Kui pulmad üldse toimusid siis, pidid need olema ühed kummalisemad pulmad ajaloos.
Paljud abielud algavad õnnelikult ja lagunevad mõne aasta (võib-olla isegi kuude) pärast, kuid see oli teistsugune abielu. See abielu ei olnud hukule määratud; see oli tragöödia enne, kui kleit üldse altarit puudutas. Terve linn teadis, milline tüdruk ta on. Paljud mehed teadsid seda omast käest. Kui peigmees ütles oma tõotuse: “Ma võtan sind naiseks nii kurbuses kui ka rõõmus …”, tundus mõte kurbusest isegi altari ees mingi kohutava alahinnanguna. Ja mõte parimast kõlas mingi naiivse fantaasiana.
Seal seistes teadis ta hästi, millesse ta sattus. Ta teadis, et teda ootavad ees pisarad. Ta teadis, kui palju pikki öid ta üksi magab, mõeldes, kus naine praegu võib olla, kas ta on turvalises kohas, milline mees teda süles hoiab. Ta teadis, milliseid valusaid vestlusi ta oma lastega peab pidama. Ta teadis ja abiellus temaga sellest hoolimata. Ta võttis ta oma naiseks. Miks?
Issand ütles Hooseale: „Mine võta enesele hooranaine ja sohilapsed, sest maa lahkub üha hoorates Issanda järelt!” Siis ta läks ja võttis enesele Gomeri, Diblaimi tütre; naine jäi lapseootele ja tõi temale poja ilmale. (Hoosea 1:2-3)
Kibe paradoks
Me ei tea, kas Hooseal ja Gomeril oli tüüpiline juudi pulmatseremoonia, kuid nende abielu tõmbaks palju tähelepanu. Nii see oligi mõeldud. Kui need kaks said üheks, siis haaras Jumal oma truudusetu rahva ekslevate silmade tähelepanu.
Kui Jumal käskis Hooseal võtta see kõlvatu naine oma seaduslikuks naiseks, tegi ta avalduse – valju ja solvava avalduse. “Miks tema, Issand?” küsis Hoosea õigesti. “Sest maa teeb suurt hooratööd, hüljates Issanda. Nende armastus Minu vastu on muutunud külmaks ja enesega rahulolevaks, nad peavad Minu vilja, veini ja kaitset enesestmõistetavaks ning lähevad ikka ja jälle selle maailma jumalatega magama. Mitte ainult hoorus, vaid suur hoorus. Nad kummardavad kirglikult lihaliku naudingu, külluse, mugavuse, uhkuse altareid ja siis julgevad tulla koju ja pakkuda Mulle seda vähest, mis neil alles on.”
Ja Jumal hoiatas neid. Kuid nad ei kuulanud ja Ta maalis neile hoopis tumeda, häbiväärse ja valusa pildi. Ta plaanis pulmi, kuhu keegi tulla ei tahaks. Ta tõi neile peegli ja pani nad mujale vaatama. Ta saatis Hoosea armastama ja hellitama Gomerit, “hooranaist”. Pruuti, keda ei saa usaldada. Kibe paradoks.
Millist hoora ta armastas
Mis tegi Gomerist sellise hoora? Meile temast palju ei räägita, kuid meile tutvustatakse teda Jumala rahva abielurikkumise kaudu.
Kadunud Iisrael näitab meile, et Gomer oli sedasorti naine, kes ütleb: „Ma käin oma armastajate järel, kes annavad mulle leiba ja vett, villu ja linu, õli ja jooki.” (Hoosea 2:7). Teisisõnu, ma ei saa kodus seda, mida ma tahan, seega otsin meest, kes annaks mulle selle, mida ma tahan. Ta oli selline naine, kes võttis selle, mida tema mees talle andis ja kasutas seda teiste meeste ligimeelitamiseks ja meeleheaks (Hoosea 2:8; vt Jaakobuse 4:3). Ta oli selline naine, kes tunnustas teisi mehi kõige eest, mida tema mees tema heaks tegi (Hoosea 2:12). Ta oli üks neist naistest, kes ei vääri head meest.
Ja ometi ta armastas seda naist. Hoosea valis ta, leidis ta, ostis ta ja armus temasse. „Siis ma kauplesin tema enesele viieteistkümne hõbeseekli ning kahe ja poole tündri otrade eest, ja ma ütlesin temale: „Sa pead jääma mu juurde kauaks ajaks; sa ei tohi teha hooratööd ega kuuluda teisele mehele ja minagi ei tule su juurde!” (Hoosea 3:2-3). Kas te kuulete jutlust, mille Jumal on ette valmistanud? Iisrael, luba ma näitan sulle, kes sina tegelikult oled ja las ma näitan sulle, kes Mina tegelikult olen. Kui mitte Hoosea pühendumus, siis oleks nende abielu, nagu paljud teised abielud, jutlustanud ainult maisest elust, isekusest ja võõrandumisest. Ta oleks võinud patust Iisraeli hästi kujutada, kuid see oleks olnud grafiti Jumala armastusele.
Ustava abikaasa väsimatu armastus muutis aga hoora halastuse sümboliks ja nende abielu armuimeks.
Taevalik pulma palve
Nende pulmad oleksid olnud šokeerivad mitte ainult Gomeri räsitud mineviku tõttu, vaid ka kummalise ja ootamatu sära tõttu tema silmades, mis olid armastavate taevasilmade vari. Tundke äkilist kontrasti nende salmide keskel:
„Ja ma karistan teda päevade pärast, mis kuulusid baalidele, kui ta suitsutas neile, ehtis ennast oma rõngaste ja ehetega ning läks järele oma armukestele, aga unustas minu, ütleb Issand. Seepärast, vaata, meelitan ma teda, viin ta kõrbe ja räägin tema meele järgi.” (Hoosea 2:15-16).
Ta riietus teise mehe jaoks. Ta võttis ära sõrmuse, mille ma talle ostsin. Lahkudes möödus ta meie lastest. Ja isegi kui teine mees teda võtta ei tahtnud, siis ta jooksis talle järele. Ta kulutas kõik, et teda saada. Ja ta unustas minu. Mis siis? Kuidas lõpetaksite selle lause pärast sellist reetmist?
Nii et ma võrgutan ta. See on selle jutluse, mida nimetatakse abieluks, haripunkt: Jumal tahab naist, keda ükski mees ei taha. Pärast kõike, mida ta tegi, et mees lahkuks, põleb mehe armastus tema vastu. Ta tahab naist, kelle enamik mehi maha jätaks. Ja Ta saab selle naise, isegi kui see läheb Talle kõige hullemal viisil maksma. Ühel päeval, varsti tuleb Tema Poeg ja Teda kutsutakse “Ei ole halastust” (Hoosea 1:6), et meid, hoorasid, võiks nimetada armastatuteks.
Kihluse skandaal
Vaadates, kuidas Jumala poolt orjusest päästetud pruut langeb abielurikkumisse, teab Ta hästi, et ühel päeval toob Ta naise koju. Ta lubab tema üles leida, päästa ja temaga abielluda.
Ja ma kihlan sind enesele igaveseks ajaks; ma kihlan sind enesele õiguse ja kohtu pärast, armastuse ja halastuse pärast. Ma kihlan sind enesele usu pärast ja sina pead tundma Issandat. (Hoosea 2:21-22)
Ta kordab kolm korda, sest teab, kui mõeldamatu, isegi skandaalne see armastus saab olema: “Ma kihlan sind … ma kihlan sind … ma kihlan sind …” Kordamine ajab minema kõik meie hirmud, et Jumal ei pruugi meile andestada. “Ma võin andestada… ma annan andeks… Ma armastan sind nii nagu sa poleks kunagi lahkunud.”
Pange tähele, et Ta ütleb: “Ma kihlan sind”, mitte lihtsalt: “Ma võtan su tagasi.” Ray Ortlund rõhutab selle armastuse imet:
“Siin paljastatud armumüsteerium on lepingu uuendamise lubadus – kuigi isegi sõna “uuendamine” on nõrk, kuna see oraakel lubab mitte ainult vana abielu taaselustamist, vaid uue abielu loomist… Kole minevik ununeb ja nad alustavad otsast nagu poleks midagi juhtunud.” (“Jumala truudusetu naine”, 70)
Hooranaine võeti vastu kui puhtuse kehastus – kui kõige ihaldusväärsem pruut. Andestuse ja leppimise öö oli nagu pulmaöö. Ükskõik, mida ta peeglist nägi, ütlesid nüüd tema silmad talle, et ta on uus ja vastupandamatu, tema on “lilleke orjavitste keskel” (Ülemlaulud 2:2). Kui Hoosea altari ette tuli ja otsustas oma abielurikkunud naist imetleda, jutlustas ta teksti, mida polnud veel kirjutatud:
“Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest, et teda pühitseda, olles ta puhastanud vees pesemisega sõna läbi, et kogudust iseenda ette seada kirkana, nii et tal ei oleks.” (Efeslastele 5:25-27)
Prohveti abielueelne nõustamine
Mida võib Hoosea armastus Gomeri vastu tähendada tänapäeva abielude jaoks? Kuigi me ei ole prohvetid, kes on määratud prostituutidega abielluma, siis on meie abielud ometi omal moel prohvetlikud.
Nagu Hoosea vastukultuuriline armastus, seisab iga ustav kristlik abielu vastu pattu armunud maailmale. Iga truu abikaasa on meie Jumala-vastase mässu inetuse ja hävitava katte foolium ning majakas, mis tõmbab rohkem patuseid Tema armu juurde. Iga tõotus, millest kinni peetakse, hoolimata võimalustest neid tõotusi murda, ütleb kellelegi, et tõeline armastus on olemas, et andestamine on võimalik, et inimese jaoks on siin elus palju rohkemat, kui see, mida saatan suudab pakkuda.
Me ei tea, kui paljud inimesed Iisraelis nägid Hooseat ja mõistsid oma maise elu haletsusväärset viletsust ja süvenesid uuesti Jumala tundmisse. Kes, nähes teie abielu, vabaneb maisest ja tühjast eluviisist? Kes kohtub lõpuks Jumalaga, sest teie jäite oma abikaasa juurde, armastasite, andestasite ja püüdlesite tema poole?
Kui Hoosea ja Gomer meile midagi abielu kohta õpetavad, siis seda, et Jumala armastus paistab meist kõige eredamalt läbi siis, kui abielu on kõige raskem. Kas te suudate seda uskuda? Õnnelikud ja õitsvad abielud võivad laulda evangeeliumi suurtes ja eredates mažoorsetes akordides, kuid raskete ja ennastsalgavate abielude minoorsed akordid on sageli veelgi muljetavaldavamad. Nende ilu on üleloomulik, sest seda on palju raskem seletada.
Meie abielude unikaalselt rasked aspektid võivad tõepoolest olla tõelise armastuse suurimad stseenid – näidata, mida tähendab olla valitud, andeks saanud ja Jumalale kallihinnaline Kristuse kaudu. See on abielulepingu hiilgus ja selle kiired on kõige tugevamad siis, kui need paistavad läbi meie abielu nõrkuste ja raskuste.
Autor Marshall Segal / desiringgod.org / hristiane.ru
Allikas: https://ieshua.org/zhena-kotoruyu-ne-zahochet-ni-odin-muzhchina-uroki-samogo-trudnogo-braka.htm
