Mis saab teist pärast seda, kui Jumal viib teid läbi kõrbe?

Siin Guatemalas domineerivad riigi maastikul rannad, mäed ja isegi vulkaanid, kuid mitte kuivad kõrbed, mida iisraellased 40 aastat mööda Egiptust rännates kohtasid.

Ent olenemata sellest, kust me pärit oleme, suudab enamik meist samastuda kõrbekogemusega oma riikides, kirikutes, peredes ja eludes. Me võime vaadelda neid raskusi kui vaenlase rünnakuid, mida me ei peaks aktsepteerima või kui kogemusi, mida me ei peaks kogema.

Kuid Iisraeli eksirännakud kõrbes pärast Egiptusest vabanemist tuletavad meile meelde, et kõrbed ei teki ainult saatana kavaluse või halva õnne tõttu. Need võivad olla muutumise kohad, mida Jumal kasutab meie hüvanguks, kui me usus neist läbi lähme.

Mis siis, kui me kõrbe vastu võtaksime?

Jumala eesmärk kõrbes

Moosese raamatus näeme, kuidas Jumal vabastas Iisraeli rahva Egiptusest ja täitis nad lootusega tõotatud maa suhtes. Kuid pärast Punase mere imelist ületamist ja Egiptuse armee hävitamist nägi Iisrael silmapiiril mitte piima ja mee maad, vaid kõrbe.

Kas Jumal eksis? Kas Ta tõesti kavatses nad Egiptusest välja tuua ja seejärel kõrbes tappa? Piibel vastab ühemõtteliselt: ei. Kõrb ei olnud õnnetus ja see ei olnud märk sellest, et Jumal ei hooli. Tegelikult näitas kõrb, kuidas Jumal kogu reisi vältel oma rahvast hoolis.

Mooses meenutas väljarännet, kui ta uut põlvkonda juhendas:

„Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et
sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead Tema käske või mitte!” (5. Moosese 8:2).

Kõrb ja ressursside nappus näitasid, mis oli Iisraeli südames ja milline oli nende tõeline Jumalale pühendumise tase. Nagu pastor Skip Heitzig mulle kunagi ütles: “Jumal tõi oma rahva Egiptusest välja, kuid nüüd pidi ta Egiptuse oma rahvast välja tooma.”

Valu ja lubadus

Maailma loomise ajalugu tuletab meile meelde, et Jumal ei asustanud inimkonda algselt kõrbesse. Ta lõi Aadama ja Eeva ning pani nad Eedeni aeda, imelisse koju, kus polnud jälgegi kõrbest ega põuast.

Kuid kõrb oli tulemas. Piibel ütleb meile, et “ühe inimese kaudu tuli patt maailma ja patu läbi surm ja nõnda kandus surm kõikidesse inimestesse, sest nad kõik tegid pattu” (Rm 5:12). Patt on toonud inimkonna aiast välja uut tüüpi kõrbe. Kuid Jumal kui armastav isa püüab meie südameid enda poole tagasi pöörata. Seda tegi Ta Iisraeliga kõrbes: Ta uuris nende südameid ja karistas neid, nagu isa karistab oma poega (5Ms 8:5).

Samas peatükis öeldakse meile:

“Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust. ” (5Ms 8:3).

Kõrb on muutumise koht. Olgu selleks tööpuudus, kirikuprobleemid, pereprobleemid, haigus või muud katsumused, kõrbest välja tulles olete kas rohkem Jeesuse moodi või vähem Jeesuse moodi. Võite saada Issandas küpsemaks ja Tema hääle suhtes tundlikumaks või muutuda kibedamaks, küünilisemaks ja lootusetumaks. Aga te ei ole enam endine.

Kuidas saame kõrbest välja tulla rohkem Jeesuse sarnasemana? Vastus peitub Jumala osaluses meie elus.

Meie leib kõrbes

Iisraeli jaoks oli Jumala toit kõrbes manna, tundmatu ja kummaline aine. Spekuleeritakse, et nimi, mille inimesed sellele toidule andsid, pärineb heebreakeelsest väljendist “man hu”, mis tähendab “mis see on?” (2Mo 16:15).

Iisrael oli mures füüsilise toidu pärast, kuid Jumal tahtis suhet nendega. Seetõttu anti mannat iga päev, mitte kord nädalas või kuus. Issand tahtis oma rahvale ja meile tänapäeval õpetada, et peale füüsilise toidu on inimese suurim vajadus siin elus intiimne ja usalduslik suhe Temaga.

Kõrbes, kus kõik turvalisuse ja stabiilsuse allikad kaovad, saab selgeks, et me vajame Issandat. Kõrbes inimesed ei surnud nälga ega rasketesse katsumustesse, vaid sellesse, et nad ei uskunud Jumala Sõna (4Moosese 32:13).

Kui Mooses ütles rahvale, et Jumal saadab mannat, ütles ta: “Hommikul näete Issanda au” (2Ms 16:7). Kui nad näevad mannat, siis näevad nad Jumala au. Manna osutas Jumalale ja nagu Jeesus hiljem ilmutas, osutas see Kristusele endale:

“Mina olen eluleib; Kes tuleb Minu juurde, see ei nälgi iial ja kes Minusse usub, ei janune kunagi” (Johannese 6:35).

Kui kõnnite kõrbes ja tunnete end kokkuvarisemise või surma äärel olevat, võib teil tekkida kiusatus kahelda või nuriseda Jumala vastu unustades imeteod, mida Ta on minevikus teinud. Kuid Jumal kutsub meid üles mitte nurisema või meelt heitma, vaid pöörama oma pilgud Temale, kellele manna osutab: Jeesusele Kristusele.

Ainult Jumala teede tundmisest ei piisa. Kristlik elu on Tema tundmine isikliku ja usaldusliku suhte kaudu.

See on võimalus süvendada meie suhet ja osadust Kristusega, sest Tema on Jumala tõeline ja suurim ettehooldus oma lastele.

Kas olete valmis kõrbes Jumalat usaldama? Kui jah, siis näete Tema hiilgust.

Autor Fabio Rossi / thegospelcoalition.org / hristiane.ru

Allikas: https://ieshua.org/kem-vy-stanete-posle-togo-kak-bog-provedet-vas-cherez-pustynyu.htm