Mõned vastatud palved teevad haiget: Jumala varjatud ja ustav armastus

Pühakiri ütleb meile, et “iga hea and ja iga täiuslik and on ülalt, valguse Isalt” (Jaakobuse 1:17). Aga kas olete kunagi saanud isalt mõne toreda kingituse, mis on toimetatud kohale sellises pakendis, mis ei näinud üldse hea välja?

Jeesus tuli siia maailma, et teha kõigile teatavaks Isa, kellele „Ta on andnud meelevalla saada Jumala lasteks” (Johannese 1:12, 18). Ta tuli aitama meil näha, „millise armastuse on Isa meile andnud” (1Jh 1:31), et „nagu isa halastab oma poegadele, nii halastab Issand nende peale, kes teda kardavad” (Psalm 103 :13). Ta tahtis, et me teaksime, et Isa näitab meile külluses “pidevat armastust ja ustavust” (2. Moosese 34:6, ingliskeelne standardversioon).

Sellepärast, kui Jeesus andis meile tõotuse: „Mida te iganes palute Isalt, seda Ta annab teile Minu nimel.” (Johannese 16:23), et me mõistaksime Isa südant:

 Kas on teie seas sellist inimest, kellelt ta poeg palub leiba, ent tema annab talle kivi? Või kui ta palub kala, ent ta annab talle mao? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad!” (Matteuse 7:9-11).

See on hämmastav tõotus hämmastavast headusest ja ustavusest: “Sest igaüks, kes palub, saab” (Matteuse 7:8). Miks? Sest meie Isa tahab, et meie rõõm oleks täielik (Johannese 16:24).

Ent Jeesus teadis rohkem kui keegi teine, et mõned head kingitused, mille Isa meie palvetele vastuseks annab – tegelikult  mõned parimad kingitused – tulevad valusas pakendis, mida me ei ootagi. Kui me neid kingitusi saame, võib meil tekkida kiusatus uskuda, et Isa kinkis meile mao, kui me kala palusime. Alles hiljem mõistame saadud kingituse hindamatut headust.

Miks Isa seda teeb? Ühena tohututest Jumala laste pilvedest läbi aegade võin ma isiklikult tunnistada, et Ta teeb seda selleks, et meie rõõm oleks täielik. Ja ma annan selle tunnistuse siin ka ühe ajalooliselt armastatuima pastori ja kristlike hümnide kirjutaja abiga. Sest nii tema kui ka mina teame, kui oluline on usaldada Isa südant, kui oleme pettunud selles, mida Tema käest saame.

Kas olete peaaegu meeleheitel vastatud palve järele?

John Newton oli 18. sajandil pühendunud inglise pastor. Teda tuntakse enim ülistuslaulu “Oh Grace!” (“Oo arm võrratu”) autorina. See laul kirjeldab parimat kingitust, mille John Newton sai oma Isalt: pattude andeksandmist ja igavest elu Kristuse kaudu.

Kuid mõnikord nagu minagi, sai ta Jumalalt armulisi kingitusi, mis šokeerisid teda teistmoodi. Ta väljendas seda šokki vähemtuntud psalmis “Ma palusin Issandalt, et ma võiksin kasvada”, mis algab järgmiste sõnadega:

Palusin Issandalt, et ma kasvaksin
Usus ja armastuses ja kogu armus,
Et ma saaksin Tema päästmisest rohkem teada
Ja otsida usinalt Tema palet.

Nii õpetas Ta mind palvetama,
Ja ma usun, et Ta vastas mu palvele.
Aga vastus tuli selline
Mis viis mind peaaegu meeleheitele.

Mäletan selgelt esimest korda, kui kogesin John Newtoni kirjeldatud reaalsust. See juhtus vahetult pärast seda, kui sain 21-aastaseks. Pärast pikka palvetamist Jumala poole nende kingituste pärast, mida psalmist kirjeldab esimeses stroofis, sain vastuse, mis avaldas mulle sama mõju kui teises stroofis. Ta laastas mind ja ajas mu segadusse. Olin tõsises segaduses.

Fail pole allalaadimiseks saadaval

Nagu John Newton:

Lootsin, et Tema valitud tunnil
vastab kohe mu palvele
Ja Oma armastuse ohjeldava jõuga
Ta võidab mu patud ja annab mulle rahu.

Kuna mu palvetes peegeldus siiras „nälg ja janu õiguse järele” (Matteuse 5:6), siis eeldasin, et Jumal vastab mu palvetele mingisuguse allalaadimisvõimalusega, et kasvada armus. Ja ma kujutasin ette, kuidas see juhtub: kuidas Jumal juhatab mind läbi „roheliste karjamaade” ja „hingamise vee” (Psalm 23:2).

Kuid:

Selle asemel pani Ta mind tundma
Kogu mu südames peidus olevat kurjust
Ja las põrgu kurjad jõud
Rünnata mu hinge igast küljest.

Nagu selgus, polnud pühadus ja õiglus, mida mina (ja John Newton) ihaldasime – veelgi suuremat vabadust patu eest ning suuremaid usu, armastuse ja rõõmu mõõtmeid –, „allalaaditava failina”. Selline pühitsus on saadaval ainult siis, kui astume „õigluses kasvatamisse” (2. Timoteosele 3:16). Ja ilmselgelt oli „surma varju org” meie jaoks parim õppimiskeskkond (Psalm 22:4).

Väline kaunistus, mis ei muuda olemust?

Desorientatsiooni ja segaduse aeg kestab tavaliselt mõnda aega, enne kui mõistame, mis toimub. Kuid kuni see kestab, tunneme meeleheidet. Mis toimub? Kas oleme midagi valesti teinud? Kas Jumal on meie peale vihane? JohnNewton väljendab piinlikkust, mida me tunneme:

“Issand, miks see nii on?” hüüatasin värisedes.
“Kas sa jälitad seda ussi kuni ta sureb?”

Sellisel hetkel võib meil tekkida ka kiusatus kahelda Jumala headuses. Oleme siiralt palunud Temalt head kingitust, kingitust, mis Pühakirja järgi vastab Jumala soovile meie järele ja vastutasuks oleme saanud raskeid katsumusi või kannatusi ning meie püüe tõlgendada seda Jumala vastust kui head kingitust on nagu proovida olukorda väliselt kaunistada, muutmata selle olemust. Lõppude lõpuks andis Jumal meile kala asemel mao.

Ma mõtlen, milline armastav isa teeb oma lapsele meelega valu, kui laps palub rõõmu?

Sageli lubab Isa meil selle probleemiga mõnda aega maadelda, lastes valul teha oma pühitsevat tööd. Aga kui õige aeg on käes, avaldab Ta oma vastuse, mille laulukirjutaja lühidalt väljendab järgmiselt:

“See on tee,” vastas Issand,
“Kuidas ma vastan palvele armu ja usu saamiseks.

Need sisemised testid, mida ma praegu kasutan
on selleks, et vabastada sind isekusest ja uhkusest,
et hävitada oma plaanid maise rõõmu jaoks,
et saaksid Minus kõike enda jaoks otsida.”

Vaata mis armastus…

Nagu John Newton, küsisin isalt seda, mida soovisin. Ja ma avastasin, et Ta oli ustav, et anda mulle, mida ma Temalt palusin, kuigi ma ei oodanud, et kingitus on sellises pakis, mille sain.

Kuid Jeesus, Jumala Poeg, esmasündinu, tuli siia maailma, et meid oma õpetuse ja eeskujuga aidata, et me näeksime, „millise armastuse on Isa meile andnud, et meid kutsutaks ja oleksime Jumala lapsed. ” (1. Johannese 3:1). Ja üks Isa armastuse ilminguid on mõnikord vastata Tema lapse rõõmupalvetele valusa kogemusega, kui tulemuseks on see, et laps kogeb rõõmu, mis on tõepoolest parem ja olulisem kui siis, kui Jumal poleks seda valu lubanud. Sest meie Isa tahab, et meie rõõm oleks täielik.

Ja seal on tohutu pilv Jumala lapsi, kes tunnistavad Jumala valusate andide headust ja igaüks neist annab tunnistust oma kogemuse põhjal. Nad oleksid meile tsiteerinud tuntud lõiku Õpetussõnade raamatust:

„Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ärgu olgu sulle vastumeelne tema noomimine, sest keda Issand armastab, seda ta karistab otsekui isa poega, kellele ta head tahab!” (Õpetussõnad 3:11-12).

Nad tsiteeriksid kuulsat sõnumit:

„Need [meie lihalikud vanemad] kasvatasid meid ju lühikest aega ja oma äranägemise järgi, aga tema kasvatab meid meie kasuks, et saaksime osa tema pühadusest. Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle  varal on harjutatud.” (Heebrealastele 12:10-11).

Ja nad ütleksid “Aamen!” psalmist tuntud sõnadele, kelle valusa karistuse tulemusel kõlas järgmine palve: “[Oma] ustavuses oled mind karistanud” (Psalm 119:75, Inglise standardtõlge).

Sest kui meie õpetus õigluses on teinud oma pühitseva töö, siis on üks rahumeelsetest viljadest see, et me õpime rõõmuga usaldama Isa kätt, sest oleme õppinud usaldama Isa südant.

Autor: John Bloom / © 2022 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org

Allikas: https://ieshua.org/nekotorye-otvechennye-molitvy-prichinyayut-bol-skrytaya-i-vernaya-lyubov-bozhya.htm