Mis siis, kui pisarad ei tule? Kuidas nutta nutjatega?

Jumal on käskinud meil nutta. Tõsi, ei saa öelda, et see on minu lemmikkäsk. Kuigi Jumala käsk Roomlastele 12:15 kõlab – „Nutke nutjatega” – on selge, et paljudel ei tule see väga hästi välja. Me seisame siis silmitsi teatud väljakutsega, kuna kurbus paneb meid end ebamugavalt tundma. Või tunneme, et me ei peaks, Jumala suveräänsust arvestades, kurvastama. Mõnikord muretseme, et kui me kellegagi koos nutame, siis see ahvatleb seda inimest jääma kibestumisse. Või pole meil lihtsalt vähimatki aimu, kuidas siseneda teise inimese tundemaailma. Kuigi on võimalik, et kõik eelnevalt mainitu on meie puhul aktuaalne.

Kui te saate end ülaltooduga samastada, siis on mul teile hea uudis. Arusaamine lihtsast tõest selle kohta, et oleme mõistva ja kaasakannatava Jumala kuju järgi loodud, on hädavajalik, kui kuuletume Jumala kutsele teiste kannatusi jagada. Las ma ütlen teile, miks.

Jumal kurvastab

Alustuseks mõtleme sellele, mida Jumal on meie heaks teinud. Kristuse inkarnatsioon on hiilgav saladus. Jumal ise tuli meie maailma, meie ellu, meie lihasse. Ta otsustas saada valude meheks, kes tunneb kannatusi mitte ainult ihulikult, vaid ka hingeliselt (Johannese 11: 32–36). Ta koges kõiki kiusatusi, nagu meie. Kui Isa Temast eemale pöördus, sai Ta teada, mis on surma varju org.

Teisisõnu, olles armastanud meid, sisenes Ta meie kogemuse sügavustesse.

Tema tulek ja enese meiega samastamine ei lõppenud Tema surma ega ülestõusmisega. Tegelikult on Ta tänu  oma Vaimu olemasolule meis nüüd meiega rohkem seotud kui ei kunagi varem. Isegi niivõrd, et Ta suhtub rünnakutesse meie vastu kui rünnakutesse enda vastu (Ap 9: 1–5). Kui hämmastav on see, et Jeesus mitte ainult ei rõõmusta meie usuvõitude üle, vaid ka nutab koos meiega meie nõrkuste või haavade pärast!

Armastuse esimene samm teiste muredest osa saamisel on lihtsalt väärtustada seda Jeesuse hämmastavat otsust, mis Ta tegi selleks, et meie kurbust ja muresid jagada.

Sisene teise inimese maailma

Siiski jõuan järeldusele, et isegi kui me kõike näeme ja mõistame, siis sageli me siiski komistame, sest oleme innukamad inimesi parandama, kui neid armastama. Teenistuse kohta käib üks vana kõnekäänd, mis on mulle väga südamelähedane, ja see ütleb, et inimesed “ei hooli sellest, kui palju te teate, kuni nad saavad teada, kui palju te neist hoolite”. Teine ütleb, et peate “ehitama suhete silla, enne kui saate selle tõe veoautos ületada”. Kuigi see lähenemine osutab targalt meie vajadusele osutada lahkust, tundlikkust ja tõelist kaastunnet, enne kui eeldame, et inimesed meie nõuandeid kuulda võtavad, siis jääb sellest arusaam nagu te näitaksite kellelegi vastu üles kaastundlikkust või loote suhteid eesmärgiga ainult neid ettevalmistada selleks “tõeliselt heaks” hetkeks kui saate kogu tõe nende peale välja valada.

Osalemine, hoolivus ja kaastunne on iseenesest hea. On hea, kui istute lihtsalt nende kõrval, kes kannatavad, jagades nende valu. Kui sisenete teise inimese maailma, siis on see juba iseenesest teenimisevorm, isegi kui te pole veel sõnagu öelnud.

Kas see on teie jaoks raske?

Aga mis siis, kui ma leian, et see jutt on veenev, aga kui sarnane olukord tekib, siis ma ei suuda nutta koos nutjatega?

Esiteks, Roomlastele 12:15 pole kirjutatud ainult kristlastele, kes oskavad hästi kaastunnet näidata. See salm on kirjutatud meile kõigile. See tähendab, et me kõik võime kindlusega oodata, et Issand vastab meie soovile ja aitab meil selles valdkonnas kasvada. Tema abi ei lõpe nutvate ja liiga emotsionaalsete inimestega meie kogudustes. Seetõttu pöörduge julgelt abi saamiseks Tema poole.

Teiseks ei saa te liiga palju mõelda sellele, mida Kristus teie heaks tegi. Ta teab teist kõike – millistes ebamugavates, habrastes ja haavatavates olukordades Ta jätkas teie armastamist? Pidage meeles, et Ta ei hoia teid, teie valu pärast, endast lugupidavas kauguses; pigem tekitab see Temas isiklikku, erilist kaastunnet ja armastust teie vastu.

Kolmandaks, proovige ennast teiste inimeste olukorda panna. Seda öeldes ei taha ma vaadata kellegi olukorda ja öelda: „Mina poleks küll sellisesse jamasse sattunud. See on teie enda süü, nii et andke mulle andeks, aga tulge sellest nüüd ise välja. ” Selle asemel esitage endale küsimus: “Mis oleks, kui ma vaataksin seda, kui midagi absoluutselt üle jõu käivat ja hävitavat, mis purustab mu elu peamised lootused?” Teil võib olla meelerahu ja rahulikkust selleks, et tulla toime pingeliste suhete, väiksemate õnnetuste või eelseisva suure operatsiooniga, kuid teised võivad tunda, et on sattunud tõelisesse katastroofi.

Osa kaastundest on empaatia teiste vastu isegi siis, kui näete nende kriisi väikese ebamugavusena või teil on nende probleemide jaoks lahendus olemas. Lõpuks, Jeesus nuttis Laatsaruse haua juures, armastades oma sõpru Maarjat ja Martat, kuigi ta kavatses Laatsaruse surnuist üles äratada ja järgmise kümne minuti jooksul probleemi “lahendada”. Inimeste probleemide lahendamine pole vale, kuid esmalt peab nende maailma sisenema kaastunne, mitte neid sikutama enda omasse.

Kas kaastunne valdab teid?

Mõnikord pole meie probleem mitte selles, et teiste probleemid tunduvad meile liiga väikesed, vaid selles, et need on meie jaoks liiga suured. Mida tuleks sel juhul teha?

Esiteks pole teise inimese või inimrühma kannatustest ülekoormatud olemine iseenesest halb. Esra oli, pärast seda, kui Jumal nad pagulusest tagasi tõi, šokeeritud ja hirmunud inimeste pattudest. Jeremija oli murtud nii kaasmaalaste truudusetuse kui ka rikutuse tõttu. Taavet, Iiob ja Jaakob istusid tuhas ja nutsid, kui kuulsid uudist, et nende lähedased on tapetud. Selles pole midagi halba, et see patune maailm lööb meid vahel jalust ja me tunneme end ülekoormatuna.

Teiseks tahaksin siiski hoiatada: tõesti on väga lihtne astuda Messia asemele, ilma et sellest ise aru saaks. Liiga sageli paneb hea soov teiste eest hoolitseda meid anastama Kristuse rolli Kaitsja ja Päästjana. Me võime tunda, et teiste inimeste saatus on meie kätes, et sõltuvalt sellest, kas me aitame neid või mitte, jäävad nad kas seisma või kukuvad. Seetõttu on kõige levinum põhjus, miks teiste probleemid meile üle jõu käivad, selles, et me püüame nende kohustusi ja koormat enda kanda võtta.

Ehkki meil võib olla õigus hoolida sügavalt nende – vaimselt, füüsiliselt, emotsionaalselt ja sotsiaalselt – raskest olukorrast, siis võime vabalt jätta nende elu Jumala kätte. Meie väljakutse on lihtsalt neid tõeliselt armastada, tunnistades, et elu võib tuua valu ja hävingut, leinata kaotuste pärast koos nendega, keda armastame, ning õppida igatsema eelseisvat ammendamatu õiguse ja tervenemise päeva.

Nuta koos Jumalaga

Nii nagu meil on kästud nutta koos Jumala rahvaga, nõnda on meil kästud nutta koos Temaga. Jumal jagab meile seda kurbust, mida Tema süda tunneb oma rahva, kuningriigi ja hiilguse suhtes. Teda kummardada tähendab üha enam imetleda seda, mida Tema imetleb, ja ka kurvastada selle üle, mis Teda kurvastab. Nii et rõõmustage! Isegi teie kõige ebameeldivamad emotsioonid – ja nende inimeste emotsioonid, keda armastate – on lihtsalt veel üks võimalus oma hinge Karjase paremaks tundmaõppimiseks.

Autor: Alasdair Groves / © 2019 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org

Allikas: https://ieshua.org/chto-esli-ne-prihodyat-slezy-kak-plakat-s-plachushhimi.htm