Toimetaja märkus:
“Rasked, kuid ilusad doktriinid” on pikaajaline sari, mis juhib lugejate tähelepanu nende teoloogiliste tõdede hiilgusele ja vajalikkusele, mida postkristlikus läänes on inimestel sageli raske aktsepteerida.
Eelmisel aastal pakuti Vito Perrone’ile ametlikku tööd Massachusettsi osariigi Easthamptoni avalike koolide juhina. Perrone oli hästi kvalifitseeritud endise Easthamptoni keskkooli direktorina ja lähedalasuva West Springfieldi koolide ajutise juhendajana.
Perrone’i kahjuks saatis ta koolikomisjonile e-kirja seoses kära tekitanud lepinguläbirääkimistega. Perrone’i patt? Ta pöördus naiste poole kui “daamid”, mida ta pidas austuse märgiks. Seda peeti aga andestamatuks mikroagressiooniks. Perrone’ile öeldi, et “tõsiasi, et ta õpetajana seda ei teadnud, oli probleem.”
Tööpakkumine tühistati.
Viimastel aastatel on tühistamiskultuuri miiniväljad õhkulasknud nii endisi anonüümseid kooliametnikke kui ka selliseid tuntud tegelasi nagu J. K. Rowling ja ajakirjanik Kevin Williamson. Nagu märkis New York Timesi kolumnist Ross Douthat: “Õigesti mõistetuna viitab tühistamine rünnakule kellegi töökoha ja maine vastu kindla kriitikute kollektiivi poolt, mis põhineb arvamusel või tegevusel, mis väidetavalt on häbiväärne ja diskvalifitseeriv.”
Tühistamine on tänapäeval võimalik kõigi puhul, kes sooritavad tegusid või teevad avaldusi, mida üks või teine rühm peab mitte normi piirides olevaks. Aga mis juhtub siis, kui tühistamiskultuur kohtub Jumala kuningriigi hingematva halastusega?
Tühistamise kultuuri ohtlik kalju
Meie halastamatuse hetk meenutab mulle Victor Hugo 19. sajandi klassikat “Les Misérables” ja eriti tegelast Javerti, kes relvastus oma kitsa õigluse tõlgendusega. Hugo kirjutas: “Politseiinspektor Javert ei tundnud muud kui põlgust, vastumeelsust ja vastikustunnet kõigi vastu, kes olid kunagi seaduse piire ületanud.” Ta püüdis tühistada kõiki üleastujaid – eriti endist süüdimõistetut Jean Valjeani.
Javerti suurim tugevus oli tema suurim nõrkus. Ajendatuna variserlikust pühendumisest seadusetähele, ei saanud ta vähimatki rikkumist tähelepanuta jätta. Bob Welch kirjutab: „Kuigi Javerti n-ö sihikindel mentaliteet on sageli asjakohane ja imetlusväärne, muutub see tema ja ühiskonna jaoks laiemalt kaela ümber olevaks veskikiviks, kui seda piiranguteta kasutada.”
Meie tühistamiskultuur on toonud meid samale ohtlikule kaljule. Nagu ütles Aleksandr Solženitsõn: “Seaduse tähel põhinev ühiskond, mis ei jõua kunagi kõrgemale, kasutab inimlike võimaluste kõrget taset väga napilt ära.”
Mis veelgi hullem, tühistamiskultuuri halastamatu lähenemine peletab meid eemale sellest, mida patused inimesed nagu Teie ja mina kõige rohkem vajavad: halastusest.
Näiliselt võimatu andestamine
Jumala kuningriik annab kindlama aluse. Nagu Issand ütles: „Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse” (Mt 5:7). See kõlab lihtsalt, kuid tagajärjed peaksid meid hirmutama.
Peetrus küsis kord Jeesuselt: “Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?” (Mt 18:21). Peetrus oli uhke oma kaugeleulatuva andestuse üle, olles ületanud aktsepteeritud normi. Kuid Jeesus vastas kuulsalt: “Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda.” (s 22). Jumaliku halastuse rikkalik ulatus tundub peaaegu vastutustundetu.
Oma pastoriaastate jooksul olen olnud tunnistajaks paljudele olukordadele, kus inimesed tunnistavad, et nad ei suuda andestada: mees, keda lapsena väärkoheldi, alkohooliku naine. Neil on kahtlemata õigus ilma Jeesuseta. Kuna ainuüksi Jumal suudab meie haavad täielikult ravida ja surnuid elustada, vajame, et Ta liigutaks meie südameid andestama. Jeesus ütles: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad” (Luuka 23:34). Jumal kutsub meid tegema sama, nii võimatu, kui see ka ei tunduks.
Kui selline halastus ilmub, tõuseb meie halastamatu maailm püsti ja märkab seda. Mõelgem raamatupidaja Botham Jeani noorema venna Brandt Jeani juhtumile, kelle Dallase politseinik 2018. aastal oma korteris tappis. 2019. aasta oktoobris tunnistati ametnik Amber Guyger mõrvas süüdi.
Karistuse ajal astus Brandt kohtu ette ja esitas võimsa ohvri mõju puudutava avalduse. Ta ütles, et andis Guygerile andeks ja lootis, et naine leiab rahu ja annab oma elu Kristusele. Seejärel küsis Brandt, kas ta võiks teda kallistada, ja nad embasid kohtusaalis peaaegu minuti. Tema võimas halastustegu jõudis üleriigilistesse uudistesse.
Hävitamise äärel
Mõnikord tabavad sellised teod kodule lähemal. Kui üks mu sõber (nimetame teda Davidiks) naasis Euroopast misjoniteenistuselt puhkusele, helistas ta mulle ja küsis, kas tema ja ta naine (Margaret) võiksid meile Chicago eeslinna külla tulla. David oli meie koguduses praktikal käinud ja ta oli oma riigis oluline koguduse juht. Mitmel korral olime koos välismaal teeninud ja me ei jätnud kunagi kasutamata võimalust osadust nautida, kui ta oli tagasi osariikides. Aga kui me rääkisime, sain Davidi häälest aru, et midagi on valesti.
Saabudes küsis ta, kas me võiksime jalutama minna, jättes Margareti mu naise Angela juurde. Niipea, kui me uksest välja astusime, hakkas David abielurikkumist ülestunnistama. Kui me kõndisime, ütles ta, et pole veel Margaretile rääkinud, kuid mõistis, et peab seda tegema.
Kõndisime koos umbes 20 minutit ja leppisime kokku, et kui me tagasi minu majja tuleme, tunnistab ta üles. Tundsin, nagu vaataksin aegluubis rongiõnnetust – rongis istuvad mu lähedased. Margaret kuulas tähelepanelikult, kui David oma patu üksikasju avaldas. Vaatasin, kuidas ta silmad pisaratega täitusid, kui tema elu tema ees kokku varises. Siis, pärast umbes 10-minutilist Davidi monoloogi, saabus vaikus.
Vaene Margaret. Alati ustav pastori naine, kes oli täielikult oma mehele ja nende teenistusele pühendunud, sai sügava hoobi. Teda poleks süüdistatud selles, et ta lubas Davidil kogeda enda tekitatud hävitavat keerist. Kujutasin deemoneid rõõmust hüppamas, kui häbi ja hukkamõistu varjud neid ümbritsesid.
Halastus muudab
Siis aga rääkis Margaret. Ta tõstis otsustavalt nina püsti, tema nägu säras nagu inglil ja ta teatas: „Ma olen pühendunud Kristusele. Olen pühendunud meie perele. Ja seetõttu olen ma olen pühendunud sulle, David.” Iga sõnaga paistis taevavalgus eredamalt ja hukkamõistu varjud põgenesid selle eest.
See ei olnud odav arm. Margareti valu on tõeline ja kestev. Loomulikult ootas ees taastamise ja tervenemise teekond, rääkimata vajadusest struktureeritud vastutuse järele. Margareti usaldus oli purustatud ja tema suhte taastamine abikaasaga võttis aega. Kuid otsustav samm – tema halastusavaldus – võimaldas sellel paaril varjude eest põgeneda ja abielu uuesti koos üles ehitada. Mitte kõik naised ei saa ega peagi truudusetule abikaasale nii kiiresti andeks andma, kuid antud juhul Margaret tegi seda ja see oli rabav.
See oli tegelik pilt sõnumist, mis on leitav “Les Misérables” keskmes. See lugu ei räägi lõpuks Javertist, vaid vargast Jean Valjeanist. Piiskopi uksel ümbritses Jumala halastus Valjeani nagu kadunud poega, keda isa võtab embusega vastu. Ja mis oli tulemus? “Peab algama teine lugu,” hüüdis ta. Sellest hetkest alates romaani alguses ei muutnud Valjean mitte ainult oma nime, vaid kogu oma elukäsitlust. Erinevalt politseiinspektor Javertist vallutas tema südame Jumala halastus.
Kaks teed. Millise me valime?
Valjean ja Javert on märkimisväärselt sarnased. Mõlemad sündisid ja kasvasid vaesuses. Nad olid üksildased ja võitlesid sisemiste deemonitega. Mõlemad püüdsid kehastada ideaale, mis rikastaks ühiskonda. Põhiline erinevus on nende reaktsioonis halastusele. Valjean mitte ainult ei võtnud seda omaks, vaid tegi halastuse edastamise vääritutele oma elu tähtsaimaks eesmärgiks.
Kuid kui halastuse valgus Javerti elu pimedusse paistis, põrkas ta tagasi.
Lõpuks pani Javert toime ülima tühistamise. Ta võttis endalt elu. “Les Misérables” muusikalises versioonis hüüab Javert: “Mul ei ole kuhugi minna. Edasi minna ei saa kuidagi!” Muusika on kummitav, eriti selle poolest, kuidas see vastandub monoloogile, milles endine varas rõõmustab Jumala armu suurejoonelisuse üle. Sõnum on selge: kui elate seaduse järgi, siis surete seaduse järgi.
Õnneks ei ole tühistamiskultuuril Jumala kuningriigis viimane sõna. Jeesus ütles: “Õndsad on armulised, sest nemad leiavad armu” (Mt 5:7). Iga kord, kui oleme Kristuse nimel halastavad, andestavas ja kaastundlikud – kui avaldame armastust, mis annab teistele nende süü andeks –, tunnistame jumalikust halastusest, mida Jumal on meile näidanud, ja avaldame halastust maailmale, mis seda hädasti vajab.
Allikas: Why Cancel Culture Needs the Breathtaking Mercy of God’s Kingdom (thegospelcoalition.org)
Rachem Rachem Na Hashem Elokeinu Rachem al Yisrael Amecha Rachem Ve'al Yerushalayim Ir-echa Rachem, Rachem, Rachem .....
Tänapäeval on see ütlematagi selge. Kirik peaks olema halastuse ja lahkuse paik pideva kohtumõistmise maailmas, kaastunde varjupaik julmuse .....
Jeesusele räägiti kohutavast sündmusest, kuid Tema vastus üllatas publikut. Evangeeliumide ja juudi ajaloolase Flavius Josefuse kirjutiste lehekülgedelt teame, .....
Ma kujutan ette, et lühike lõik Jeremiah Burroughsi raamatust tabas mind tol hommikul nii sügavalt osaliselt seetõttu, et .....
Kas te olete kunagi märganud, kui raske on leida Piiblist näidet selle kohta, mida me nimetaksime "terveks perekonnaks"? .....
Halastus, kui nii võib öelda, on Jumala iseloomu mõistmisel "juhtivaks täheks". Ta väljendab oma südame tõelist meelsust oma .....
„Armuline inimene teeb head iseenesele, kuid kõva südamega inimene hävitab oma liha.” - Õpetussõnad 11:17 (venekeelne Piibli tõlge) .....
Kui teil on või olid oma (isegi surnud) vanematega suhted pingelised või purunenud, siis kuidas saate neile andestada .....
Viis aastat tagasi seisin hämaras kabelis altari ees ja ootasin oma parimat sõbrannat, kes valges kleidis pidi minu .....
"Noh, see on lõpp, Sam Gamgee," ütles Frodo oma kallile kaaslasele. Sõrmus sulas Doomi mäe tuledes. Mordor oli .....
