Mooses nõrkes vastutuskoorma all

Mooses, olles nõrkenud vastutuskoorma all, valab välja oma hingekibeduse ja ütleb Issandale:

Ja Mooses ütles Issandale: „Miks oled teinud paha oma sulasele? Miks ei ole ma leidnud armu sinu silma ees, et paned kogu selle rahva koormaks minu peale? Kas olen mina kogu selle rahva pärast olnud lapseootel või olen mina tema sünnitanud, et Sa ütled mulle: Kanna teda süles, nagu hoidja kannab imikut, maale, mille Sa vandega tõotasid anda tema vanemaile? Kus on mul liha anda kogu sellele rahvale? Sest nad nutavad mu ees, öeldes: Anna meile liha süüa! Ei jaksa mina üksi kanda kogu seda rahvast, sest see on mulle liiga raske. Kui Sa tahad mind kohelda nõnda, siis parem tapa mind, kui ma leian armu Su silmis, et ma ei näeks oma viletsust!” (4. Mo 11:11-15).

Siin näeme, et Mooses loobub Jumala poolt antud austavast kohast. Kui Jumal oli tahtnud teha temast ainukese tööriista kogu rahva juhtimiseks, eks olnud siis sellega osutatud talle erilist au ja erilist õnnistust? Tõsi vastutus oli väga suur, kuid usk oleks pidanud ära tundma, et Jumala väge jätkub kõigeks. Mooses aga kaotas julguse (kui suur see Jumala sulane ka oli), ta ütles: “Ei jaksa mina üksi kanda kogu seda rahvast, sest see on mulle liiga raske.” Koorem ei olnud liiga raske Jumala jaoks ja Jumal kandis oma rahvast; Mooses oli ju ainult tööriist. Mooses oleks võinud ka oma kepi kohta öelda, et tema kepp kannab rahvast, sest Jumala käes ei olnud Mooses rohkem kui kepp tema enda käes. Sellega patustavad Jumala sulased alatasa, ja patustavad seda enam, et see  nende viga võtab alanduse näo. Kui inimene loobub suurest vastutusest, siis ta nagu ei usaldaks ennast ja tõestaks sellega suurt vaimulikku alandlikkust. Ent on vaja kindlaks teha vaid üks asi: kas Jumal on pannud meie peale selle vastutuse? Kui see on nõnda, siis on Jumal meiega, et aidata seda kanda! Temaga me suudame kõik: koos Temaga ei ole ükski mägi liiga raske kanda, ilma Temata on isegi udusulg liiga ränk. Kui inimene ise auahnetel motiividel astub ette ja võtab enda peale koorma, mida Jumal mitte kunagi ei ole temale kanda andnud, ja hakkab tegema tööd, milleks Jumal ei ole teda ette valmistanud, siis võime olla kindlad, et ta raugeb selle koorma raskuse all. Kui aga Jumal paneb midagi inimese peale, siis teeb Ta tolle ka tugevaks ja võimeliseks seda koormat kandma.

Lahkudes kohalt, mille Jumal on meile määranud, ei tõesta me sellega kunagi oma alandlikkust. Kui jääme paigale lapselikus sõltuvuses Jumalast, siis see ongi sügav alandus. Kui astume teenistustööst kõrvale, viidates oma võimetusele, siis tõestame selgelt, et oleme veel tugevalt seotud iseendaga. Jumal ei kutsu meid teenistusse meie võimete alusel, vaid oma võimete alusel, ja teeb kõik Ise. Seepärast ei tohi me loobuda teenistustööst ega ka tunnistamisest, kartes kaasnevat vastutust, see näitaks usaldamatust Jumala vastu. Kogu vägi kuulub Jumalale, vaatamata sellele, kas see tegutseb ühe või seitmekümne mehe kaudu. Vägi on sama, kui aga inimene loobub temale antud kohustusest, siis on see halb talle endale. Jumal ei taha kunagi sundida austavale kohale asuma seda, kes ei oska Teda usaldada ega igatse Tema toetust. Meil on alati vabadus loobuda meile eraldatud austavast kohast ja langeda seisundisse, millesse meid kisub meie haletsusväärne uskmatus.

Nii juhtus ka Moosesega: ta kurtis kandaoleva koorma pärast ja see koorem võeti kohe ära; ent koos koormaga kaotas ta ka suure auväärsuse, mis kaasnes selle koorma kandmisega.

Aga Issand ütles Moosesele: „Kogu Mulle seitsekümmend meest Iisraeli vanemaist, kellest sa tead, et nad on tõesti rahvavanemad ja ülevaatajad; too need kogudusetelgi juurde ja nad seisku seal koos sinuga! Siis Ma astun alla ja räägin seal sinuga, ja ma võtan sinu peal oleva Vaimu, ja panen nende peale, et nad koos sinuga kannaksid rahva koormat ja sul ei oleks vaja üksinda kanda.”(4. Mo 11:16-17). Uut jõudu ei tulnud kusagilt: seesama Vaim elas kas ühes või seitsmekümnes mehes. Seitsmekümnel mehel ei olnud suuremaid teeneid ega tähendust kui ühel. “Vaim on see, kes elustab, lihast ei ole mingit kasu. Sõnad, mis Ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu.”(Jh 6:63). Moosese poolt astutud samm ei lisanud talle väge, võttis aga temalt ära palju au mõttes.

Peatüki viimases osas väljendab Mooses uskmatust pälvides Jehoova valju noomituse: “Aga Issand vastas Moosesele: „Kas Issanda käsi on jäänud lühemaks? Nüüd sa saad näha, kas mu sõna sulle tõestub või mitte!”” (4.Ms 11:23). Võrreldes 11.salmi 15. salmiga ja 21. salmi 23.salmiga, avastame nende vahel selge seose. Kes astub vastutusest kõrvale oma isikliku nõrkuse tõttu, riskib kutsuda esile kahtluse Jumala allikate külluslikkuse suhtes. Kogu see stseen on täis väärtuslikku manitsust iga jumalasulase tarvis, keda kiusab mõte üksindusest ja ülekoormavast tööst. Mõistku ta, et seal, kus tegutseb Püha Vaim, on üks tööriist sama hea kui seitsekümmend, aga seal, kus Jumala tegevust ei toimu, pole ka seitsmekümnel suuremat tähtsust kui ühelainsal. Kõik sõltub Püha Vaimu väest. Üksijäänud jumalasulasele on vaja meelde tuletada, et Püha Vaimu kohaleoleku ja väe korral ei ole tal õigust pidada oma kohustusi raskeks või tahta nende vähenemist. Kinnitagu ja lohutagu see teadmine tema kuhtunud südant! Kui Jumal hindab inimest, andes talle palju tööd, siis rõõmustagu ta ja hoidugu hädaldamisest; nurisema hakates võib ta kergesti sellest aust ilma jääda. Jumalal ei ole raske endale tööriistu leida. Ta võib kividest äratada Aabrahamile lapsi, samadest kividest võib Ta äratada ka vajalikke töötegijaid oma auliste eesmärkide saavutamiseks.

Kui meie süda vaid igatseks Teda teenida! Süda, mis oleks kannatlik, alandlik, andunud ja vaba iseendast! Süda, mis oleks valmis teenima teistega koos ja teenima üksi; süda, mis oleks täis Kristuse armastust ja ammutaks suurimat rõõmu Jumala teenimisest mistahes valdkonnas või mis tahes viisil! Sisendagu Püha Vaim meie südametesse sügavamat Jeesuse nime väärtuse ja ülevuse tunnetust ning andku meile jõu vastata Tema südame muutumatule armastusele suurema energia ja andumusega!

Katkend C.H. Macintoshi raamatust “Moosese viisikraamatu seletused.” Kirjastus Hea Sõnum.

“Ma nägin kõige rohkem vaeva.” Kristliku tööeetika taastamine

KOKKUVÕTE: "Ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud." Väheste tegelaste töökus Pühakirjas on võrreldav apostel Pauluse ilmselge .....

Kolmeteisttunnised päevad. Kas Jonathan Edwards jättis oma perekonna hooletusse?

Mis tekitaks sellise küsimuse nagu see? Kas on tuntud või äsja avastatud tõendeid selle kohta, et pastor Jonathan .....

Ülekohtust taganegu igaüks, kes nimetab Issanda nime

Miski ei häbista evangeeliumi õpetuse puhtust nõnda, kui arvamus, et inimene võib kuuluda Jumalale, ilma et tema käitumine .....

Ei saa tunda Jumalat ja mitte omada igavest elu

Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled .....

Ja Issand ütles

Ja Issand ütles: „Ma tahan inimese, kelle ma olen loonud, maa pealt kaotada." Oli vaja mitte rohkem ega .....

Nad jõudsid Maarasse, aga ei saanud Maara vett juua, sest see oli kibe

15. peatüki viimased salmid kujutavad Iisraeli kulgemist kõrbes. Siitsaadik oli neil kõik läinud hästi. Egiptust olid tabanud hirmsad .....

Sulges ukse tema tagant

Kas Noa tundis hirmu Jumala kohtu veevoogude ees? Muidugi mitte. Ta teadis, et kõik need veed ujutavad üle .....

Issanda rist ja Tema tagasitulek

Issanda rist ja Tema tagasitulek on need kaks punkti, mille vahel eksisteerib kogudus. Eelkujundina on need esitatud Aabeli .....

Eenok käis koos Jumalaga

“Eenok käis koos Jumalaga” kolmsada aastat. Usus käimine koos Jumalaga eraldas ta kõigest ümbritsevast, sest käimine koos Jumalaga .....

Ja Kain ütles oma vennale Aabelile: “Lähme väljale!”

"Ja Kain ütles oma vennale Aabelile: „Lähme väljale!” Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli .....

Ja Jumal ütles: „Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst!”

 Ja Jumal ütles: „Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst! Tähistagu need seatud aegu, päevi ja aastaid, olgu nad valgusteks taevalaotuses, valgustuseks .....