See teenistus on nüüdseks ära andnud üle tuhande auto. Kirikus on rikkalikult ehitajaid ja kaupmehi ning igal aastal saavad mitmed rühmad kokku ja ehitavad maja, mis ära kingitakse. Meie kogudus on kinkinud 20 maja peredele, kes neid vajavad.
Meie liikmed on valmis sõna võtma küsimustes, mis nõuavad prohvetlikku kuulekust; neil on hea meel näha evangeeliumi kuulutatuna kogu maailmas; nad on helded; nad uurivad entusiastlikult Piiblit; nad hindavad üksteist; nad on nõus saatma kaardi neile, kes on lähedase kaotanud või haiglasse sattunud. Kui mu vanaisa suri, siis sain ma neid sõnaraamatu suuruse virna ja siis sama suure hunniku, kui kaotasime Zion Hope´i.
Kogudus, mida ma teenin, armastab Jeesust. Ja see on hiilgav. Olin lihtsalt liiga keskendunud oma valule ja väsimusele selleks, et seda märgata.
On olemas kari pastoreid ja koguduseliikmeid, kes pärast ebatavaliselt rasket pooltteist aastat tunnevad samasugust kurnatust. Nad tunnevad end nii nagu mina päris sageli, justkui ainuke asi, mida nad oma kogudustele annavad, on ebaõnnestumine.
Kui teie väsimus või valu tekitavad teis tunde, et te ei saa kuidagi naasta oma kohaliku kiriku jumalateenistusele, siis palun teil alandlikult oma silmad tõsta ja proovida hetkeks oma valust mööda vaadata. Pühade kogunemine, mille osa te olete, on auline.
Autor: Derek Buikema.
Derek Buikema on Illinoisi osariigi Orland Parki kristliku reformeeritud kiriku peapastor ja Trinity Christian College’i teoloogia dotsent. Temal ja ta naisel Aubreyl on kolm last.
Allikas: Why I’m Staying at My Church After a Hard Year (thegospelcoalition.org)