Miks mugavuses elavad kristlased lõpetavad palvetamise

Miks me oleme rahul palve puudumisega? Teisisõnu, mis motiveerib meie palveelu? Mis saab meid selles toetada? Mis annab meie eestpalvetele pealehakkamist ja tõuke? Tundub, et see peaks olema iga kristlase jaoks aktuaalne teema. Ja täna, kui me seda teemat arutame, vaatame katkendit John Piperi  jutlusest, mille ta pidas 1980. aastate lõpus. Selle saatis Summer, kes elab Floridas Niceville’is. Suur tänu, Summer. Alljärgnevat ütleb pastor John palve hoooletusse jätmise kohta.

Sest ka lihalikus ihus elades ei sõdi me selle loomuse järgi, meie võitluse relvad ei ole ju lihalikud, vaid need on Jumalas vägevad kindluste mahalõhkumiseks. Me kummutame targutused”(2Kr 10: 3-4).

Nii et teenistus on sõda. Võitlus usu pärast minu südames on sõda. Võitlus inimeste hinge eest on sõda. Kõik kristliku elu aspektid on sõda. Kui ma küsiksin teilt: „Mis on Pühakirja kõige olulisem lõik sõja kohta?” Mida te vastaksite?  Efeslastele 6. peatükk. Loeme seda natuke.

Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te 
suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud.
”(Efeslastele 6: 12-13)

Sellele järgneb nimekiri lahinguvarustusest. Elu on sõda. Meie vaenlane on tõsine ja ähvardav ning teda pole näha.

Universaalne vaimne konflikt

Enamik inimesi ei usu seda. Kuidas panna neid palvetama, kui nad seda ei usu? Muidugi ütlevad nad, et usuvad, aga vaadake nende elu. Rahuaja kergus, hoolimatu suhtumine vaimsetesse asjadesse valitseb kirikus. Nende elus ei pudene ükski pomm, ei vihise ühtegi kuuli, ei ole miine, mida vältida, ega müristamist silmapiiril. Ameerikas, selles Disneylandi universumis on kõik hästi. Milleks palvetada?

Sõjaajal ilmuvad ajalehtedes pealkirjad vägede olukorra kohta. Sõja ajal tulevad pered kokku ja nad räägivad rindel olevatest poegadest ja tütardest ning palvetavad piinava murega nende turvalisuse pärast. Sõjaajal on nad valvel, relvastatud ja valvsad. Sõjaajal kulutavad nad oma raha väga erinevalt kui rahuajal. Elu muutub askeetlikuks ja lihtsaks, kuid mitte sellepärast, et nad on iseenesest väärtuslikud, vaid sellepärast, et on midagi nii suurejoonelist, midagi nii suurt, ilmneb nii tähtis asi, mille peale tuleb oma raha kulutada ja seda mitte oma koopasse toppida.

Sõjaaeg puudutab kõiki. Vähendatakse luksuslike kaatrite hinda. Võib -olla olete lugenud suurepärast lugu Ralph Winterist ja sellest, kuidas luksuslikust laevast sai lennukikandja. Seal, kus varem magas kolm inimest, magab nüüd üheksa inimest. Seal, kus kunagi olid erinevad toidunõud viieteistkümnele inimesele on nüüd plekist taldrikud. Sõjaajal muutub kõik.

On väga selge, et inimesed ei usu, et me oleme sõjas. Igas majas põleb küünal, kuni poisid sõjast koju naasevad. Inimesed ei usu, et oleme sõjas, mis on palju hullem kui II maailmasõda ja veelgi hullem, kui mis tahes võimalik kujuteldav tuumasõda. Ohvrid ei kaota mitte ainult kätt, nad ei kaota mitte ainult jalga, nad ei sure lihtsalt; nad kaotavad põrgus kõik igaveseks ajaks. Kui me usuksime, et elu on sõda, siis kõik muutuks.

Sõjaaegne kaasaskantav raadiosaatja

Seos palve ja sõja vahel ei ole ainult meie oletus.

Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks  valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest. ”(Efeslastele 6: 17-18)

Ei ole vaja mingit eksegeetilist võimet, et näha, et palve on relvajõud. “Võtke … Vaimu mõõk … palvetades.” Võtke see vastu, kui palvetate – jah? Palve on jõud, mis kannab endas sõjarelva. Tsiviilisikud ei kasuta palveid.

Siin on lõik Johannese 15:16, mis nõuab mõningast selgitamist, sest mitte kõik pole harjunud pöörama tähelepanu sidesõnadele. Ma loen seda väga aeglaselt ja tahan, et te pööraksite tähelepanu sõnadele, et näha otsustavat loogilist seost, kui soovite mõista palve tähendust sõjaprotsessis.

“Teie ei valinud Mind, vaid Mina valisin teid ja määrasin teid minema ja vilja kandma ning teie vili jäägu püsima, nii et kõik, mida te palute Isa Minu nimel, Ta annab teile.”

Nüüd mõelge sellele. Kasutage oma ajusid. Kas on selge? Miks vastab Isa palvetele, mida me Jeesuse nimel ütleme? Vastus: Sest Jeesus käskis meil vilja kanda. Teiste sõnadega: miks andis Jeesus meile ülesandeks kanda vilja, mis jääb püsima? Selleks, et saaksime palvetele vastuseid. Miks on siis palvet vaja? Sõjaks – sõjaajaks, mitte tsiviilajaks.

Ma ei väsi ütlemast meie kogudusele, et peamiseks põhjuseks, miks palve ei tööta usklike eludes, on see, et nad püüavad haarata sõjaaaja raadiosaatja ja kasutada seda sisetelefonina, et kutsuda teenijat, kes tooks meie voodisse veel ühe padja. Tekib lühis. Sõjas kasutatav raadiosaatja on mõeldud tankidele. See on valmistatud kaevikute jaoks. See on loodud sõjaks. See ei tööta siis, kui installite selle jahile. See ei tööta järvemaja puhul ega tööta ka teises, kolmandas ja neljandas autos.

Las ma annan teile väikese riimi. Ma ei teadnud, et see läheb riimi enne, kui lugesin Pühakirja teist korda. (Just nagu selles fraasis) “Kuni me ei usu, et elu on lahing, ei saa me aru, milleks palve on mõeldud.” (vene keeles: Пока не поверим, что жизнь — это битва, мы не поймем, для чего молитва») Nii lihtne meelde jätta? Kuni me ei usu, et elu on lahing, ei saa me aru, milleks palve on mõeldud.

Mille jaoks on palve vajalik?

Nagu mulle tundub, juhtus järgmine. Jumal saatis oma Poja maailma kindla missiooniga. Poeg tuli meie juurde ja ütles: „Mu Isa soovib, et Ma annaksin teile oma missiooni. See on ohtlik. Te ei saa kaotada. See missioon saab olema edukas. Ta kinkis mulle raadiosaatjad. Ma annan teile kõigile raadiosaatja. Need on kodeeritud kindrali sageduse järgi. Niikaua kui jääte lahingusse, pidades sõda Tema reeglite järgi, on teil alati vaba juurdepääs raadiosaatja kaudu kindrali juurde. Nüüd minge ja kasutage seda. Ma teen kõike, mida te sõja nimel ja missiooni pärast palute. “

Aga mida on teinud miljonid ameeriklased: valvamist pole; puudub valvsus; ei mingit strateegilist planeerimist – vaid rahulik õitseng. Nad võtavad raadiosaatja, proovivad seda kodus erinevatesse luksuslikesse kohtadesse paigaldada, ja miski ei tööta. Nad ei saa aru, miks midagi ei toimi. Esineb mõningaid tõrkeid. Levi pole.

Seda tahan ma täna hommikul öelda: kui kavatseme oma kirikutes ja linnades palveliikumise mobiliseerida, kui julgustame südameid palvetamiseks, siis peame kindlasti uskuma ja tundma, et elu on sõda.  Meis peab juurduma sõjaaja mentaliteet ja peame vabanema rahu mentaliteedist, mida televisioon, raadio, ajalehed ja ajakirjad kogu päeva meie meeltesse sisendavad. Nad kõik ütlevad: „Te ei pea uskuma. Täitke oma elu erinevate asjadega. ” „Rahu, rahu”, kui rahu pole ”(Jeremija 6:14, 8:11). Kuni me ei tunne pommirahe all olemise meeleheidet ja uue strateegilise pealetungi põnevust, ei palveta me kunagi Jeesuse Vaimus. See on küsimus number üks.

Autor: John Piper / © 2021 Soovides Jumalat Sihtasutus. Veebisait: desiringGod.org

Allikas: https://ieshua.org/pochemu-blagoustroennye-hristiane-perestayut-molitsya.htm