Missugune on sinu elu?

Mul on täna sulle edasi anda sõnum ja see sõnum on küsimus, millele me ei saa üheskoos vastata. See on küsimus, millele pead vastama individuaalselt. See küsimus on leitav väga praktilises Jaakobuse kirjas.

Kuulge nüüd, kes ütlete: „Täna või homme läheme sellesse või teise linna ja veedame seal ühe aasta ning kaupleme ja saame  kasu!” Teie, kes ei tea, missugune on homme teie elu! Te olete ju aur, mida on hetke näha, ja siis see haihtub. (Jaakobuse 4:13-14)

Kas sulle tuleb meelde midagi, mis oli olemas enne Aadamat? See eemaldati ja nüüd on see taevas? Elu puu oli aias enne seda kui Aadam läks aeda. Nüüd on elu puu teises aias: Jumala paradiisis. See on üks kõige põnevamaid uurimusi ja sa ei leia kunagi ühtegi raskemat küsimust kui see: “Missugune on sinu elu?” Pane tähele ta ei küsi: “Mis on elu?” Sellele ei teaks keegi vastust. Ta ei küsi ka: “Missugune on meie elu?”  Ta küsib: “Missugune on SINU elu?” Vastuse leiame samast tekstist: “Te olete ju aur, mida on hetke näha, ja siis see haihtub.”

Elus esitatakse sageli kolm küsimust. Lapsed küsivad: “Kust ma tulin?” Ühel hetkel pead andma lapsele õige vastuse, muidu tuleb keegi teine ja annab vale vastuse. Keskeas esitate võibolla teise küsimuse: “Miks ma siin olen?” Ja kui saate sama vanaks kui mina, siis küsite: “Kuhu siit edasi minna?” Nii et elus on kolm põhiküsimust:

  • Kust ma tulin?
  • Miks ma siin olen?
  • Kuhu siit edasi minna?

Ma mõtlesin erinevate tsitaatide peale, mis on elu kohta öeldud.

Üks on selline: “Elu on parimal juhul väga lühike nagu lehe kukkumine või viljavihu sidumine. Seetõttu ära jää hiljaks!”

Francis Henry Lyte elas Iirimaal. Tema auks on pandud suur mälestustahvel kuningliku Protoria kooli seinale, kus on kirjas  “Francis Henry Lyte kirjutas siin laulu “Jää minuga””. Aga selle rõõmsa laulu viimastes ridades ta kirjutab: “Kiiresti möödub meie elupäev.”

Veel üks mõttetera kõlab nii: “Suured mehed siin elus peaksid meile meenutama, et me kõik võime olla ülevad ja lahkudes jätame endast aja liivale jalajäljed.”

Veel üks tsitaat on öeldud suurmeeste kohta: “Elu on põgus. Elu on tõsine ja haud ei ole eesmärk. “Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” ei ole öeldud hinge kohta.”

Kui siin raamatus (Piiblis) on üldse millestki kirjutatud, siis elust.

Ma vaatasin hiljuti ajakirja “National Geographic” ja seal on tõesti võrratud pildid. Seal oli artikkel Somaaliast, mida illustreeris pilt naistest, kes lamasid põrandal ja nende ümber oli mingi kalts tõmmatud. Nende ribisid oli võimalik lugeda ja kõikjal olid beebide laibad. See riik on praegu kohutava nälja haardes. Meie siin ei suuda aga otsustada, milline jäätis meile maitseb. Meil on 28 erinevat maitset, aga kindlasti on veel midagi maitsvamat. Meil on võimalik valida 48 erineva sõõriku liigi seast. Aga kindlasti on midagi muud ka süüa peale sõõrikute. Ja siis sa kuuled, kuidas inimesed ütlevad: “Elu pole õiglane!” Üks mees ütles: “Elu on pidu!” Teine tark mees ütles: “Elu on paast!” Üks ütles: “Elu on paradiis!” Teine ütles: “Elu on vangla!” Küsimus on väga otsene, valus ja isiklik. Võibolla sa vastaksid sellele: “Missugune on sinu elu?” Sa vastad: “Elu on läbikukkumine!” Aga sinu elu? “Edukas!” Aga sinu elu? “Pettumus.”

Tegelikult need vastused näitavad meile, et elu on nagu aur, mis tuleb keedupotist ja sa tahad sellest kinni haarata, aga see kaob su sõrmede vahelt.

(2) 

Kui Jumala Sõnas on füüsilisest elust juttu, siis kirjeldatakse seda kui midagi väga kiiresti mööduvat nagu telk, mille mehed kokku panevad ja edasi liiguvad. Kristlastele meeldib korrata ühe vana lauluviisi sõnu: “Ainult üks elu, mis varsti on möödas, ainult see, mis on tehtud Kristuse heaks, jääb kestma.” Aga see on just see, mida selle salmiga pole tahetud öelda. Tegelikult kõlab see laulusalm nii:

“Ainult üks elu, mis varsti on möödas, ainult see, mis on tehtud Kristuse heaks, jääb kestma. Ja kui ma suren, siis olen ääretult õnnelik, kui mu elu lamp on Sinu jaoks ära põlenud.”

Nagu ma juba täna mainisin, siis kerge on laulda: “Ja kõik maine kahvatub…” Neid sõnu lauldes tunned end väga jumalakartlikuna, aga kui sa jõuad igavikku ja vaatad tagasi, siis kõik maine paistab mitte kahvatuna, aga väga süngena. Me võime avastada, et me oleme olnud niivõrd maise mõtteviisiga nagu need hukkaläinud teisel pool koguduse seinu, kes täna tantsivad ja on himurad.

Paljud on üritanud elu hallata ja juhtida. Nad on arvanud, et keskkonda parandades tekivad paremad inimesed. See pole tõsi! Mitte keegi ei keeruta oma sõnadega niipalju kui poliitikud.

Ma mäletan aega enne esimest maailmasõda (nii et ma ei ole väga noor) kui elas rühm supermanne. George Bernard Shaw kirjutas vapustava näidendi “Pygmalion”, mille nimi muudeti hiljem ümber “Minu veetlevaks leediks” ja sellega teeniti pärast tema surma miljoneid. Ma usun, et ta oli seda väärt. George Bernard Shaw koos veel mitmete meestega kuulus fabiaanlastest sotsialistide hulka. Nii määratlesid ennast lisaks George Bernard Shawle ka H.G. Wells, Aldous Huxley jt. Kõik nad olid tipptegelased. Järsku nad tulid mõttele lahendada ebavõrdsuse ja ebaõigluse probleem, tühjendada vanglad ning muuta see maailm utoopiaks. Pealegi nad ütlesid, et kristlus on olnud juba 2000 aastat ja pole eriti hästi sellega hakkama saanud. Me ei vaja kogudust ega Piiblit ja nad hakkasid välistama asju, mida nad ei vaja. 1912. aastal (kaks aastat enne esimest maailmasõda) koostasid need mehed oma filosoofia kirjelduse. Nad kirjutasid sellest, kuidas nad tõmbavad alla rikkuse mäed ja täidavad vaesuse orud, teevad kõverad teed sirgeks. Nad ütlesid, et saavad luua, intellektuaalsete ja bioloogiliste protsesside tulemusena, uue inimrassi. Nad ei rääkinud meeleparandusest ja patust, sest see oleks olnud liiga teoloogiline. Nad rääkisid materialismi adekvaatsusest, progressi möödapääsmatusest ja inimese piisavusest. Nad kuulutasid kaks aastat enne ilmasõda, et suudavad saavutada utoopia. Meil on juba uus taevas, me ei vaja uut maad. Nad kogusid inimesi enda ümber ja korraldasid julgeid demonstratsioone plakatitega, kuhu oli kirjutatud, et varsti saabub utoopia. Meie teeme selle kõik!!! Poistel Saksamaal oli aga hoopis teine idee ja nad ajasid selle õunavankri uppi. Kaks aastat hiljem nad kuulutasid välja oma deklaratsiooni.

Esimene maailmasõda algas 1914. aastal ja kestis kuni 1919.a. Aastad 1919 -1939 olid kiriku jaoks ühed imelisemad aastad ja 1939.a. ilmus välja uus tegelane. Tal oli Charlie Chaplini vuntsid ja lint käe ümber. Tema nimi oli Hitler ja me avastasime, et oleme tõsises hädas. Iga sõda muutub aina kuratlikumaks. Järgmine sõda, mis tuleb on mõeldamatu. Kui sa 100 aastat tagasi siin USAs ringi jalutades oleksid tundnud valu seljas, siis oleksid avastanud, et üks räpane indiaanlane sai sulle noolega pihta. Harimatu selline! Nüüd on meil aga Harvardi haridusega poisid, kes võivad noole linna peale suunata ja selle maatasa teha. See on haridus. Noored tsiviliseeritud inimesed tapavad viisakalt ükshaaval aga nüüd me saame terveid linnu maatasa teha. On olemas võimalus, et 1/3 Ameerikast saab ära likvideerida vähem kui minuti jooksul, sest on hoomamatu ja kohutav tuumasõja oht. Ja see olukord pole paranenud.

Kas te teate, et me anname miljardeid dollareid kolmandasse maailma? Kas te teate, et kolmandas maailmas on rohkem miljardäre praegu kui vabas maailmas? Jah, nad näitasid härra Mark Austinit ja tema naist Filipiinidel. Naine oli just teeninud oma esimese miljardi Filipiinidel. Üks tema sõpradest oli teeninud teise miljardi ja on teenimas kolmandat miljardit. Aga täna oleme siin kogu oma progressiivse haridusega.. Meil on rohkem pattu, pimedust, haiguseid, murtud elusid ja purunenud kodusid.. Maailm on hullumaja hoolimata sellest, et ligi miljon inimest hukkus esimeses maailmasõjas ja kohe pärast seda hukkus 16 miljonit Hispaania gripi tagajärjel. Seejärel oli väike taastumise periood ja siis saabus 6. august 1945.a. kui üks mees lennukis vajutas nupule ja pomm kukkus. Tappes umbes 100 000 inimest ja jättes ellu 300 000, kellest paljud elavad pimedatena ja halvatutena. Te mõtlete, et küll need poliitikud annavad alla. Jumal küll mida nad teevad!! Riputavad porgandi kepi otsa meie silme ette, aga kogu see aeg nad teavad, et ei ole lootust.

Teate, mida me saame ajaloost õppida? Üks asi, mida me saame õppida on see, et me ei õpi ajaloost. Kui me seda teeksime, siis me poleks täna sellises jamas. Aga kui see verine mees Hitler hakkas linnu ja riike maatasa tegema, siis ma mäletan, kuidas kõndisin Sheffieldis mööda tänavat ja inimesed kuulasid kõrvad kikkis raadiotest Churchilli kõnet sellest, kuidas “sakslased on haaranud enda alla Pariisi ja nad liginevad Prantsuse kaldale ja nad tulevad siia!” Ta lisas “me võitleme nendega kasvõi kasutades selleks pudeleid või keppe kui vaja!” Ja ta õhutas inimesi üles. Aga sõda muutus aina kuratlikumaks. Ja just selle sõja keskel oli H.G. Wells juba oma sõpradega kujundanud viisi, kuidas puhastada maailm moraalsest sürrealismist, fanatismist, hullumeelsusest ja ebaõiglusest. Kuidas tasandada rikkuse mäed ja täita vaesuse orud! Teha kõverad teed sirgeks! H.G. Wells on kirjutanud raamatu “Tulevase maailma pale”. Ta kirjutas ka raamatu “Crux Ansata”, mis ärritas Rooma kirikut. Ja siis äkitselt ärkas üles tema aju ja ta kirjutas oma viimase raamatu. Mees, kes unistas uuest maailmakorrast ja kellel oli koos oma üli-intelligentsete kaaslastega vastus välja mõeldud, kirjutas oma viimase raamatu pealkirjaga “Mind in the end of its thether” (“Mõistus oma võimete piiril”). Ja ta kandis kogu inimrassi maha öeldes, et ei ole lootust! Inimrassil ei ole lootust, sest inimese sees on üks tühimik.. Ta hakkas peaaegu teoloogiks. Inimese sees ongi tühimik. Sinul on füüsiline elu, muidu sa poleks täna siin seda jutlust kuulamas. Sul on emotsionaalne elu, muidu sa ei naeraks. Sul on sotsiaalne elu. Sul on intellektuaalne elu ja sul võib olla religioosne elu. Aga näed, et see raamat ei ole mingil viisil või kujul täienduseks tema eelnevatele teostele. Sa avastad, kuidas see mees ütleb, et noorus on viga, meheiga on narrus ja vanadus on kahetsus. Ta oleks nagu muutunud pankroti filosoofia eestkõnelejaks. “Noorus on viga, meheiga on narrus ja vanadus on kahetsus”, muidugi on see nii siis, kui sa ei leia seda kohta, kust saab Elu. Isegi oma lihapäevil Jeesus kaebas: “Te ei tule Minu juurde selleks, et saada Elu!” Mäletate ju Tema suurt avaldust: “Mina olen Tee ja Tõde ja Elu.”

Mina olen Tee, ilma Minuta te ei saa kõndida. Ma olen Tõde, ilma selleta pole teadmist. Ma olen Elu, ilma selleta ei ole kasvu. Ma olen Tee, mis on väline. Ma olen Tõde, mis on seesmine. Ma olen Elu, mis on igavene.

Sellel raamatul puudub üks väga oluline komponent. Ta räägib inimese päritolust. Koolis leiad palju targema õpetaja, kes ütleb, et minge loomaaeda oma onuga kohtuma. Sa võiksid oma õpetajale banaani viia öeldes, et nägid tema onu George`i loomaaias ja ta polnud lõunat söönud ehk viite talle selle banaani. Mulle räägiti mõne aja eest, kuidas ahvidel oli oma konverents. Nad välistasid selle, et neil oleks mingi seos inimrassiga. Kohale oli tulnud 10 000 ahvi ja neil paluti kätt tõstes hääletada. “Kas keegi teist on kunagi narkootikume tarvitanud?” Keegi ei tõstnud kätt. “Kas keegi teist on vangis istunud?” Keegi ei tõstnud kätt. “Kas olete olnud purjus?” Keegi ei tõstnud kätt. “Kas olete lahutatud?” Ei. “Kas te olete rünnanud ühte küla ja tapnud kõik sealsed elanikud?” Ei, pole kunagi selle peale tulnudki. Ainus asi, mida ahvid teevad on see, et kannavad inimese riideid.

Imeline fakt on see, et Jumal andis meile ainult ühe Piibli peatüki maailma loomise kohta ja seitse peatükki sellest, kuidas ehitada kogudusetelki kõrbes. Ma tahaks, et Ta oleks selle ümber muutnud, aga ta ei küsi praegu ka minu arvamust arvestades mu palveid. Sina oled muidugi liiga tark, et niiviisi palvetada. Aga kogu see asi puudutab ju elu. Igasugust elu ning kõige rohkem igavest elu. Jeesus tuleb inimeste sekka imelise sünni läbi. Sina tead seda liigagi hästi, aga on riike, kus seda eriti hästi ei teata. Mingil põhjusel taevaste taevad ei suutnud Jumalat ära mahutada ja Ta mingil imelisel viisil pisendas end sündiva lapse sarnaseks. Ta heitis oma au kõrvale ja mähkis end meie savisse.

Jõulude ajal laulame ju “Kuula: ingli lauluhääl kõlab öösel välja peal; rahu maa peal saabunud, vaen ja häda lõppenud!”

Inimene aga, kes vajutab nuppu ja laseb inimesi õhku ja käib kuu peal arvab, et ta on üle kõigest sellest, mis on Piibliga seotud. Selle mehe sees on endiselt tühimik. Selle inimese sees on endiselt selline paik, mida ainult Jumal saab täita. Kasutades Augustinuse sõnu, siis “Jumal lõi meid enese jaoks ja me ei ole kunagi rahuldatud kuni Ta tuleb ja täidab selle osa meie eludes.”

Vapustav on mõelda, kuidas meie, inimesed, koos kõigi oma läbikukkumistega võime saada Jumala elupaigaks vaimus. Minu arust on  sul siin klassikaline vastuseis. Ühest küljest on siin laitmatu moraaliga inimene oma põlvkonna suurimaid õpetlasi võibolla ta oli rahva seas ja nägi imesid võibolla ta läks turule ja ostis kohvi. Terve rahvas oli ärevuses Ristija Johannese pärast. Aga Johannes ei teinud imesid. Ja siis tuleb Jeesus ja teeb ühe ime teise järel. Ta näitab, et Tal on meelevald põrgu, surma ja vaimuhaiguse üle. Ta ajab deemonid inimeste mõistustest välja. Ta laseb rõhutud vabadusse.

Aga samal ajal kordas variser ikka ja jälle aastast aastasse Jesaja 35. peatükki: “Kui Messias tuleb, siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti. Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab.” Teate seda meest? Ta mässas nelipühi päeva vastu siis, kui Jumal täitis oma sõna ja valas oma vaimu kõige liha peale. Tänapäeval on samuti inimesi, kes väga rõõmsalt tähistavad jõule, ülestõusmispühi ja nelipühi peaasi, et midagi ei juhtuks. Hoiame traditsioonidest kinni.

Maailm väljaspool kiriku seinu ei oota uut kristluse definitsiooni. See ootab uut kristluse demonstratsiooni. Üks asi, mida elu teeb on see, et kuhu iganes elu läheb ta tekitab elu. Te ei saa armastada teoloogiat! Te ei saa armastada isegi Piiblit! Te ei saa armastada neid 11 inimest! Te ei saa armastada teoloogilist kontseptsiooni Jumalast.

Olen sageli mõelnud, mida Paulus nägi sellel Damaskuse teel kui ta ütles need neli lihtsat sõna: “Isand, kes sa oled?” Alguses see ei tähenda nagu midagi, aga kujutame ette, et ta ütles seda hoopis nii: “Kes sa oled? Issand?” Teil on siin mees, kellel on kolossaalne intellekt, kes omab igas kategoorias kõrgeimat taset. Ta on Iisraeli soost, Benjamini suguharust, heebrea rahvast sündinud heebrea mees, Seaduse järgi variser. Seadusest tuleneva õiguse poolest laitmatu. Ometi on ta minemas mööda Damaskuse teed pulbitsedes ähvardusi, täis tuld ja viha. Te räägite Jumala armu imest? See mees oli tapnud inimesi, ta oli ajanud peresid lahku, ajanud neid taga erinevates linnades ja see mees, kelle aju oli täis teoloogiat ja süda täis vihkamist kirjutas kõige imelisema poeemi, mis on kunagi armastusest kirjutatud. “Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus”, “ja kui ma oma ihu annaksin põletada”, ta oli valmis seda tegema olles Damaskuse teel. Ma küsin igavikus seda tema käest, aga ma arvan, et kui ta kukkus seal oma hobuselt maha, siis olid kindlasti tema ümber teised ratsanikud. Tema klassiga mees poleks kunagi kõndinud jala Damaskusesse. Nemad olid ainsad maised tunnistajad, aga ma usun, et iga deemon ja ingel vaatas toimuvat. Deemonid vaatasid, kuna ta oli nende parim advokaat maapeal. Tal olid kirjad kaasas, mis lubasid tappa kõik inimesed, keda ta soovis tappa. Ja siis äkitselt tuli Jeesus tema ellu. Kas sa oleksid uskunud, et see mees kirjutab suure osa Uuest Testamendist, rändab läbi Väike-Aasia ja rajab  tosin kirikut? Kas sa oleksid uskunud, et see mees, olles heidetud sellisesse vangikongi, kuhu tänapäeval koeragi ei pandaks, kirjutaks koloslastele ja filiplastele armastuse kirju? Ta kirjutas “rõõmustage Issandas, taas ma ütlen olge rõõmsad”. Nemad oleks pidanud talle julgustuskirju kirjutama, aga tema julgustas neid. Miks? Kuna Damaskuse teel ta ärkas ellu. Religioon, formaalsus ja rituaalid kadusid igaveseks. Ja pärast seda kogemust juhiti ta vaikusesse. Võibolla on mõned teist täna siin selleks, et minna kuhugi üksindusse Jumalaga ja saada teada seda, mida Tema tahab, et teaksite. Paulus oli kolm ja pool aastat kõrbes seejärel tõmmati ta kolmandasse taevasse ja ta alustas uut palverännakut. Minu arust selgitab ta seda kõike lausega “ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse.”

Kui ma täna sinu käest küsiksin, kas sa oled päästetud?

Sa vastaksid: “Jah, ma olen päästetud!”

“Millal?”

“See ja see jutlustaja jutlustas, ma sain ristitud.”

“Millest sa päästetud oled? Kas sa oled päästetud põrgust, kibedusest, himudest, petmistest, valetamisest, halbadest kommetest ja mässust vanemate vastu? Kamoon, millest sa päästetud oled?”

90% rahvast ei ole päästetud. Nad väidavad aga, et on.

“No ma ju käisin altari ees ja tunnistasin üles oma patud?”

Hästi! Jutlustaja ütles, et tunnistage oma patud ja sa tunnistasid. Tead seda tehti igas roomakatoliku kirikus möödunud pühapäeval. Inimene vajab enamat kui andestust! Ta vajab puhastust ja elu enda sees!

Olin möödunud nädalal ühes maakohas. Pastorit polnud ja tema tütar ootas last. Tundus, et iga sugulane käis selles kirikus. “Mu tütar saab lapse! Mu tütar saab lapse!” No ja siis. Ma ei mäleta, et kui mina sündisin siis oleks sellest nii suurt sündmust tehtud. Ma vähemalt ei mäleta seda. Ja kui siis laps sündis, siis sa oleksid pidanud kuulma, mis sellest räägiti. Beebil oli kõik peale tiibade. Tal oli aupaiste ümber pea kui ta medõe kätte anti. Ja siis see vend ütles mulle: “Hmm. Kas lapse sünd ei ole mitte imeline asi?” Muidugi on. 

Ma ei taha, et sa räägiksid sellest, kuidas sa ühel õhtul põlvili langesid, aga su elu, su elustiil ja igatsused ei muutunud. Kuule kamoon, mis soga ajad?!

Paulus ütleb: “Kristus sinus!”

Kui ma palun sul siin saalis üles tõusta ja küsin sinult: “Kas Kristus elab sinus?” Mida sa vastad?

“Ohjaa, Ta elab minus. Ta valitseb minu elu. Ta kontrollib mind! Ta tõmbab mind tagasi, kui ma lähen liiga kiiresti. Ta õhutab mind edasi minema siis, kui ma kahtlen.”

See on uussünni ime!

Mul tuleb meelde praegu Lord Byron, kes oli John Wesley kaasaegne. Inglismaa oli vaimustuses kõigest, mida Lord Byron kirjutas. Ta külastas kõiki Euroopa kuningaid nende kodudes. Ta käis paleedes. Inimesed anusid, et ta tuleks ja austaks nende kodu oma külastusega. Ta oli ääretult ilus mees. Kahvatu nägu ja ronkmustad õlgadeni lokkis juuksed. Kui ma õigesti mäletan, siis ta suri 39 aastasena Kreekas mererannas värisedes ja vahetult enne ta surma kirjutas “Minu elu on kollases lehes. Armastuse õied ja viljad on kadunud. Uss, vähkkasvaja ja lein kuuluvad mulle!” Milline kokkuvõte!

Mõned aastad tagasi jalutasin mööda London Grove`i ja märkasin üht huvitavat meest. Ta seises seal restorani ees sametises pintsakus, kikilipsuga ja põlvpükstes. Ma lähenesin talle ja küsisin: “Kas ma võin restorani siseneda?” Ta vastas: “Ei-ei härra siia te ei tohi sööma tulla. Või tegelikult tohite küll, aga ainult siis kui tulete koos Westminsteri hertsogiga. Kuninganna ja tema õde olid siin möödunud nädalal. Nad jäid kella 2:00ni, nüüd sulgeme oma uksed kell 3:00 hommikul.”

Ma vastasin: “Miks ma ei või? Ma olen puhas, olen jutlustaja!”

“Aga härra te ei ole kuninglikust soost. Te ei ole silmatorkav aristokraat. Sisse te tulla ei tohi. Aga miks te tahate siia sisse pääseda?”

Ma vastasin: “Tahaksin näha lorde jt. nende säravates riietes ning tõusta üles ja öelda neile: “Kes aga liiderdab, see on elusalt surnud.”

Ta vastas: “Oh härra siis Teid visatakse siit välja!” Ma vastasin, et seda ma ootangi.

Kas pole mitte solvav öelda inimesele: “Sa oled võibolla geenius kolossaalse intellektiga. Öösel voodist välja kukkudes leiutad midagi aga tead, et sa oled surnud, sest sul pole elavat suhet Jumalaga!”

Maailmas on ainult kahte liiki inimesi. Mitte mustad ja valged, rikkad ja vaesed. On need, kes on surnud pattudesse ja need, kes on patule surnud.

Kui ma ütlen, et enamus inimesi on pooleldi päästetud, siis mõtlen sellega seda, et sind on toodud risti jalamile, aga mitte ristile. Sa teed pattu, palud andestust ja järgmisel päeval teed seda sama. Kamoon, mis pääste see selline on?!

Mul oli üks tuttav inglasest jutlustaja. Kahju, et ma ta rahvust mainisin.. Ta ütles: “Tulge täna siia Jumal annab andeks täna teie patud! Ta andestab teile teie mineviku, tänased ja homsed patud!”  Kas see pole tore!

Kujutate ette, et inimene läheb kohtuniku ette ja kohtunik ütleb: “Teid on süüdistatud naiste rahakoti varguses. Kas te varastasite selle?”

“Mhmm..”

“Oo, te varastasitegi selle koos 100 dollariga, mis seal sees oli? Olete te veel rahakotte varastanud?”

“Ohjaa, mul on siin nimekiri. See oli 355s rahakott.”

“Kas te kahetsete?”

“Jaa, mul on kahju!”

“No siis olete andeks saanud. Ma annan andeks Teile kõik varastatud rahakotid minevikus, selle rahakoti mille täna varastasite ja andestan ka need rahakotid, mis Te ülejäänud elu  jooksul varastate.”

Kas see oleks vapustavalt mõistlik või ajuvaba? Uussünni ime seisneb selles, et kui inimene sünnib ülalt, siis ta ei taha enam seda vana elu, ta tahab uut elu.

Keegi ei ütle seda paremini kui Paulus: “Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal.”

Kujuta ette, et kannad 100kg kotti oma õlgadel ja ronid ähkides mäest üles ja see kott kukub teepeal sul seljast. Jõuad mäe otsa ja  keegi küsib sinult: “Kas te olete oma koti kaotanud?”

“Ma ei tea.”

Ma kujutaks ette, et sa märkad, kui keegi võtab su õlgadelt 100kg raskuse. Ülevalt sünd ei ole mingi intellektuaalne jutustus, vaid Jeesus ütles, et me olime surnud oma üleastumistes, aga Tema teeb meid elavaks. Nii et me armastame asju, mis varem meile ei meeldinud ja me vihkame asju, mida vanasti armastasime.

Paulus kirjutab: “Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel; mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal.”

Nii stopp! Sa ütled, et oled päästetud, aga sa räägid rohkem spordist kui Jeesusest. Kas pole nii? Sa räägid oma vendadega pigem mõne sporditähe comebackist kui Jeesuse tagasitulekust.

“Mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal, sest te olete surnud ja teie elu on koos Kristusega Jumalas.”

Kas sa suudad midagi imelisemat välja mõelda? Siin on sinu elu. Kristuses ja peidetud Jumalas. Mida sa teed? Hiilid välja ja jood natuke maailma rämpsu? Vajad meelelahutust? Sa vajad meelelahutust ainult siis kui oled kaotanud Issanda rõõmu. Kui meil ei ole rõõmu, siis vajame meelelahutust.

“Sest te olete surnud ja teie elu on koos Kristusega Jumalas.”

Mitte siis, kui ma suren, aga isegi praegu siin maailmas elades olen andnud maailmale hüvastijätu suudluse. Mitte pisarsilmil aga rõõmuga jätnud hüvasti selle elu naudingute, pompöössuse ja uhkusega.

(3)

Paulus ütleb hästi nagu alati: Viimaks veel, ärgu tehku keegi mulle vaeva, sest ma kannan Jeesuse vermeid oma ihu küljes. (Galaatlastele 3:17) 

Moffat tõlgib seda nii: “Ma kannan oma ihul Jeesuse Kristuse põletusmärke.”

Te teate, mis on põletusmärgid? Võibolla olete lasknud oma loomakarjale põletusmärgid teha? Sel ajal, kui Paulus seda kirjutas, võis ori joosta ära oma kurja isanda juurest, kes teda iga päev nüpeldas nii, et nahk seljalt maas. Ori tegi terve päeva tööd, aga peremees andis talle süüa niipalju, et sellest saadud energiast jätkus vaid tunniks. Ori põgenes ära templisse. Seal olid alati preestrid ja küünlad altaril põlesid. Mees jooksis preestri juurde ja hüüdis: “Pane mulle põletusmärk! Pane mulle põletusmärk!” Ori sirutas käe välja ja põletusmärk suruti tema käele. Seejärel paljastas ta kaela ja talle vajutati põletusmärk kaelale, siis tõstis jala üles ja tema talla alla põletati põletusmärk. Pärast seda määriti nendele kohtadele erinevaid salve kuni ta oli piisavalt tervenenud, et välja pääseda. Kui ta läks välja templist, siis ta vana isand nägi teda ja ütles oma sõbrale Markusele: “Näe seal on Aristarhus too ta tagasi!” Aristarhus läks isanda juurde ja isand ütles: “Tead, ma viin su tagasi ja peksan sind nii, nagu ma pole sind kunagi varem peksnud.” Veel mõne lausega kirjeldas ta, mida ta orjale teeb, kuid ori peatas teda ja näitas talle oma põletusmärke. Vana isand ohkas: “Mul pole mingit õigust sinu üle nüüd! Sa oled Jumala omand!” 

Paulus ütleb sama asja: “Kuulake, mul on põletusmärk kaelal, sest kõik mu mõtted on ainult Jeesusest. See mõistus uuendatakse Kristuse Jeesusega!” Kas te arvate, et ta läks olümpiamängudele, sest tema ajal neid peeti? Kas te arvate, et ta raiskas aega igapäevastele materiaalsetele asjadele? Ta jalad, käed ja pea oli täis põletusmärke. Nagu vana ülistuslaul kõlab:  

Kõik Jeesusele! Kõik Jeesusele! 

 Kõik mu päevad ja kõik tunnid. 

 Kõik Jeesusele! Kõik Jeesusele! 

 Kõik mu päevad ja kõik tunnid. 

Las mu käed täidavad Tema käsku; 

Las mu jalad jooksevad Tema teedel; 

Las mu silmad näevad ainult Jeesust; 

Las mu huuled räägivad Tema kiitust. 

Kõik Jeesusele! Kõik Jeesusele! 

Las mu huuled räägivad Tema kiitust. 

Kas sa oled ainult pühapäeva hommiku kristlane? On iga sinu elu hetkel su hing, elu ja vaim Kristuses Jeesuses? Kas Ta kontrollib su mõtteid? Kas mingil elu hetkel oleks sul piinlik su elukommete pärast, kui Ta su õlale koputaks? 

Paulus ütles: “Ma kannan oma ihul omaniku märki.” Need käed ei teeks midagi sellist, mida Jeesus ei teeks. Need jalad ei läheks kuhugi, kus Jeesusel oleks ebamugav olla. See mõistus ei mõtleks midagi, mis ei rahuldaks Jumala südant.  

Seejärel ta jätab maailmaga hüvasti ja ütleb: “Viimaks veel, ärgu tehku keegi mulle vaeva, sest ma kannan Jeesuse vermeid oma ihu küljes. Maailm on mulle ristilöödud.” Olen paar korda ümber maailma sõitnud ja näinud mitmeid imelikke kombeid. Ma ei ole aga kunagi näinud ristilöömist. Ma ei ole kindel, kas ma tahaksin seda näha. Nagu kallis doktor Tozer ütles: “Me teame üht ristiga mööda teed suunduva mehe kohta. Ta teadis, et Ta ei tule tagasi.”

Me käime kirikus ja ei veeda tund aegagi oma päevast Jeesusega, aga võime tundide kaupa kinos istuda. Me räägime teisejärgulistest asjadest inimestega, kes on teel igavesse tulepõrgusse! Me istume oma vanematega söögilaua taga ja selle asemel, et olla alistunud, lahked ja armastavad oleme tujukad ja jääme hiljaks! Ema ütleb, et John on päästetud, aga ta on sama mässumeelne nagu meie tütar.

Aga vaadake seda meest, kes on ristile tõmmatud. Kohe, kui mees on ristile naelutatud ei ole tal enam oma õiguseid, sa võid võtta solgiämbri ja visata teda sellega, võid võtta kepi ja murda ta jalad, võid hakata teda kividega loopima ja lüüa vasaku ja parema silma välja. Tal pole õigusi. Teda võib peksta, murda ja ta võib veritseda. Võib juhtuda et 5000 või enam inimest on vaatamas seda jubedat ristilöömist kell 18:00 õhtul, aga kell 6:00 hommikul polnud seal kedagi.

Mäletan, kuidas Indias nägin puusakõrguseid linde, nende tiibade laius oli 2,4 meetrit, koledad linnud. Need linnud lendasid ristilöödute laipade peale uurima, kas silmad on olemas ja nad rebisid surnukeha. Veri ja sisikond voolas välja. Koerad tulid linnast verd jooma. Isegi naine, kelle mees löödi risti, ei oleks kunagi hommikul tagasi läinud. Sa ei näe seal naist, kes hoiab seda, mis mehe ihust järele on jäänud oma käte vahel ja hüüab: “Kallis, ma armastan sind!”  

Paulus ütles: “Nii suhtun mina maailma. See on üks rikutud, mädanev ja jäle süsteem!” 

Kas maailm on sulle täna ristilöödud või on see sinu jaoks lummav? Jeesus ei otsi mingeid hädapätakaid, kes Teda teeniks! Ta otsib mehi, kellel on sisu, armu ja otsustavust. Oo sa oled päästetud. Väga hea, sest kui sa seda ei ole, siis lähed põrgutulle! Sa tunnistasid Talle ainult mõne patu? Ma tean, et oled täna siin kirikus sellises armsas keskkonnas ja räägid siin ilusate tüdrukute ja toredate poistega, aga mine Jumala ette ja ütle Talle: “Issand, ma tahan, et see oleks mu elu üks kõige tähendusrikkam nädal! Ma tahan kuulda Su häält! Ma tahan näha nägemust Sinu aust ja väest.” 

Tahan lõpetada Pauluse sõnadega:

Kui Kristus, teie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie  koos temaga avalikuks kirkuses. (Koloslastele 3:4)

Johannes lisab oma kirjas, et kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu. (1. Joh 5:12) 

Sa võid oma elu reformida, loobuda Jumala abiga oma rikutud seksuaalelust. Olen näinud, kuidas mehed on tulnud välja getost ja muutnud omaenda elud. Seda sotsiaalsel tasemel, aga nad ei ole suundunud üles Jumala suunal, neil pole elavat suhet Jumalaga. Tema on teinud võimalikuks selle, et meie minevik tõuseb üles koos Temaga. Olevikus oleme surnud ja meie elu on peidetud Jumalas. Tulevikus Kristus, meie elu, saab avalikuks, siis saame ka meie  koos Temaga avalikuks kirkuses.  

Nüüd tuleb teie kohustus selles! 

Surmake nüüd need liikmed, mis on maa peal: hoorus, rüvedus,  kirg, kuri himu ja ahnus, mis on ebajumalateenistus. (Koloslastele 3:5) 

Phillips tõlgib seda nii: “Arvake end surnuks kõigile maistele kokkupuudetele. Vihake ja põlake neid. Ärgu olgu teil midagi pistmist seksuaalse ebamoraalsusega, räpaste mõtetega, liberaalsete soovide ja kontrollimatute kirgedega. Ärge himustage teiste inimeste asju!” 

Kui Kristus on minus sündinud, siis Ta tahab elada minus. Ta tahab käia ja rääkida minus ja töötada minu läbi. See ei ole mingi rabelemine, et ma tahan olla kristlane. See on ELU!  

Ta ütles: “Ma tulin, et teil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.” Johannese 10:10. Üks märke sellest, et sa oled elus on see, et sul on hea isu. Kui sa ei ole seda varem mõistnud, siis püüa aru saada, et sa ei suuda Jumalale muljet avaldada. Sa pead elama täisväärtuslikku kristlase elu, aga sa ei saa Talle muljet avaldada. 

Kui ma tahan elada, siis ma söön seda Sõna, sest Jeesus ütles, et ma olen Elu Leib. Inimene ei saa elada ainult maisest leivast, aga ta saab elada Kristusest. 

Ta ütleb, et ma olen Elu Vesi, see on elamiseks hädavajalik. Sa ei saa elada ilma veeta. Ta ütleb: “Ma olen Elu Valgus!” 

 Ta ütles: “Ma tulin, et teil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.” Johannese 10:10 

Ma kuulen, kuidas inimesed käivad konverentsidel ja ütlevad: “Oo, see oli hea! Meile esitati nii hea väljakutse!” Küsimus ei ole selles, kas sulle esitati väljakutse, vaid kas sa muutusid. 

Mulle meeldib see, mida Paulus ütleb 1. Korintose 5:17 Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. 

Tal on uus süda, uus vaim, uued soovid, igatsused ja lootused, mida ei suuda rahuldada selle maailma murtud süsteemid. 

Kas te mäletate kuningas Sauli elu kulminatsiooni? Saul sai päris kurjaks, sest ta oli kirjutanud laule, mis olid edetabelite tipus, aga siis tuli üks noormees Taavet, kes murdis kõik rekordid. 

Ja inimesed käisid mööda tänavaid, plaksutasid ja laulsid: „Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!” 

Oli veel üks suur mees, kes ajas rahvale kabuhirmu peale. Saul ei läinud selle mehe vastu ja väljaõppinud sõdurid ka mitte, aga tuli üks väike poiss oma linguga. Vend nägi teda ja ütles, et kuule mine õige lammaste juurde tagasi. Taavet vastas: “Kui sul midagi selle vastu pole, siis ma tapaksin Koljati enne, kui ma lähen.” Kuningas aga kuulis ja käskis Taavetil enda juurde tulla. Ta oli ilus punapõskne maapoiss. Kuningas küsis: “Kas see on tõsi, et sa tahad minna kaklema selle 3 meetrise mehega?” Taavet vastas: “Jah, enne kui isa juurde lähen teeks selle ära küll.” “Miks sa arvad, et sa suudad seda teha?,” küsib kuningas. “Kui ma valvasin lambaid, siis tuli lõvi. Lõin talle vastu hambaid ja ütlesin, et kui veel siin oma nägu näitad, siis tapan su ära. Järgmisel päeval sain karust jagu. Kui sul mdagi selle vastu pole, siis tahaksin selle mehe tappa.” Kuningas andis talle oma sõjarüü aga see jäi poisile liiga suureks. “Ma ei saa nii minna?” ütles poiss. Kuningas küsis miks. Poiss vastas: “Meie võitluse relvad ei ole ju lihalikud”. Ta ei öelnud just seda, aga ta mõtles nii. Ta läks Koljati juurde. Koljatil oli tema relvakandja tema ees. Väikesel Taavetil polnud aga kedagi peale Jumala. Kui Jumal on minu ja mu olukorra vahel, siis kas keegi saab Jumala teadmata minuni jõuda? Taavet valis 5 kivi ja vana mees saab nii vihaseks: “Mingi poisinolk, toidan tema laibaga linde!” Taavet vastas: “Mul on samasugused plaanid sinuga!” Ta võttis viis kivi, kuna Koljatil oli viis venda ja ta tahtis terve soo tappa kui ta selle asja juba kord ette on võtnud. Taavet heitis kivi ja kivi lendas Koljatile otsaette kuna kogu ülejäänud ihu oli sõjarüüga kaetud, siis see oli ainus kaitseta koht. Taavet ei vaevanud end selle relvakandjaga!

Tead, me oleme nii tegevuses deemonitega, et jätame kuradi rahule. Kui sa mõnes kirikus nuuskad, siis on sul juba deemon. Kui sul pea valutab, siis mõni usklik hakkab muretsema, et sul on deemon sinu sees. Need deemonid paljunevad vist nagu konnad! Ma igatsen näha seda, kuidas kirik jõuab taas sellesse kohta, kus ta kisub maha kõrgistusi. Olen tüdinenud ärkamise kohta kirjutamisest ja lugemisest. Maailmas on praegu rohkem kadunud inimesi kui kunagi varem ja mida meie teeme? Meie aga istume lõkke ümber, plaksutame ja täname Jumalat, et me oleme päästetud ja jätnud maha prostitutsiooni vmt. See on suurepärane, aga see pole veel kõik. 

Ma mäletan, kuidas ma kord Inglismaal jalutasin mööda kiriku vahekäiku. Sain päästetud 14 aastaselt. 19 aastaselt lugesin E.M. Boundsi raamatut “Palve vägi”. Olin noortejuht koguduses ja sain inimesed reede õhtuti palvetama. Palvetasime ka pühapäeviti. Nägime, kuidas mõned kogukonna liikmed said päästetud ja siiski miski näris mind seestpoolt. Koguduses oli üks teine vend. Mina olin noortejuht, aga tema oli palju tõhusam. Ta hingas mulle kuklasse ja inimesed rääkisid temast. Ma muutusin nii kadedaks, et minu vaimulik elu hakkas rappuma. Mäletan, et olin kord ühel teenistusel, kus jutlustaja ütles, et on midagi enamat kui pääste ja puhastus. See imeline asi on elu sinu sees ja peale sisemise elu on ka võidmine. Läksin altari ette tol õhtul ja inimesed imestasid, et huvitav miks Ravenhill ette läheb. Ma läksin ette, sest teadsin, et mul on seesmine vaenlane, kes on hullem kui ükskõik milline väline vaenlane. Sealse kombe kohaselt tuli keegi minu eest palvetama. See vend oli samuti jahmunud: “Leonard, mida sina tahad?” Ma vastasin: “Tahan, et Jumal teeks Roomlaste 6:7 elavaks mu elus.” Ta täpsustas: “Sa tahtsid öelda Roomastele 6:6?” Ma vastasin, et ei ma mõtlesin Roomastele 6:7 ja ta hakkas minuga vaidlema. Ma vastasin, et võibolla sina tahad Roomlastele 6:6 aga mina tahan Roomlastele 6:7. 

Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud. (Roomlastele 6:7) 

Ma olen väsinud sidumistest, tüdinud hirmust ja nõrkustest. Ma tahan lahti saada oma vanast isekast elust! Ma tahan surra just siin! 

Las ma ütlen sulle – kogemus Jumalaga, mis sulle midagi maksma ei lähe ei tee mitte midagi ja ei ole midagi väärt.  

1932. aastal tuli ärkamiskoosolekule üks mees, tema kallis naine seisis tema kõrval. Mees oli olnud kakleja, joodik, liiderdaja, ropendaja ja valelik mees. See ilus daam tõi ta Kristuse juurde. Nad olid kuskil aasta otsa olnud kihlatud, maja oli ostetud ja nad seisid seal ja laulsid kirikulaulu. Poole laulu peal pöördus mees naise poole ja ütles: “Ma olen seda laulu varem ka laulnud aga kuni tänaseni pole see mulle midagi tähendanud.” Mingil põhjusel ütles laulujuht, et nad laulaksid selle viimase salmi veel korra: 

Siin ma annan kõik,  

mis mul on Sulle –  

sõbrad ja aeg ja maised varud. 

 Sõbrad – see on mu kullake! Aeg – see on mu elu! Maised varud – mu maja täis mööblit. 

 Siin ma annan endast kõik Sulle 

 – Sõbrad ja aeg ja maised varud,  

hinge ja keha –  

Täielikult Sinule igavesti. 

 

Kui ta läks altari ette, siis ta ütles oma iludusele:  

“Kallis, mul on sulle uudis?” 

“Kas see on hea uudis?” 

“Minu arust küll?” 

“Mis uudis see on?” 

“Me lükkame oma abielu edasi kuni..” 

“Misasja? Mille me edasi lükkame!?” 

“Ma pean otsustama, kas ma armastan sind rohkem kui Issandat ja Issand tahab, et ma Teda teeniksin. Ma ei ole valmis Teda teenima. Vajan distsipliini, korrigeerimist ja autoriteeti enda üle. Ma pean uurima Jumala Sõna. See maksab palju. Kui sa minust loobud, siis sa võid võtta mööbli, aga mina järgin Issandat.” 

Temast sai üks selle aja Inglismaa väljapaistvamaid mehi. 

Loen sulle viimase kirjakoha.

Saul ajab taga Taavetit, sest ta kadestab laulukirjutajast Taavetit, kes ajab vaenlasI põgenema. Saul püüab teda leida. Mäletate seda, kuidas Taavet lõikas tema kuninglikust rüüst tüki välja. Taavet näitas Saulile tükki kuuehõlmast ja ütles: “Kellele on Iisraeli kuningas läinud järele? Keda sa taga ajad? Surnud koera, ühte kirpu!” Saul nägi kui idiootselt ta oli käitunud.  Ta nimetas end kuningaks, aga kadedus ja armukadedus sõid teda seestpoolt. Ta peaks palees puhkama, aga ta on hoopis siin kivide ja mudaste mägede keskel janusse suremas. Kõike seda sellepärast, et teda sõi seestpoolt kadedus ja armukadedus. Vahetult enne oma surma ütles kuningas Saul: “Vaata, ma olen talitanud mõistmatult ja eksinud üliväga.” See oli Vana Testamendi Saul. 

Siin on aga Uue Testamendi Saulus. Teda on pekstud, ta on olnud ohus merel, ohus oma rahva seas, öö ja päeva olnud veevoogudes, töös ja vaevas, tihti valvamises, näljas ja janus, tihti paastumises, külmas ja alasti. Ta kriipsutab see kõik läbi ja lisab: 

1) ükski neist asjadest ei kõiguta mind.

2) Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au. 

Ta ei kahetse oma lörri läinud elu nii nagu kuningas Saul. Ta vaatab oma elu, mis on täis triumfi ja vabastamist ja ta ütleb: “Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg.” 

Tead täna võib olla pöördepunkt sinu elus. Kui sa mitte ainult ei tule risti jalamile, aga risti peale. Saad lahti oma väiklusest, kadedusest ja selles kaoses elamist, kus sa oled n.ö. mäetipus ja siis tuled konverentsile ja järgmisel nädalal oled orus. See ei peaks nii olema, sest Kristus elab minu sees ja Tema on sama eile, täna ja igavesti. Ta annab mulle rahu, rõõmu ja väe. 

35 aastaselt pöördus John Wesley usku. Ta kirjutas: “Umbes kell 8:45 24.05. 1738.a. tundsin, kuidas mu süda muutus imelikult soojaks.” 

Ta oli õpetlane, džentelmen, vaimulik Inglismaa kirikus nagu tema vend ja George Whitefield. Aga kui ta ülevalt sündis, siis sündis kogu Inglismaa koos temaga ülevalt.

Teisel pool Inglismaa kanalit oli üks kõige õelamaid ateiste nimega Voltaire, kes ütles: “Heh, mis te räägite sellest, mis Inglismaal toimub! Saja aasta  pärast on Piiblid ainult muuseumides!” Ta eksis kas pole? Verine revolutsioon vallutas Prantsusmaa. Nad viskasid monarhia prügikasti. Nad heiskasid sini-valge-punase trikoloori –”Vabadus, võrdsus, vendlus”. 

W.E.H Lecky, kes on ilmalik ajaloolane ütles, et Prantsusmaa revolutsioon, mis vallutas Prantsusmaa ja viskas monarhia prügikasti, pidi tabama ka Inglismaad, kuid Jumal tõstis üles kolm meest: tulise juhi Whitefieldi, John Wesley ja Charles Wesley. John suri 88-aastaselt 1791.a. Ta kuulutas 53 aastat evangeeliumi. Kui ta lahkus, siis ta jättis endast maha peotäie raamatuid, vaimuliku rüü, milles ta kõikjal Inglismaal jutlustas, kuus hõbelusikat, mille keegi oli talle andnud, 6 naela igale vaesele mehele, kes pidid ta kirstu hauda panema. See oli kõik, mis ta endast maha jättis. Oi, ma unustasin vist midagi? Ta jättis endast maha metodisti kiriku. Ta oleks võinud surra nagu mõni rikas ja kuulus pühapäevane televisiooni jutlustaja. Muidugi ta teenis raha, aga ta ehitas sellega orbudekodusid, trükkis Piibleid, koostas Charlesiga metodistide lauluraamatu. Ta suri omades vaid 30 dollarit! 

Kui paljud teist on kuulnud vend Andrewst? Ma mäletan teda veel sellest ajast kui keegi teda ei tundnud. Töötasin siis koos David Wilkersoniga. Ta helistas mulle ja ütles, et soovib mulle külla tulla. Ma vastasin, et muidugi tule meil on siin juhtide palvekoosolek jutlusta meile. Kui me kohtusime, siis küsisin ta käest, et kust sa siis tulid. Ta vastas, et Kuubalt. Ma vastasin, et sa ei saanud tulla Kuubalt see ei ole legaalne. Ta selgitas, et lendas Kuubalt Mehhikosse, vahetas lennukit ja lendas USAsse. Alati leiab võimaluse. Ma tutvustasin teda tol õhtul sõnadega: “See on vend Andrew. Ta on väga kummaline mees. Jumala smugeldaja.” 

Kujutad ette mõne aasta eest seda väikest meest Hollandist. Ta ei näe välja nagu mõni maadleja, aga ta on seigelnud riikide vahel. Teda on arreteeritud.  

Ta jutlustas mulle korra, kuidas ta oli teel Moskvasse 800 Piibliga ja nägi autot lähenemas. Sel ajal autosid eriti ei olnud, olid ainult bensiinijaamad. Auto peatus ja selles istusid 2 hollandlast tema enda kodulinnast. Meestel polnud süüa ja temal polnud juua nii, et nad istusid teepervele einestama ühendades oma varud. Ta andis mõlemale mehele traktaadi. Kuus aastat hiljem Hollandis koputati tema kodu uksele, naine läks ust avama. Uksel seisis mees, kes soovis vend Andrewd näha. Vend Andrew läks uksele ja mees küsis: “Kas sa mäletad mind?” “Ei!” “Mäletad, kuidas teel Moskvasse kohtusid kahe mehega?” Andrewle meenus, kuidas  ta Hollandisse tagasi jõudes kuulis uudist sellest, kuidas kaks hollandlast arreteeriti ja pandi vangi. Mees ütles: “Sa andsid meile mõlemale traktaadid. Need avastati ja meile määrati 8 aastat vangistust. Aga kuue aasta pärast saime hea käitumise pärast välja. Aga tead nende kuue aasta jooksul ma muudkui lugesin seda traktaati kuni Jeesusest sai minu isiklik Päästja.” 

Ingel Gabriel kui sa alla vaatad, siis sa ei tea selle koosoleku salajast potensiaali. Ainult Jumal teab seda. Amazoni ääremaadel pole veel keegi käinud. Viimane kord kui ma lendasin üle lõunamere, siis seal on 5000 saart. Keegi ei tea, kas seal elab keegi.

Mis sa ütled siis, kui sa lähed taevasse?

“Issand ma jagasin 6 traktaati oma elu viimasel kuuel kuul iga päev ja ma tahan oma krooni kohe.”  

Kui seisad kohtujärje ette, kas sa siis ütled, et mängisid kiriku pesapalli meeskonnas ja olid seal parim? Kõik inglid kummardavad: “Oo teie kõrgeausus!” Ei! Nad ütlevad selle asemel: “Oh sa idioot!” 

Kahekümne viie aasta jooksul ei ole see, mis kirikul on olnud, toonud rahvast Jumala juurde. Aeg on teha midagi uut! Jumal tahab mehi, kes on tõesti purjus Jumala Vaimust. Kellel on armuelu Issanda Jeesusega nii, et Ta võib küsida sinult ükskõik mida ja sa teed seda. Paljud mehed on himu poolt ära söödud. Aga teid, naisi sööb seestpoolt uhkus ja kadedus. Või on see lihtsalt krooniline laiskus, et ei ole nälga selle Jumala armastuskirja järele. Ainus viis, kuidas sa kasvad on siis kui sa sööd seda Sõna. Teine oluline asi on palve. Saa aru su elustiil muutub. Sa ei räägi pärast päästet enam oma sotsiaalelust ja finantselust sa räägid teistes kategooriates. Sa räägid oma palve elust. Mind ootab ees üks armutu ülekuulamine kui ma seisan Jumala trooni ees. Ma näen, kuidas jutlustajad murduvad ja nutavad, sest neil puudub palve elu. Nad on nii hõivatud koguduse asjadega, et nad ei teeni Teda. 

Palvetame: 

“Issand täname Sind privileegi eest uurida Sinu Sõna. Ma ei tea paljud siin rõõmustavad kuuldes Jumala Sõna jutlustamist. Tean, et miljonid kadunud hinged Hiinas kuulaksid seda rõõmuga. Me oleme väga sagedasti suhtunud halvasti Sinu Sõnasse ja Sinu häälde. Me oleme ekslikult pidanud oma kombekat elu vaimsuseks, kuid tegelikult sügaval sisemuses oleme surnud. Meil pole elu. Sa ei ela, kõnni meis, ei räägi ega armasta meie läbi. Jumal võta kinni selle noormehe või neiu elust, kes arvab, et on igav käia kirikus, sest nad ei kohtu seal ülestõusnud ja aulise Kristusega.” 

Allikas: https://youtu.be/Thl5PRtYkOg

Hanuka ja pühitsetud elu

Pühadehooaja lähenedes vaatame, mida Pühakiri meile Hanuka (07-15.12.2023) ja meie uue elu kohta Messias õpetab. 25 Kislev Ainult .....

Olete loodud Jumalale orienteeritud eluks

Jumala poole pööratud elu on elu, mida elate Jumala poole suundudes. Me pöördume Tema poole, mitte ei pöördu .....

Nõuanded eluks!

Sündis laps. See on suur rõõm, õnn ja vastutus! Kõigeväeline kudus selle lapse üsas! Kõigevägevam on sellesse inimesesse .....

Majakas kogu eluks!

Laevad sõidavad merel. Tormid ja rajud panevad need laevad, kapteni ja meeskonna oskused proovile! Ja kui oluline on .....

Pastor, sa pead surema, et elada

Väikelaste vanemad teavad seda, sageli alandavat kogemust, kui nad jälgivad oma laste kasvamist läbi mikrofaaside. Tundub, et Teie .....