Muretsedes mitte millegi pärast: kuidas Jumala lubadused meie hirme leevendavad

Minu silme all avanes kohutav vaatepilt ja mu kõige hullemad õudusunenäod ähvardasid reaalsuseks saada kui hoidsin süles oma, vaid mõni sekund tagasi sündinud, pisipoega ja mõtlesin vaikselt, kuidas ma tulen toime kolme väikse lapse kasvatamisega ilma nende emata.

Pool tosinat arsti ja õde tormasid tuppa. Kohe pärast sünnitust hakkas mu naine veritsema ja nägin, kuidas tema veri voolas, moodustades lausa lompe. Õenduspersonali sünge, tõsine ja sihikindel meeleolu andis mulle märku olukorra tõsidusest. Üks õdedest käis naisele peale, et ta lubaks teha vereülekandeid, kui on vaja rakendada elupäästvaid meetmeid. Arstid hakkasid tööle, jättes välja kogu armastusväärsuse ja ei pööranud suurt tähelepanu delikaatsusele. Nende nägude ja liigutuste põhjal sain aru, kui raskeks ja ohtlikuks oli mu naise olukord järsku muutunud.

Tohutud hirmutavate ja häirivate mõtete lained ujutasid mu südant ja meelt. Kuidas ma leinast üle saan? Mida öelda lastele, kes on kõigest nelja- ja kaheaastased? Kuidas sugulastele rääkida? Mida teeb Jumal selles olukorras ja läbi selle olukorra? Kuid kõige olulisem küsimus, mis mind häiris, oli: kas ma suudan Jumalat usaldada, kui mu naine sureb?

Meie rahutu ajastu

Oma halastuses kuulis Jumal minu meeleheitlikke palveid ja päästis mu naise elu. Arstid ja õed tegid kõik võimaliku ja võimatu, mu naise seisund stabiliseerus ja ta paranes. Kuid hirm, mida neil hetkedel kogesin, oli tõeline ja ilmekas näide hirmudest, mida kogeme regulaarselt kogu elu vältel. Valdav osa meie ärevusest ei pruugi olla nii tugev, kuid sümptomid on kõigile tavalised ja tuttavad. Rinnus tekib ootamatu pinge. Ärevustunne neelab keha enda alla. Ärevad mõtted hoiavad sind öösel ärkvel. Paanikahood võivad põhjustada ajutise halvatuse. Vererõhu tõus paljastab meie ärevuse.

Suurendades ja süvendades oma tavalisi hirme, elame ärevuse ajastul, kus ärevus näib varitsevat iga nurga taga. Rahutute pealkirjade, sotsiaalmeedia postituste, e-posti värskenduste ja juhuslike mõtete lained ähvardavad meid muretsemise ja segaduse pöörisesse visata. “Mis siis, kui…”´d on lõputud: koolitulistamine, vähk, tundmatu haigus, nakatumine lihasööja bakterisse, lähedaste kaotus, surm pandeemiasse, rahaline häving, vägivald ja rahutused, möllavad metsatulekahjud, hävitamine ja rahutused, saastunud joogivesi, tõrked toiduvarustuses, tuumasõda, globaalsed kriisid, majanduse kokkuvarisemine ja tuhat muud “halvimat stsenaariumi”.

Rohkem kui kunagi varem on meid üle ujutatud teabega ja suur osa sellest teabest mängib meie ebapühadel hirmudel ja muredel. Neist võib saada saatana suunatud rünnakute platvorm meie vastu.

Niisiis, kuidas saaksime end ette valmistada oma kõige hullematele hirmudele vastu astumiseks? Kuidas ärevuse ja murega sõdida?

Ära muretse millegi pärast

Filiplastele 4: 6–7 öeldakse: „Ärge muretsege millegi pärast, vaid avage alati anumistes ja palvetes tänuga oma soovid Jumalale ja Jumala rahu, mis on üle kogu mõistuse hoiab teie südameid ja teie mõtteid Kristuses Jeesuses. “… Kuidas aga palve, anumine ja tänamine meie elust ärevuse umbrohu välja juurib? Või kui analoogiat kasutada, siis kui hirm ja ärevus on justkui indikaatorid meie hinge armatuurlaual, siis kuidas me saame põhiprobleeme tuvastada ja lahendada?

Filiplastele 4: 6–7 leitud tõde ei ole mantra, mis võluväel rahutuse maagiliselt eemaldaks. Nii ei toimi palve (ega ärevus). See, kui palute Jumalal ärevus ära võtta, ei tähenda tingimata, et kurjakuulutav udu hajub kohe. Lisaks vaimsetele juurtele võib ärevus osaliselt tekkida ka bioloogilistest või neuroloogilistest teguritest, mis on väljaspool meie teadlikku kontrolli. Kuigi lahing võib olla keerulisem, näitab ärevus sageli meie hinge ja lõhet meie väljakuulutatud veendumuste ja südameseisundi vahel.

Seega, enne kui muutume vähem murelikuks, peame kõigepealt tunnistama, et vajame Jumala abi. Me ei saa üksi ja iseseisvalt võidelda. Ärevuse juured on liiga sügavad, et neid ilma abita välja tõmmata. Vajame Issanda abi oma südame diagnoosimiseks ja ärevuse põhjuste väljaselgitamiseks.

Alandlik mure tunnistamine

Apostel Peetrus seob selgelt alandlikkuse murest loobumisega: „Alanduge siis Jumala vägeva käe alla, et Ta teid õigel ajal ülendaks. Heitke kogu oma ärevus Tema peale, sest Ta hoolib teist ”(1. Peetruse 5: 6–7)

Peetruse sõnul nõuab vabanemine ärevatest mõtetest ja hirmude st mitmeastmelist protsessi, kus tunnistatakse, et (1) ma kardan ja muretsen, (2) ma ei usalda Jumala iseloomu ja vooruste teatud aspekte ning (3) vajan Tema abi, et oma ärevus Tema peale heita.

Näiteks 4. Moosese raamatu kolmeteistkümnendas peatükis kaksteist luurajat räägivad tõotatud maast, mille Jumal andis Iisraelile. See oli maa, mis voolas piima ja mett, kuid nad kartsid selle maa elanike tugevust. Iisraellased hakkasid kahtlema Jumala väes ja lubaduses selle maa neile anda. Hirm vaenlaste ees varjas nägemuse Jumala tõotusest, väest ja plaanist teha seda, mida Ta lubas.

Sel hetkel pidid nad tunnistama, et kardavad kindlustatud linnadega tugevamate armeede käest lüüasaamist. Neile tuli uuesti meelde tuletada Jumala lubadus anda neile maa. Ja ka selleks, et nad oma mure Issandale heidaksid, uskudes Tema sõna, hoolimata reaalsemana tundunud hirmust.

Usk avaldub selles, et me usume seda, mida Jumal ütleb, isegi kui olud näivad lubavat vastupidist. Usk on näha, tõelise ja reaalse ohuga silmitsi seistes, Jumala nähtamatut armu. Tuleb igapäevaselt võidelda selleks, et uskuda, et kõik tuleb kasuks nendele, kes on kutsutud Jumala eesmärgi kohaselt (Roomlastele 8:28), ning et mitte unustada, et Jumal on tark, hea, suveräänne ja tegutseb ka meie hirmude ja ärevuste keskel.

Sügavalt sõltuv lahing

Kui me alandume Jumala ette, mõistes oma nõrkusi, hirme ja muresid, võime hakata neid muresid palves, anumise ja tänuga Issandale esitama (Filiplastele 4: 6–7). Selle protsessi igas etapis meenutame palvetes Jumala iseloomu ja Tema lubadusi. Meie palved muutuvad. Selle asemel, et “võta see ära Jumal!” alistume alandlikult ja mõtiskleme palvetavalt Jumala iseloomu üle.

„Taevane isa, aita mul Sind usaldada selle olukorra ebakindluses. Meenuta mulle, et Sa pole mind unustanud, et oled loendanud juuksekarvad mu peas ja mul pole midagi karta (Luuka 12: 6-7). Aita mul uskuda, et kõik on Sinu kätes, et oled minuga lähipäevil, mis tunduvad mulle nii ebamäärased ja et Sa tead, mida ma vajan juba enne, kui hakkan küsima (Matteuse 6: 8) “…

Meie taotlused pole armulisele ja heldele Isale üle jõu käivad. Tegelikult sageli, kui meie armatuurlaual süttib hirm ja ärevus, siis on see vajalik meeldetuletus sellest, et on tulnud aeg mõtiskleda Tema Sõna üle, tunnistada hirme, jagada neid lähedaste sõprade ja juhendajatega, uurida Jumala tõotusi Pühakirjas ja palves Jumalale läheneda.

Me ei ole loodud isemajandavateks inimesteks. Oleme abivajajad, kes sõltuvad võitluses rahutuse vastu Jumalast, Tema sõnast ja inimestest.

Jumal pole kunagi rahutu ega mures

Niipalju kui see on teie otsustada, pidage sõda ärevusega, sihtides juure pihta. Kogenud aednikud ütlevad teile, et parim kaitse umbrohu vastu on rünnak. Tugevad, lopsakad mitmeaastased taimed, hästi väetatud köögiviljaaiad või isegi tihe roheline rohi neelavad toitaineid ja ajavad umbrohu välja. Samamoodi peame mure ja hirmu välja juurides need asendama lootuse, usalduse, usu ja Jeesuse lähedusega.

Ärevusega tegelemise keskmes on sügavama rõõmu ja rahulolu avastamine Jumalas. Ta pole mitte ainult usaldusväärne, suveräänne, hea ja kõike kontrolliv, vaid Ta on ka meie elu allikas. Jeesuse surm ja ülestõusmine pole lihtsalt murdunud luule kantav plaaster, vaid lahas ja kips, mis hoiab meid koos hirmu või valu keskel. Ja palve, anumiste esitamise ja tänamise käigus ei korda me mõttetuid mantraid, vaid läheneme Talle. Ärevusest vabanemiseks pole meil kiireid lahendusi, kuid meil tekib üha sügavam suhe taeva ja maa Issandaga, kes hoiab kõike oma suveräänsetes kätes.

Pidagem sõda mure ja ärevusega meenutades, et oleme sõlminud liidu kolmainu Jumala – Isa, Poja ja Püha Vaimuga. Ja hämmastaval kombel ei muretse Jumal kunagi. Ta ei karda midagi, ei muretse kunagi ega ole masenduses. Oma täiuslikus rahus lubab Ta meile – oma lastele – ka täiuslikku rahu. Jesaja 26: 3 ütleb: “Sa hoiad vaimus tugevat täiuslikus rahus, sest ta usaldab Sind.” Peame ärevusega sõda, sidudes oma südame ja meele Kristusega.

Autor: Stephen Lee / © 2021 Desiring God Foundation. Website: desiringGod.org

Allikas: https://ieshua.org/ne-bespokoyas-ni-o-chyom-kak-obetovaniya-boga-uspokaivayut-nashi-strahi.htm