Miks mu elu peab raske olema?

Kui küsite minult, millised Pühakirja lõigud on mulle kõige lohutavamad, siis võib mu vastus teid üllatada: Psalm 90 ja Koguja.

Psalm 90 on Iisraeli hädaldamine selle üle, et kuigi nad on Jumala valitud rahvas, on nad ka Aadama lapsed, kes alluvad sarnaselt temaga Jumala õiglasele vihale oma patu pärast. Moosese luule Psalmis 90 juhatab meid samm-sammult nende elu lühiduse, valu ja raskuste keldri sügavusse. Kolmas salm alustab seda laskumist, korrates Jumala sõnu Aadamale 1. Moosese 3:19:

“Sina viid inimese jälle põrmu ja ütled: „Tulge tagasi, inimlapsed!”… See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära. 
Sest sinu viha tõttu me lõpeme ja su vihaleegist me ehmume.
 Sa paned meie pahateod enese ette, meie salapatud oma palge valguse ette. Sest kõik meie päevad mööduvad su raevu all, meie aastad lõpevad nagu ohe. (Psalm 90:4,6-9).

Me ei ole üksikasjades täiesti kindlad – võib-olla kirjutas Mooses selle psalmi, nagu Allen Ross väidab, Iisraeli neljakümneaastase kõrbes ekslemise lõpus. Olgu konkreetne taust milline tahes, läksid iisraellased läbi suurest kannatuste perioodist ja õppisid oma kogemustest, et Jumala viha nende patu peale tähendas, et isegi kui nad elaksid ebatavaliselt pika elu, on nende parimad aastad täis vaid rasket tööd ja muresid, mis kiiresti mööda lendab ja siis kaob ära.

Hea, kuid arusaamatu ettehooldus

Nagu David Clemens märgib, mõistetakse Koguja raamatut kõige paremini “haarava, kuid läbinisti ortodoksse 1. Moosese raamatu 1-3 peatükkide käsitlusena”. Eelkõige muudab ta „langemise valusad tagajärjed … keskseks”, selgitades, kui heidutav võib olla elu pärast pattulangemist. Koguja teab, et Jumal juhib oma ettehooldust tavaliselt maailmas toimuvate tavaliste põhjuslike protsesside kaudu (Koguja 1:4–7, 9). Rumalad ja hooletud inimesed saavad tavaliselt seda, mida nad väärivad, sest nad keelduvad järgimast korrapäraseid loomingu mustreid (Koguja 4:5; vt ka Õpetussõnad 6:6–11; 20:4; 24:30–34). Tarkus on parem kui rumalus, sest targad mõistavad ja austavad neid mustreid ning näevad seetõttu, kuhu nad lähevad, samal ajal kui rumalad pimedas komistavad (Koguja 2:13-14).

Kuid sellegipoolest juhtub, et „aeg ja saatus tabab neid kõiki.” (Koguja 9:11). Teisisõnu, see, mille Jumal oma tavalise ettehoolduse käigus käsib loomisstruktuuridel ja protsessidel meie ellu tuua, ei ole mitte ainult meie kontrolli alt väljas, vaid ka meie tunnetusest väljaspool. Sellele, mida Jumal teeb, ei saa aga midagi lisada ega ära võtta. „Jumal on seda teinud nõnda, et teda tuleb karta.” (Koguja 3:14).

Seega hoiab terve ja püha hirm meid Jumala ettehoolduse ees alandlikuna ja sellest sõltuvana, sest me mõistame, et Ta on elu “päikese all” nii määranud, et hoolimata sellest, kui raske see ka ei oleks, me püüame mõista, mis oli, on või saab olema ja ei saa paljust aru. “Keegi ei saa aru, mis toimub päikese all. Kõigist pingutustest hoolimata ei saa keegi selle tähendusest aru. Isegi kui targad väidavad, et teavad, ei saa nad sellest tegelikult aru” (Koguja 8:17, NIV).

Täpsemalt ei saa me sündmuste järgi kindlaks teha, keda Jumal tegelikult armastab, sest samad sündmused juhtuvad nii heade kui ka halbade inimestega. Selles langenud maailmas õiglust alati ei tasustata ja kurjus ei saa alati oma väljateenitud karistust: „Mõttetus on seegi, mis maa peal sünnib, et on õigeid, kelle käsi käib, nagu oleksid nad teinud õelate tegusid ja et on õelaid, kelle käsi käib, nagu oleksid nad teinud õigete tegusid.” ( Koguja 8:14; 7:15 ). Kuidas Jumal jagab meie kõigi jaoks maises elus head ja kurja, rõõmu ja kurbust, kergust ja raskusi, me ei mõista (Iiob 9:1-12; Luuka 13:1-5).

Jumal ei ole meid maha jätnud

Laulu 90 ja Koguja karm realism võib tunduda masendav. Ent apostel Paulus ütleb meile „Sest mis iganes enne on kirjutatud, see on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Pühakirja julgustuse kaudu oleks lootust.” (Rm 15:4). Kuidas need kirjakohad meid julgustavad ja lootust annavad?

Nad tuletavad meile meelde, et langemisest saadik on kannatused olnud patu võimu all oleva inimelu normaalne osa. Jumala kohtuotsused  1. Moosese 3:16–19 kirjakohas näevad ette teatud tüüpi kannatusi, mis on tänapäeval inimelu lahutamatu osa. 1. Moosese 4. peatükis näidatakse seejärel, kui valus võib inimelu olla: Aadama ja Eeva esimene poeg Kain tapab nende teise poja Aabeli ja on seejärel määratud olema põgenik ja rändaja maa peal.

Siiski ei tohiks me järeldada, et meie elu koosneb ainult kannatustest ilma leevenduseta. Pöördudes Lüstras asuvate paganlike polüteistide poole, tuletab Paulus neile meelde, et Jumal ei jätnud ennast ilma tunnistuseta, „tehes head: andnud taevast vihma ja viljakaid aegu, kosutanud ihu toiduga ja südant rõõmuga.”” (Ap 14:17). Eeva tütred saavad abielludes ja perede loomisel füüsiliselt ja emotsionaalselt kannatada (1. Moosese 3:16), kuid nad võivad kogeda ka suurt rõõmu oma abielust ja perekonnast. Aadama pojad on alati sunnitud elatist teenima (1. Moosese 3:17–19), kuid pikkade päevade lõpp võib olla rahuldust pakkuv, kui oleme töötanud nii, nagu peaksime.

Psalm 90 ja Koguja hoiatavad meid praeguse õnne ootuse eest. Pärast pattulangemist ohkab isegi loodu ise patu tühisuse pärast (Rm 8:18-21). Seega, kui elu muutub meie jaoks halvaks, ei tähenda see, et kristlus pole tõsi või, et Jumal on meid hüljanud. Tegelikult, kui me kogeme olulisi kannatusi, siis kogeme sageli vastupidist: leiame, et saame oma kannatuste üle rõõmu tunda teades, et see õpetab meile vastupidavust ning et vastupidavus muudab meid tugevamaks ja sügavamaks, julgustades meid lootma oma lõplikule ja täielikule päästele, kui tunneme Jumala armastust meie vastu Tema Püha Vaimu ligiolu kaudu (Rm 5:3-5; Jaakobus 1:2-3; 1. Peetruse 1:3-9).

Rõõm hommikust

Kristlaseks olemine tähendab uskumist meie Issanda ihulisse ülestõusmisse (Rm 10:9) ja Tema ülestõusmisse uskumine tähendab uskumist meie enda ülestõusmisse (1Kr 15). Meie lootus oma keha lõplikule lunastusele on, nagu Paulus ütleb lootus, milles meid päästetakse (Rm 8:24).

Paulus ütleb meile, et see lootus ei lase meil meelt heita, sest samal ajal kui „meie väline mina laguneb, uueneb meie sisemine mina päev-päevalt” (2. Korintlastele 4:16). Mis meiega ka ei juhtuks, saame aru, et lõpuks pole see midagi muud kui “kerge hetkeline kurbus”, mis “sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.” (2Kr 4:17-18; Roomlastele 8:18).

Teisisõnu, meie kannatused võivad ja peaksid meid motiveerima otsima üles ja järgima seda, mis Jumalal on meie jaoks varuks. Ja mis see on? See on elu ilma kurbuse ja pisarateta, mil ei ole enam pattu ega surma (Ilmutuse 21:4). See on elu rõõmsas osaduses Jumalaga, mille meie Issand on valmistanud neile, kes Teda ootavad (Jesaja 64:4).

Psalm 90 ja Koguja julgustavad mind vaatama ainult Jumalale ja mitte millelegi ega kellelegi siin maailmas, et saada kõike head (Psalm 90:13-17). Samuti veenavad nad mind, et nende jaoks, kes oleme saanud Tema lasteks usu kaudu Tema Poja töösse, kestab Jumala viha meie patu vastu vaid hetke, samas kui Tema soosing meie vastu kestab igavesti. Ja kuigi meie nutt võib kesta terve öö, on hommikul meie päralt lõputu rõõm (Psalm 30:5).

Autor Mark Talbot / desiringgod.org / hristiane.ru

Allikas: https://ieshua.org/pochemu-moya-zhizn-dolzhna-byt-trudnoj.htm