Ajal, mil me praegu elame, avaneb Piibel teisiti. Ta ärkab sõna otseses mõttes ellu. Kui vaadata paljude lugude konteksti, siis näeme, et nende perioodide kangelased läksid läbi üsna rasketest aegadest. Kuid kõiki neid kangelasi ühendas tõsiasi, et nad leidsid oma rahu Jumalas, nad ei andnud sisimas alla ja usaldasid jätkuvalt Jumalat.
Taaveti psalmides näeme, kuidas ta valas oma südame Jumala ette välja iga kord, kui ta midagi läbi elas. Nüüd vajame rohkem kui kunagi varem lohutust. Jumala ligiolu, Tema Sõna, õiged kuulutused on kõige tõhusamad vahendid vastu pidada.
„Otsekui hirv igatseb veeojade järele,nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!
Mu hing januneb Jumala järele,elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?
Mu silmavesi on mulle leivaks ööd ja päevad, sest mu vastu öeldakse kogu päev: „Kus on su Jumal?”
Ma valan välja oma hinge, meenutades seda, kuidas ma läksin läbi rahvamurru,
keda ma juhtisin Jumala kotta pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel.
Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees?
Oota Jumalat, sest ma tahan Teda veel tänada Ta palge abi eest!” (Psalm 41)
Täna püüab kurat tuua lõhenemist, täna tahab ta meid palveajast ilma jätta ning tekitada vihkamist ja vaenu. See diskvalifitseerib meid. Meie usklikena peame enda sees üles tõusma ja oma südant hoidma. Jumal on meid selleks ajaks kutsunud. Meie jaoks on oluline saada veelgi rohkem Jumalaga täidetud, sest nagu Piibel ütleb: „Kui oled hädaajal arg, siis on su jõud vähene.” (Õpetussõnad 24:10). Sel ajal ammutagem jõudu Jumalalt, jäägem palvesse, paastu ja Tema Sõnasse. Inimesed vajavad meid.