“Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi…” (1. Moosese 2:18).
Neid Jumala sõnu, kes lõi naise ainult mehe abistajaks, võetakse sõna-sõnalt: naine peaks meest aitama, mis tähendab, et mees on vastutav isik ja naine on tema alluv. Nagu pealik ja tema asetäitja või meister ja õpipoiss.
Miks siis elus, perekonnas, kus paar “mees & naine” on kõige paremini nähtav, juhib naine sageli, kui mitte otseselt, siis tasapisi. Pole ime, et öeldakse, et mees on pea, aga naine on kael, mis just seda pead pöörab.
Vaatame siis lähemalt, millisest abistajast Piibel räägib.
Pärast ülaltoodud sõnu ei loonud Jumal koheselt naissoost abistajat, vaid “tõi inimese juurde” varem loodud olendid: “kõik põlluloomad ja kõik õhulinnud”, “aga inimesele ei leidunud abilist, kes tema kohane oleks.”(1. Moosese 2, 19–20).
Ja alles pärast seda pani Jumal mehe magama ja lõi tema ribist (tähendab ka tahku või serva) naise.
Vaatame, mis nüüd juhtus.
Ärge unustage peamist ja ilmselget: tema, kes loodi hiljem, on muidugi keerukam, täiuslikum ja parem kui varem loodu.
Milles siis sellisel juhul seisneb naise abi, mida ta peaks mehele pakkuma, kui ta on mehest täiuslikum?
Kui terava nägemisega õpilane talutab pimeda pensionäri üle tee, siis aitab ta teda, aga kes keda juhib ja kes siin vastutab?
Nii et “mees – naine” abielupaaris on naisel kanda peamine roll.
Läheme tagasi Piibli juurde.
Ega ilmaasjata pole peresuhete kohta kirjutatud: “Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poolemees jätab isa ja ema ning jääb oma naise juurde” (1. Moosese 2:24).
See tähendab, et lapsepõlvest saadik oli mees vanemate hoole all, kes hoolitsesid tema eest, aitasid tal elada: toitsid ja jootsid, riietasid ja panid jalanõud jalga, kasvatasid ja harisid. Lõpuks kasvas mees üles, muutus iseseisvaks, eraldus vanematest ja klammerdus oma naise külge. Nüüd ei pea tema eest hoolitsema mitte vanemad, vaid naine: söötma ja jootma (ostma toitu, valmistama toitu edaspidiseks kasutamiseks ja serveerima toitu, pesema nõusid), ostma riideid ja jalanõusid( pesema ja triikima), hoolitsema selle eest, et mees näeks korralik välja, kasvatama ja harima (julgustama meest karjääri tegema) teda.
Nii et siin pole “abistaja” see, kellele mees annab väärtuslikke juhiseid, vaid see, kelle abita mees lihtsalt ei suuda elada või elab palju halvemini kui ta seda teeks koos naisega.
Ja selle võib järeldada järjestusest, mille seast “abiline” valiti. Lähme tema juurde tagasi.
Algul paluti inimesel valida loomade ja lindude seast abistaja. “Aga inimesele ei leidunud abilist, kes tema kohane oleks.” (1Ms 2:20).
Esiteks tähendab see seda, et mees ei saanud hakkama aias tema kätte usaldatud tööga, mis seisnes paradiisi harimises ja kaitsmises: “Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma.”(1Ms 2, 15).
Noh, mees ei saanud maa harimise ja hoidmisega – ilma abistajata – hakkama! Ja nii tõi Jumal kõik varem loodud loomad ja linnud inimese juurde. Need ei sobinud iseseisvateks töötajateks, vaid ainult assistentideks – inimene oli loodud aias töötama.
Võib kindlalt eeldada, et mõned neist olid abilisteks üsna sobivad. Näiteks koer saaks valvata aeda ja hobune saaks harida.
Et neist abilistest kasu oleks, pidi mees kõigepealt teadma, kuidas neid kasutada, millist tööd nende kätte usaldada, mida neilt nõuda. Teisisõnu pidi mees võtma juhi ülesande
Kuid tema, olles loodu, näis teadvat ainult seda, kuidas kuuletuda.
Initsiatiivi puudumist, tahtmatust vastutust võtta ja mehe passiivset alistumist saab hinnata keelatud puuviljade söömise episoodi järgi.
Jumal käskis Aadamal neid puuvilju mitte süüa – ja Aadam ei söönud. Kui Eeva need Aadamale kinkis, kuuletus ta aga nurisemata Eevale – ja sõi selle ära. Kuid selle juhtumi uurimisel süüdistas ta kõiges Eevat ja isegi Jumalat ennast: “Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.” (1. Moosese 3:12).
Mees käitus nagu köie otsas olev oinas.
Niisiis, kuidas saaks tema, oinas, aeda juhtida: hobuseid ja koeri?
Teine asi on kui on olemas abiline, kes ütleb teile, mida teha ja juhendab teda.
Vot sellepärast oligi vajadus abilise järele, kes oleks nagu mees, see tähendab inimene, kuid juhi omadustega.
Igal inimesel on erinevad jooned, aga ühes või teises proportsioonis. Siin eraldati mehelt iseloomujoon, tahk (tõlgitud kui “ribi”), mis vastutab initsiatiivi eest.
Nii osutus naine – initsiatiivi rohkeks kaelaks, mis pöörab täiesti mõistlikku pead. Ta teab suurepäraselt, mida tal on vaja, ja suunab passiivse mehe nagu rammusa oina oma vajaduste realiseerimisse ning mees teab tänu oma mõistusele suurepäraselt, kuidas määratud ülesanne täita.
Muidugi, kui ühte asja on liiga palju, siis on teist liiga vähe. Naise keerulise iseloomu mõistmine on aga juba hoopis omaette teema.
Allikas: http://samlib.ru/l/lewin_b_h/dlja-chego-sozdana-pomoshnica.shtml
