Eile hommikul sain lõpuks sellest aru.
Olen viimase nädala jooksul Covidi haigena kodus olnud. Ma pole kodust lahkunud, end kenasti riidesse pannud, olen vaevu duši all käinud ja kindlasti pole vaadanud peeglisse. Ma olen enamasti olnud pidžaamas ja voodis.
Eile, šabati hommikul, istusin pidžaamas laua taga ja jõin kohvi. Tundsin, et näen jube välja. Just siis tuli mu kallis abikaasa ja istus minu kõrvale.
“Oleme koos olnud üle 20 aasta,” ütles ta. “Olen näinud mitmeid uhkeid versioone Yaelist. Aga tead, milline Yael mulle kõige rohkem meeldib? See, kes istub siin ja praegu. Varahommikul, ebatäiuslikult täiuslik, Yael.”
Vaatasin teda hämmastunult.
“Mulle meeldivad su juuksed, kui need pole harjatud ja lendavad su lahtisest ponisabast välja. Ma armastan su uniseid silmi. Ma armastan sind ilma meigita,” ütles ta.
Tema sõnad olid nii toored. Ja kui ma poleks oma hinge sügavaimast kohast teadnud, et ta räägib tõtt… siis ma poleks teda uskunud.
Kuid ma tean, et ta mõtles tõesti igat sõna, mis ta ütles. Miks? Sest SEE on armastus. Meile meeldivad teise puudused, sest see teeb nad… ainulaadseks.
Kui on üks sõnum, mida ma tahan omaks võtta ja oma lastele, endale ja maailmale edasi anda, siis see on see:
Jumal ei armasta meid vaatamata meie ebatäiuslikkusele; Ta armastab meid nende pärast.
Ja nii peaksime ka meie armastama. ❤️
