“Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgaga hukatud… viletsuses ja kurja kannatades. Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes. Ja kuigi nad kõik said oma usu läbi tunnistuse, ei saanud nad kätte tõotust, sest Jumal on midagi paremat näinud ette meile, nii et nemad ilma meieta ei saaks täiuslikuks.” Heebrealastele 11: 37-40
Ma kõhklen seda välja öelda, kuid märtritel on lihtsam… mingil moel. Isegi kui nad väga kannatasid maa peal, siis on nad nüüd vabad! Olles kehast vabad, elavad nad tõeliselt nii, nagu nad kunagi varem ei ole elanud – igaveses õndsuses, olles ühendatud Universumi Kuningaga.
Kuid nende naistel ja lähedastel ei ole nii kerge. Nad on sunnitud elama ilma oma abikaasa, isade ja poegadeta ning nad on koormatud uute raskuste, värske leina ja tuhande küsimusega Jumalale.
See on Pauline Ayyadi lugu.
Rami lugu
Rami Ayyad juhtis Gazas kristlikku raamatupoodi. Elu Gazas polnud kerge. Iisraeliga piirneval Vahemere rannikul on Gaza sektorit nimetatud üheks kõige tihedamalt asustatumaks ja vaesunumaks kohaks maailmas. Kahe lapse ja varsti sündiva kolmandaga nägid Rami ja tema naine Pauline vaeva, et kuidagi ära elada.
Kuid Pauline elas olles veendunud, et Jumalal oli Gazas nendega eesmärk – teenida kogukonna vajadusi ja jagada Kristuse armastust oma naabritega. Jumalal oli kindlasti nende eludega oma eesmärk, kuid Tema kutsumus ei olnud midagi sellist, mida ta oleks vabatahtlikult valinud.
7. oktoobril 2007 kell 16.00 lukustas Rami pärast tööpäeva vahetult enne koduteele suundumist parajasti raamatupoodi. Kui äkki keeras üks auto nurga tagant välja ja peatus tema kõrval. Mitu meest hüppasid välja, nad võtsid Ramist kinni ja viskasid ta auto tagaistmele. Rami olles ehmatanud ja segaduses ei suutnud tuvastada, kes need mehed olid. Üks neist andis talle telefoni ja ütles, et ta koju helistaks. Pauline vastas telefonile. “Ma lähen kuhugi mõne noormehega, kuid olen varsti kodus tagasi,” rahustas mees naist. See oli viimane kord, kui Pauline Rami häält kuulis.
Piibliühingu juhid võtsid politseiga kohe ühendust ja mõne tunni jooksul otsisid paljud Ramit. Rami leiti alles järgmisel hommikul kell 2:00. Tema keha viidi haiglasse ja tuvastati. Teda oli jõhkralt piinatud ja siis kaks korda tulistatud, pähe ja rindu.
“See oli kõigile suur šokk,” ütles Palestiina piibliühingu juht. „Me ei tea, mis toimus, kuid usume, et teda üritati sundida tegema midagi, mida ta ei tahtnud, võib -olla islami usku pöörduma. Kuid me teame, et fundamentalistlik rühmitus tegi seda, tõenäoliselt oli see Militant Islam ja et Gaza valitsus [Hamas] ei reageerinud sellele. ”
Teekond andestuse poole
Pauline suutis lõpuks kolida Iisraeli, kuid elu jõukas ja vabas ühiskonnas suurendas ainult tema kibedust.
“Mu abikaasa oli kõike oma õlgadel kandnud. Ta hoolitses meie eest,” rääkis Pauline. “Ma ei osanud seda ise teha.” Pauline’i osalise tööajaga töö eest ei makstud piisavalt, et ta saaks oma lastele toitu pakkuda, rääkimata katusest nende pea kohal. Tema vanim poeg kannatas õpiraskuste all ja vajas erilist hoolt ning tema vastsündinud laps oli tülinaks. Tema koormad olid liiga rasked ja tundus, et tema maailm vajus kokku. Ennekõike igatses Pauline oma kallist meest.
“Olin pärast oma mehe surma nii murtud ja vihkasin neid inimesi, kes seda tegid,” rääkis Pauline. “Paljud mu kristlasest sõbrad ütlesid mulle: “Sa oled Jumala laps, sa peaksid andestama.” Kui ma seda kuulsin, mõtlesin: “See on jama; see on naeruväärne.'”
Pauline suutis mõelda neist, kes mõrvasid tema abikaasa, ainult kättemaksu võtmes ja ta leidis, et ta muutub kibestunuks kõigi vastu, kes on tema ümber, isegi nende suhtes, kes üritasid aidata. Küsimused käisid tema peast läbi: “Miks see Ramiga juhtus? Miks Jumal lubas sel juhtuda? ” Viha kestis mitu kuud kuni Pauline ei suutnud enam oma koormat kanda.
„Ma hüüdsin: “Jumal, ma tean, et pean andestama, aga ma ei suuda seda teha. Ma tahan täielikku andestust.” Ma ei tahtnud andestada ja siis oma lapsi kiruda, kui nad isa kohta küsisid. Tahtsin tõeliselt andestada neile (kes hävitasid) mu elu, pere ja abikaasa. ”
Lõpuks selgus Pauline’ile, et Rami surm oli olnud Jumalal plaanis kogu aeg. Ta mõistis, et “Jumal tahtis Rami koju võtta. Ta ei tahtnud, et keegi sekkuks. Jumal tahtis, et Rami oleks sel päeval temaga ja kutsus ta koju. See oli kõige olulisem. Siis valas Issand minusse andestuse nende vastu, kes tapsid Rami ja nende vastu, keda ma varem süüdistasin.”
Jumal murdis läbi Pauline´i kivise südame, kuhu ta oli üles ehitanud leina ja meeleheite toorainega kibeduse ja kättemaksu kindluse. Tema elu muutus pärast seda läbimurret täielikult ja temast sai täiesti uus, vaba, andestav ja rõõmus inimene.
Ehkki Jumalal on eesmärk oma armastatud inimeste kannatustega, tunneb Ta ka nende valu, keda lähedaste kaotamine sügavalt mõjutab. Kui Jeesus kuulis, et Laatsarus oli haige, siis ootas Ta tahtlikult, kuni Laatsarus oli kolm päeva surnud enne linna tulekut. „Aga Jeesus armastas Martat ja ta õde ja Laatsarust. Kui Ta nüüd kuulis, et Laatsarus on haige, jäi Ta veel kaheks päevaks sinna, kus Ta oli. ”
Jeesus oleks võinud kohe tervendada Maarja ja Marta kalli venna, kuid Ta ootas. Selles lõigus öeldakse, et see tulenes Tema armastusest Maarja ja Marta vastu! Ta soovis, et nad oleksid tunnistajaks suurele imele, millega Ta kavatses sümboliseerida, Tema enda surma ja ülestõusmist.
Laatsaruse surma suuremast eesmärgist hoolimata, tundis Jeesus Maarja ja Marta vastu suurt kaastunnet ja kurbust: “Kui nüüd Jeesus nägi teda ja temaga kaasa tulnud juute nutmas, ärritus ta vaimus ja võpatas.”
Kuid Jeesuse eesmärk valitses üle Tema kaastunde ja nende ajalise, maise valu.
Ma kahtlustan, et see oli samamoodi Pauline’i puhul. Jumal töötas Pauline´i südames, et kujundada teda oma mehe ja maailma traagilise kaotuse kaudu hämmastavalt armuliseks naiseks.
“(Kui mõistsin Jumala tahet), siis sai minust täiesti uus ja positiivne inimene, kes on täis andestust,” sõnas Pauline. “See oli järk-järguline protsess, kus Jeesus pidi mu südant puudutama ja mind tervendama. Nüüd, isegi minu nõrkuse hetkede ajal Issand sulgeb ukse ja eemaldab mu kahtlused. “Nii see on” ütleb ta. “Teile antakse andeks ja teie andke andeks.” Pärast seda hakkasin Issandat tänama selle risti eest, mille Ta andis mulle kanda. Ma hakkasin tundma, et Tema ike on kerge ja Jumal andis mulle jõudu seda kanda.”
Lõpuks suutis Pauline kanda armu ja uhkusega risti, mis talle oli antud kanda. “Issand ütles mulle: “Mitte kõik, ei saa end nimetada märtri naiseks ja mitte kõik, ei saa end nimetada märtri lapseks. See on suur au. ”
Edasiseks lugemiseks:
„Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele. Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud. ” Roomlastele 5: 1-5
„Nii saab nüüd Jumala mitmekülgne tarkus teatavaks koguduse kaudu taevastele valitsustele ja meelevaldadele ajastute ettemääramise järgi, mille ta on teinud teoks meie Issandas Kristuses Jeesuses, kelle sees usu läbi temasse on meil julgus ja usaldav ligipääs Jumalale. Seetõttu ma kutsun teid üles mitte loobuma, kui mind ahistatakse teie pärast – see on teie kirkus.” Efeslastele 3: 10-13
„Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada! Ennäe, kurat heidab mõned teie seast vangi, et teid läbi katsutaks, ning teil on viletsust kümme päeva. Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja!” Ilmutus 2:10
“Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu, see tähendab
koguduse heaks,” Koloslastele 1:24
Autor: Jeff King/ Persecution News Persecuted Christians | International Christian Concern
"Ma kardan teie armastust," kirjutas piiskop Ignatius Rooma algkogudusele, "kardan seda, et see teeb mulle haiget" (Rm 1:2). .....
Ühel päeval kogunesid Nigeeria idaservas Amara, tema neli last, pastor ja käputäis teisi äsja värske välimuse saanud tuhaplokkidest .....
Pärast abikaasa surma oli mul raske kirikusse tagasi minna. Kui ma pühakojas istusin, siis mu õlad igatsesid selle .....
Beni, kellega olime abielus 49 aastat, suri eelmise aasta 13. juulil. Ta oli minu elu armastus. Hakkasime käima, .....
Märtsis kaotas mu armastatud naine Nanci oma neli aastat kestnud võitluse käärsoolevähiga. Kõik 54 aastat, mil ma teda .....
Charles Haddon Spurgeon, 1. jaanuar 1970.a. Pühakirja tekst: 1. Saamueli 1:15 Alus: Metropolitan Tabernacle Pulpit, 26. köide. "Aga .....