Kui pastor Jay Harris läks esimest korda vaatama südalinna hoonet, kuhu saaks rajada tema kiriku, oli see heidutav. Parkla oli turvalisuse huvides väravatega piiritletud. Interjöör oli räpane ja lagunes. Üle tee asuv pood oli tühi. Lõunapoolne hoone oli laudadega kinni löödud.
See ei olnud ka piisavalt suur, nii et ta küsis, kas saaks üürida lähedalasuva hoone lasteteenistuseks. Kui majaomanik Harrisele hoonet näitas, lasi ta paigaldada ka akende juurde õhukonditsioneerid.
“Ma arvan, et ma ei jõudnud kvartalist lahkuda kui need juba ära varastati,” ütles Harris. Ja Brentwoodis, naabruses, kus leibkonna keskmine sissetulek on alla 24 000 dollari, ei ole see ime.
Siiski ostis Harris hoone ja rentis maja.
Ta ei karda raskeid kohti – ta sündis karmis New Jersey naabruskonnas, veetis oma teismelise aastad noorte kinnipidamiskeskustes sees ja väljas olles ning kasvas üles narkodiileriks Jacksonville’is Floridas. Ta oli 23-aastane, kui sattus kellegagi sõnelusse.
“Ma kavatsesin selle mehe kättemaksuks tappa,” ütles Harris. “Aga mu maja oli inimesi täis, sest see oli ajaveetmiskoht ja me müüsime seal narkootikume. Mul oli vaja vaikset kohta, kus mõelda, maha istuda ja välja töötada plaan, kuidas see mõrv sooritada.”
Hei, mõtles ta, kirikus on vaikne.
Oligi – ta võis istuda suure, karismaatilise, valdavalt valgenahaliste inimeste jumalateenistuse saali tagaosas ja mõelda sel ajal, kui pastor jutlustas. “Ma naeratasin Jumalat ülistavatele inimestele,” ütles ta. “Kuid paari nädala pärast vaatasin ma neile otsa, olles nende rõõmu tõttu nende peale täiesti kade.”
Jumal päästis Harrise selles kirikus. Ta võitles end peomaastikult välja, asutas T-särgipoe ja abiellus oma tüdruksõbra Alannaga, kellega tal on nüüdseks 11 last. 2014. aastal asus Harris tööle Brentwoodist lõuna pool asuva naabruskonna äsja rajatud kirikus.
Harrise esimene jutlus Brentwoodi hoones rääkis agape armastusest. Ta selgitas, kuidas Jumal näeb inimesi ja linnaosasid erinevalt ning kuidas ka meie saame seda teha. See on tõde, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi pöördub.
Harris rääkis The Gospel Coalitionile, kuidas tema kogudus õpib nägema Brentwoodi läbi Jumala silmade – miks nad ostsid sinna hoone, kuidas nad on näinud Jumalat töötamas ja miks ta ei taha sealt kunagi lahkuda.
Miks otsustasite osta hoone Brentwoodis?
Brentwood on Jacksonville’i üks raskemaid piirkondi. Rahvas ei ole heal järjel. Vägivaldsete kuritegude määr on kõrge. 80 protsenti leibkondadest, kus on lapsi, on üksikemadega pered. See on koht, mis vajab Jeesuse armastust, nii et ma otsisin võimalusi siia tulla.
COVID-19 tahtis meie kirikut välja juurida, kui pidime lahkuma hoonetest, mille olime rentinud. Mõne aja pärast olid inimesed masendusesja hämmeldunud. Meil ei olnud piisavalt suur kirik, et meid niimoodi välja juuritaks. Teadsin, et kui kavatseme olla jätkusuutlikud, siis peame saama omaenda hoone.
Hakkasin sõitma Brentwoodis, vaadates iga müüdavat hoonet. Aga ma ei leidnud midagi. Lõpuks ütlesin endale: “Kuule mees, hoonet, mida otsid, ei ole olemas. Sa romantiseerid ja otsid midagi, mida selles naabruses ei ole isegi olemas.”
Küsisin: Mis on Brentwoodis ilusat? Mis hoone siin on brentwoodilik?” Ja mulle tuli kohe meelde see hoone.
Mida Teie kogudus arvas?
Kirikuhoone sisemus oli halvas seisus. Mul oli koosolek, kus kutsusin inimesi seda vaatama. Nad ütlesid: “Näeb hea välja. Hakkame siin jumalateenistusi pidama.”
Remonti tehes käisime sisse ja välja. See on vaid 2500 ruutjalga ja me ehitasime selle välja nagu kohviku. Seal on köök koos letiga ja vaba ruum kohtumiseks. Tegime seda, sest sellel kogukonnal ei ole kohta, kus koguneda. Nii et kui me seda jumalateenistuseks ei kasuta, siis tahame, et inimesed kasutaksid seda koosolekute, pulmade või muu jaoks, mida nad teha tahavad.
Väljas olev seinamaaling on juba olnud vestlustooni katalüsaatoriks.
Jah, lasite ühel grafitikunstnikul maalida hoone küljeseinale noore poisi koos nimega “Brentwood”. Miks?
Linnas tervikuna ei hooli keegi sellest naabruskonnast. Ehitusettevõtted tulevad ja sõna otseses mõttes viskavad oma räpmsu keset tänavaid. See on nagu omamoodi tühermaa. Nad kutsuvad seda “Pärlimaailmaks”, sest seda läbib Pearl Street (Pärli tänav). Keegi ei tunne selle üle uhkust.
Mõtlesin, et mis siis, kui lõpetaksime selle, et ootame poliitikute töö järele? Hiljuti tegime koristustöid ja mulle tulid appi poisid, keda ma ei teadnud ja aitasid muru niita. Nad ütlesid: “See on põlastusväärne. Peame koristama.”
Seinamaaling on veel üks viis seda teha – omada midagi ilusat ja värvilist, mis näitab meile, et Brentwood ei ole prügihunnik.
See on juba mõjunud. Üks naine ütles mulle: “Sa ei tea, kui uhke tunne mul on, kui tööle minnes seda seinamaalingut vaatan.” Üks noormees tuli samuti meie juurde ja ütles: “Lõpuks ometi – natuke värvi Brentwoodis!” Inimesed läksid seda sotsiaalmeediasse postitades hulluks. Pärast seda on teised kogudused palunud sel kunstnikul enda juurde tulla, soovides, et ta maaliks ka neile, midagi sarnast.
Seinamaaling on olnud kingituseks ka Teie koguduseliikmetele. Kuidas?
Paljud meie koguduse inimesed elavad või töötavad naabruses. Aga meil on ka inimesi, kes siia kohale sõidavad. Klassi seisukohalt ei ole see selline koht, kus nemad üles kasvasid. Nad tulevad siis, sest nad vastavad kutsele töötada sellises asukohas. Nende jaoks on töö palju olulisem kui see, et nad oleksid jäänud kohta, kust nad tulid.
Nad ohverdavad palju, sealhulgas esteetiliselt. Meil pole palju asju, mida te ilusaks peaksite. Nii et kui meil on sellised võidud nagu see seinamaaling ja kogukond armastab seda ning see loob kogukonnale tõelist väärtust, siis see toob meie kirikule rahulolu. Me ei saa oma töö eest alati seda rahulolu, seega oleme selle eest väga tänulikud.
Maalingul kujutatud poisi silmad on fookuspunktiks. Miks?
Ma ütlen alati meie kogudusele, et nad vaataksid meie kogukonda läbi Jumala silmade. Jumala silmad erinevad meie omadest. Ta vaatab lunastavast vaatenurgast. Kui vaatate pealispinda, siis heitute kiiresti – nagu praegu, ma näen üle tänava kedagi koos lapsega narkootikume ostmas.
Kui aga peatute ja räägite inimestega, siis tunnete end olevat nagu kullakaevanduses, nagu oleksite Jumala ligiolus. Siin on vanaemad ja vanaisad ning noored poisid, kellel on lootus südames. Kui ma pean sügavaid vestlusi, siis tunnen, et olen kõige õnnelikum inimene. Olen väga tänulik, et olen selles kogukonnas.
Ja ma arvan, et siin olemine pühitseb kirikut. Võime mõelda, et päästame kogukonna, kuid mulle tundub, et Jumal kasutab kogukonda meie pühitsemiseks, näitamaks meile, mida inimesed vajavad ja mida me peaksime tegema.
Rääkige mulle mõnest korrast, kui olete näinud Jumalat Brentwoodis töötamas.
Detsembris aitasime kogukonnal jõuludeks mänguasju koguda. Pakkisime kingitusi kogudusehoones ja siis läksime abikaasaga ja kõigi mu lastega teise hoonesse, kus oli veel rohkem mänguasju. Hakkasime neid pakkima ja tüüp, kes on selle hoone omanik, oli väga vaikselt.
Lõpuks kutsus ta mind toast välja. Ta ütles: “See on hullumeelne.”
“Millest sa räägid?”, küsisin temalt.
“Sinu pere. Ma pole kunagi näinud mustanahalist venda, kellel on nii palju lapsi. Ma pole kunagi näinud, et perekond töötab nagu masinavärk. Su naine on ilus ja ta aitab seal kingitusi pakkida.” Siis küsis ta minult: “Kas sul on raamat või brošüür või midagi mulle anda?””
Ma ütlesin: “Ma arvan, et sa oled natuke asjad sassi ajanud. Sa arvad, et ma olen hea mees, et ma olen mingi erakordne pereinimene. Ma ei ole seda.”
Rääkisime sellest, et evangeelium päästab ka minusuguseid armetuid mehi. Ütlesin talle, et Jumal on hoidnud mind oma naisele truuna 20 abieluaasta jooksul. Ainult Jumala headus võimaldas mul luua pere ja mitte seda häbistada. See oli koht, kus sain rääkida oma perekonnast, haigetsaamisest ning halastusest ja armust.
Kui te lihtsalt aega veedate, siis avaneb nii palju võimalusi evangeeliumi jagamiseks.
Teisel korral tiirutas üks tüüp ümber meie üüritava maja, kus me pühapäeviti oma lasteteenistust teeme. Mul hakkas temast kahju ja läksin välja vaatama, mis temaga toimub. Hakkasime rääkima ja ma rääkisin talle, kuidas ma Jeesuse juurde jõudsin, et istusin kirikus ja plaanisin kedagi kättemaksuks mõrvata.
Ta ütles: “Mees, see on hull lugu. Nägin sind eelmisel nädalal, kui möödusin sinust, et oma autoga tanklasse sõita. Mul tekkis seal sõnavahetus ja läksin koju, panin telefoni käest ja võtsin relva. Olin teel sellesse kohta tagasi, et kutti tulistada, kui politsei mu teel kinni pidas.”
Politseil oli tema vahistamismäärus ja ta viidi vanglasse. Ta oli seal kolm päeva, kuni nad avastasid, et olid vale inimese kinni pidanud.
Ta ütles: “Ma olen selle peale nii vihane olnud. Aga kui sa praegu mulle oma lugu räägid, siis saan ma aru, et Jumal kaitses mind tõenäoliselt selle mehe tapmise eest.”
See on maagia, mis Brentwoodis juhtub. Sellepärast on see nii ilus: ma leian siit pidevalt Jumalat.
Kas sa sellepärast jääd siia?
Kuulge, see töö on raske. Iga kord, kui ostame uue prügikasti, siis see varastatakse ära. Tahtsin selle peale vihaseks saada, kuid tundsin, et Jumal ütles: „Kui tahad olla Brentwoodis, siis pead tundma ja maitsma seda, mis tähendab olla Brentwoodis. Ära kurda selle üle, mis sinuga toimub, sest need daamid, kellega sa räägid – vanemad daamid, emad, kes üritavad siin elada – mis sa arvad, milline on nende argipäev?”
See on ka seetõttu raske töö, et olen sageli vanglas koos noorte poistega, keda süüdistatakse mõrvakatsetes. Olen matustel. Ükskõik kui palju sära maailmas ka poleks, ma tunnen liiga palju valu, et selle lõksu langeda. Ma ütlen: “Jumal, kui evangeelium ei vasta tõele, siis on meiega lõpp, sest me elame nii armetus paigas ja mõnikord võime olla väga armetu rahvas.”
Üks põhjus, miks ma siia jääda saan, on see, et meil on siin partnerid. Nagu “2nd Mile Ministries”, mis on 20 aastat selles naabruses töötanud. Hiljuti aitasime neil koguda piisavalt raha, et nad saaksid osta meist üle tee asuva hoone. Ma olen tänulik.
Siin töötamine ei ole alati kerge, kuid tundub, et annate inimestele maitsva abi tõest, mis on leiav ainult Kristuses Jeesuses. Haaramise ja vallutamise maailmas ei saa kuidagi rääkida sellest, mida meie siin teeme – asjade loovutamisest, teiste inimeste teenimisest – ilma evangeeliumist rääkimata. Evangeelium on kõige armsam asi.
Minu jaoks ei tähenda see ilmtingimata suurepärase elukoha leidmist, vaid selle suurepärase koha leidmist, kus enesele surra. Olen rahul sellega, et Brentwood on koht, kus saan selle kõik mängu panna. See on minu jaoks ilus.
Autorid: Sarah Eekhof Zylstra ja Jay Harris.
Allikas: See a Tough Neighborhood Through God’s Eyes (thegospelcoalition.org)
John Stanescu Rumeenia 1960ndad. Vene sõjaväelane sisenes vangikongi kaasas piits, mida ta tavaliselt kasutas kinnipeetavate peksmiseks. Ta oli .....
Kui ma esimest korda Desiring God´iga alustasin, rippus kontoris seinal monitor. Paljudest muudest kasulikest funktsioonidest näitas see meie .....
Valu tuleb ootamatult. Kollase ukse juhuslik nägemine keerab Teie mälus käepideme. Restoranis mängitakse lugu, mis viib Teide tagasi .....
Küsimus: Mida teha ja kuidas mõista, kas see on tõeline armastus, kui meie pilgud jumalateenistusel kohtusid? Vastas, Nadežda .....
Kallis mees, Te võite arvata, et ma ei sobi noorele mehele nõu andma selle kohta, kuidas oma naisele .....
Podcasti kuulaja Andrea küsib: „Pastor John, mul on palju probleeme negatiivse kehapildiga, mis põhineb sisendatud kultuuriideaalil, mis on .....
Liiga sageli üritavad kristlased kristluse ja judaismi vahele kontrasti luua. Nende võrdluste tegemisel on tavaliselt eesmärk näidata "Uue .....
Lugege 1. Saamueli 16:1-13Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd. (Psalm 19:1) Suvine taevas Kanada kohal .....
Kuigi meie ühiskond on võimaldanud alustada inimelu ilma seksita, muutub tunne, et me ei suuda nautida oma elu .....
Ärkame äkitselt, haarame telefoni ja lülitame äratuse välja. Ja siin, endiselt voodis lebades, telefon käes, leiame end silmitsi .....
