Minu kurbus vaibus ja rõõm kasvas: rõõmustades veelgi enam kannatuste üle

Mul oli kunagi imeline elu. Käisin puhkuse ajal põnevatel reisidel, valmistasin perele gurmeetoite ja kaunistasin kõike – roogadest lõuenditeni. Loomulikult oli mul lapsena põetud lastehalvatuse tõttu teatud piirangud, kuid ma võisin teha kõike, mida tahtsin. Aja jooksul muutus aga kõik. Täna pean sõitma ratastooliga sinna, kuhu varem läksin jalgsi. Imetlen kunsti, mille kunagi lõin. Vajan abi, kuigi varem pakkusin seda teistele. Minu maailm on muutunud väiksemaks.

Aastakümneid tagasi tundusid 2. Korintose 6:10 sõnad: „Me oleme kurvad, aga alati rõõmustame” teoorias imelised, kuid praktikas täiesti võimatud. Ma ei suutnud ette kujutada, et rõõm ja kurbus võivad lihtsalt koos eksisteerida; definitsiooni järgi tähendas ühe olemasolu teise puudumist. Ainus viis, kuidas ma suudan kurbuses rõõmu ette kujutada, on see, kui mu ajutise leina asendaks kiire imeline pääsemine. Siis võisin rõõmustada samal ajal, kui kõik imestasid minu usu ja Jumala headuse üle.

Minu ootamatud mured

Nii et kui mul kuusteist aastat tagasi ootamatult diagnoositi poliomüeliidi järgne sündroom, ei suutnud ma välja mõelda, kuidas ma võin rõõmu leida, kui ei toimu paranemist. Arstid ütlesid, et minu seisundit ei saa ravida ja tervis halveneb jätkuvalt. Haiguse progresseerumise aeglustamiseks soovitasid nad mul hoida elurütmi ja stressi minimaalsena ning püüda oma käsi võimalikult vähe kasutada. Naise ja väikeste laste emana olin sunnitud tegema iga päev raskeid valikuid ning iga kuu tabasid mind uued kaotused ja tervis halvenes. See oli halastamatu. Ausalt öeldes toimub see praegugi.

Täna ei saa ma endale isegi kohvi teha, veel vähem seda lauale panna. Ma tegelen pideva valuga, mis ainult süveneb. Kuigi see võib tunduda masendav, tegi see mind üllatavalt rõõmsamaks. Õppisin lõpetama oma olude peale mõtlemise ja hakkasin rõõmustama Jumala üle, kes nende kaudu mulle lähedasemaks sai.

Kuidas ma endiselt rõõmustan

Kui mu keha nõrgeneb, muutub Jumal tõelisemaks ja reaalsemaks kui ei kunagi varem. Võin korrata Psalmi 45: 2 sõnu, et Jumal on minu „varjupaik ja tugevus, abimees kitsikuses ja kergesti leitav.” Kõigi minu katsumuste ajal ei vedanud Issand mind kunagi alt, ei jätnud mind maha ega lasknud minust kunagi lahti.

Piibel on muutunud mulle veelgi väärtuslikumaks, sest Jumala tõotused lohutusest, väest ja vabastamisest pole enam pelgalt sõnad, mille olen ära õppinud. Nüüd on need lubadused, mis mind toetavad. Kuna ka kõige väiksemate asjade puhul pean sõltuma Jumalast, siis pean Teda pidevalt otsima. See on teadlik otsus lõpetada keskendumine ümbritsevale ja hakata keskenduma Jumalale. See on valik, mida pean tegema iga päev terve päeva jooksul.

Kui ma koos Jumalaga läbi surmavarjuoru kõndisin, siis sain kolm olulist õppetundi sellest, kuidas „kurvastuses alati rõõmustada”.

1. Nutke

Enne kui saan rõõmustada, pean murduma ja nutma. See samm on väga tähtis, sest ainult oma valu tunnistamise ja väljendamise kaudu tunnen ma Jumala ligiolu ja lohutust. Ilma selle sammuta võivad mu sõnad tunduda vaimsed ja isegi kõnekad, kuid need on elust ära lõigatud – tunnen end tühja ja üksikuna.

Ma arvasin varem, et nutmine on vale. Teesklesin, et valu ei häiri mind, eemaldudes vaikselt Jumalast, kuigi väliselt kiites Teda. Ma ei teadnud, kuidas teisiti toime tulla, kui pean olema “kurb, aga alati rõõmus”. Sellest ajast alates mõistsin, et Jumal mõistab meie nuttu. Piibel andis mulle sõnu, mida saan kasutada – Jumal näitas oma lahkuses, kuidas me ei saa teeselda, vaid peame olema Temaga tõelised.

Piiblis palusid Taavet (Psalm 69: 2-4), apostel Paulus (2Kr 12: 7-9) ja isegi Jeesus ise (Mk 14:36), et Jumal võtaks nende kannatused ära, nii et ma palun julgelt Jumalalt vabastamist. Jumal ei oota, et kannan valu stoiliselt, teeseldes, et mul ei ole valus. Pigem kutsub Ta mind enda poole hüüdma ja ütlema, mida ma igatsen. Just sellises siiras ja intiimses vestluses Jumalaga muudab Ta mind. Ma ütlen Talle, kui tunnen end hüljatuna. Ma palun Tal uuendada mu jõudu. Ma palun valust puhkust.

Taavet alustab 13. psalmi öeldes: „Issand, kauaks Sa oled mind unustanud? Igaveseks? Kui kaua Sa mind tagasi lükkad? ” (Psalm 13: 2), kuid lõpetab siiski mõni salm allpool: „Issand, ma olen lootnud Sinu armastusele, see aitab mind. Ma rõõmustan, sest Sa tood pääste. Ma laulan Issandale laulu kõigest sellest heast, mis Ta on mulle teinud ”(Psalm 13: 6, kaasaegne tõlge). Miks ta nüüd maailma teistmoodi näeb? Kuidas ta suutis ühe hetkega Jumala küsitlemisest liikuda rõõmu? Minu, nagu ka Taaveti puhul, toimub see nihe siis, kui räägin Jumalaga otse, oodates, et Ta vastaks.

Kui ma järgin Taaveti eeskujul, siis muutub minu perspektiiv, täpselt nagu Taavetil. Minu olud ei pruugi muutuda, kuid see, mis minu ümber toimub, ei ole enam minu tähelepanu keskmes. Midagi minu sees muutub, kui loen Jumala Sõna ja valan Tema ette oma redigeerimata mõtted. Jumal ise kohtub minuga, lohutab ja elustab mind. Ühel hetkel valdab mind selles elus valu ja järgmisel hetkel leian taas lootust ja perspektiivi. Olen lugematuid kordi palvetanud psalmi 119: 25 sõnadega: „Mu hing on tolmuks vajunud; elusta mind oma sõna järgi!” Ja just seda Jumal teebki.

2. Otsige Teda

Hädas olles tundsin ära Jumala ligiolu rõõmu. Jumal on alati meiega ja meil on võimatu Tema eest põgeneda, kuid on aegu, mil ma mõistan Teda paremini. Kannatustes näen ma Jumalat sageli kõige selgemalt, võib -olla seetõttu, et ma otsin Teda meeleheitlikumalt. Nagu ütleb Hoosea 6: 3: „Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: Ta tuleb nagu ilus koidupuna; Ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad.”

Jumal tuleb meie juurde, kui me Teda otsime. Ma võin korrata Taaveti kuulutusi psalmidest – rõõmu on rohkesti Su palge ees, meeldivaid asju on Su paremas käes alatiseks.. Sellist rõõmu võib leida ainult Jumalast, kes mind lohutab, tugevdab ja kinnitab, et Ta ei jäta mind kunagi maha ega hülga mind.

3. Usaldage Tema plaani

Mul on hea meel, et mu kannatused pole ilma eesmärgita. Jumal plaanis kannatusi minu heaks – mitte selleks, et mind karistada, vaid õnnistada. Kuigi mul on raske näha või mõista, mida Jumal teeb, tean, et Ta muudab mind läbi nende katsumuste, milles ma praegu elan. See kannatus on loonud eluaegse rõõmu, mis toob kaasa vastupidavuse, kogemuse ja lootuse (Roomlastele 5: 3-5). Kõik maine muutub vähem atraktiivseks ja kõik, mis on Jumalast, on palju väärtuslikum.

Olles kogenud oma halvimaid õudusunenägusid, kardan ma vähem tulevikku ja olen rõõmsam olevikus. Ma olen kindel, et Jumal on minuga isegi siis, kui ma kõnnin läbi surma varju oru, ja ma tean, et Ta teeb kõik minu heaks. „Olles kurvad, kuid alati rõõmsad” ei tähenda, et peame oma kannatuste üle rõõmustama, kuid võime rõõmustada olles kannatuste keskel.

Jah, mul oli kunagi tore elu, aga nüüd on mu elu veelgi parem. Minu kurbus on tekitanud ülekaaluka rõõmu, mida ei saa minult enam ära võtta.

Vanita Randall Risner / © 2019 Sooviva Jumala sihtasutus. Veebisait: desiringGod.org

Allikas: https://ieshua.org/pechal-moya-zatihala-a-radost-vozrastala-eshhe-bolshe-raduyas-v-stradaniyah.htm