Vastab Boris Grisenko: Selle teema analüüsimisel on oluline vaadata mitte ainult Uut Testamenti, vaid ka kogu Piiblit – Toorat, prohvetite raamatuid ja Õpetussõnu. Need aitavad mõista: mis on teenitud ja mis mitte.
Mõiste “teenimata needus” viitab needusele, millega üks inimene neab teist või ühed inimesed teisi inimesi.
Ja kui neil, teiste inimeste poolt välja öeldud, needustel pole piibellikku alust, siis tegelikult on see teenimata needus. See tähendab, et isik, kelle suunas needus välja öeldakse, ei ole patustanud teda neednud inimeste vastu ega tee otseselt ja väljakutsuvalt pattu Jumala vastu.
Teine asi on see, kui inimene on pattu teinud ja needus põhineb tema pattudel (eriti kui ta on patustanud selle vastu, kes teda neab).
Muidugi ei peaks me Uue Testamendi uskujatena kedagi needma. Aga mida öelda mitteusklike või teiste religioonide esindajate kohta, kes teevad seda täiesti vabalt…
Oma Koguduses oleme näinud inimeste nõustamise ja abistamise käigus olukordi, kus needus tabas sõna otseses mõttes mitte ainult neetut, vaid ka tema järeltulijaid. Või näiteks, et see, keda teenitult sajatati, ei kannatanud, kuid see needus langes näiteks tema lastele.
Vaatame ühte näidet lähemalt.
Meid kutsuti ühte perekonda, kus väike laps põdes kogu aeg igasuguseid haigusi – ühest haigusest sai terveks ja haigestus teise. Ja kui me tema eest palvetasime, siis saime konkreetse sõna, et see needus oli mõrva eest ning needus tuleb tema isa kaudu (kellest me ei teadnud üldse midagi). Ja siis lõunapausiks tuli isa koju – ilus, nägus, tugev, terve noor mees, kellel oli hea töö ja kes hoolitses oma pere eest.
Hakkasime teda küsitlema ja tekkis kahtlus, et ta on olnud mõnes grupeeringus vms. Kuid selgus, et ta oli olnud erivägedes, kes tegid Afganistanis “puhastust”. Ja selle käigus kannatanute emad karjusid: “Las see tulla teie poegade ja teie laste peale!”
Kõige silmatorkavamad näited, kui needus tabab järeltulijaid, on seotud tsiviilisikute, eriti juutide mõrvadega; nende väljaandmisega sõjaajal; NKVD-le pealekaebustega ja kohutava verise tööga NKVD-s.
Ja rohkem kui üks kord tegelesime selliste inimeste järeltulijatega, kelle elus toimis otsene ja kaudne needus. Kui nad seda mõju mõistsid, siis parandasid nad Jumala ees meelt oma isade, vanaisade või vanavanavanemate eest. Nad parandasid meelt pattude eest, milles nad polnud süüdi (Jumal ei süüdistanud neid inimesi), kuid nende pattude tagajärjed ulatusid Pühakirja järgi neljanda põlvkonnani pärast patustamist.
Toon teile oma praktikas ühe silmatorkavama näite sellisest needusest ja sellest vabanemisest.
See juhtum leidis aset aastaid tagasi Lvovis toimunud suurel konverentsil. Vaheajal tuli meie juurde usklik naine, kellel oli umbes kümneaastane laps ja ütles: „Vaadake, ta on kogu elu sünnist alates praktiliselt pime olnud. Palvetasime ja tema palvetas, kuid midagi ei juhtunud. Ja vahetult enne konverentsi saime teada, et mu vanaisa oli Lvovi juudi getos vanempolitseinik ja osales juutide hukkamistel. Ja me tahame meelt parandada. “
Ja nad parandasid meelt – nii ema kui poeg – tõid esile kõige tõsisema, siirama meeleparanduse ja palusid, et Issand kustutaks selle perekonna päriliku needuse oma Poja Ješua vere kaudu ja vabastaks nad selle rasketest tagajärgedest. Siis palvetasime poisi eest ja ta ütles äkki: “Ma näen valgust!” Jätkasime palvetamist ja ta hakkas üha selgemini nägema. Enne seda oli ta täiesti pime.
Pärast vaheaega rääkisid nad saalis olevatele inimestele sellest, paljud nutsid ja me palvetasime uuesti. Ja selle naise õde, selle poisi tädi, sai terveks just sel hetkel! Tema, olles saalis, kahetses ka selle vanaisa patte.
Ja siis küsis see poiss minult: „Miks sa mind poisiks kutsud? Ma olen 21-aastane”.
Ma polnud kunagi varem oma elus sellises hämmastuses olnud, nähes, kuidas lapse areng võib sellisel viisil peetuda.
Nii juhtus selline ime.
See on üks silmatorkavamaid näiteid minu elus, mis näitab tegelikkust ning, kui oluline on meeleparandus ja vabanemine mitte ainult meie isiklikest pattudest, vaid ka esivanemate pattude eest saadud needustest. See võib olla mingisugune haigus, pidevad probleemid perekonnas, kroonilised tagasilöögid (kui inimene teeb kõik selleks, et midagi head välja tuleks, kuid viimasel hetkel kukub kõik kokku – ja nii ikka ja jälle, ja jälle).
Inimesi abistades kohtame neid juhtumeid sageli oma koguduses. Ja sellega seoses võib Pühakiri aidata meil mõista selle ajutise elu needuse ilminguid. Kuid kõige kohutav needus on muidugi Jumalast lahusolek.
Boris Grisenko saatest “Juudi vaade: needusest vabanemine”
Allikas: https://ieshua.org/chto-takoe-nezasluzhennoe-proklyatie-kak-ono-prihodit-v-zhizn-cheloveka.htm
