Mullatööline ja teemant

Rabi Nachman tavatses öelda, et meeleheide on suurim patt: õnn järgneb alati sellele, kes on rõõmsameelne. Kuulake lugu ühest mullatöölisest, kes vaevu ots otsaga kokku tuli, teenis raske tööga elatist, kuid ei heitnud kunagi meelt.

Kord leidis ta maast teemandi ja oli rõõmus, et tema piinad on nüüd lõppenud. Ta viis teemandi juveliirile, kes hindas seda väga kõrgelt, kuid ütles, et tal pole selle ostmiseks vahendeid ja teemandi eest suudavad vajaliku summa maksta vaid Londoni juveliirid.

Mullatöölisel polnud selliseks reisiks raha, kuid ta ei heitnud meelt – ilma igasuguse kõhkluseta müüs ta oma armetu vara maha, ostis reisikoti ja korralikud riided ning läks sadamasse laevale, kuid selgus, et tal oli maksmiseks vaja ka aurikupiletit, aga raha enam polnud. Kuid ka siis ta ei heitnud meelt, vaid näitas kaptenile teemantit ja ütles, et maksab piletiraha siis, kui Londonisse jõuab. Kapten pidas teda rikkaks meheks, andis talle parima merevaatega kajuti ja käskis pakkuda talle parimat toitu. Mullatööline istus oma kajutis, sõi maitsvaid roogasid ja imetles teemantit ning see tõstis ta tuju – ja seedimise jaoks pole midagi paremat kui hea tuju.

Ühel päeval sõi ta teemantit imetledes ja uinus. Kajutisse sisenes koristaja, võttis laudlina ja raputas leivapuru koos teemandiga merre. Mullatööline ärkas üles ja mõistis, et ta on lõksus – ilma raha ja teemandita läheb ta Londonisse ja tal polnud isegi reisi eest millegagi maksta – kapten tapab ta ja tal on õigus seda teha. Kuid ta käitus ikkagi nii, nagu poleks midagi juhtunud – ta tundus rõõmsameelne ja õnnelik ning kapten ei kahtlustanud midagi.

Ühel päeval ütles kapten talle: “Ma ostan ühest sadamast nisu, müün selle Londonis maha ja teenin suure kasumi, kuid tahan vältida makse, tehke mulle teene – lubage mul osta nisu teie nimel, maksan teile vaeva eest hästi.”

Vaene mullatööline nõustus ja kapten tegi, nagu oli lubanud,  kuid kui laev Londonisse jõudis, suri kapten ootamatult ja mullatööline sai nisulasti eest palju raha.

Vaadake, lõpetas rabi Nachman, kui oluline on alati rõõmsa ja õnnelikuna näida?

Tundmatu autor.