Nisanist adarini

Pühitsemine on seisund, kus väärtused muutuvad. Pühitsemine on protsess, mis algab Jumalast endast, Ješua ohvri kaudu, kes meid iseenda jaoks eraldas, ja jätkub kogu meie maise elu jooksul. Peame tegema jõupingutusi, et sellesse protsessi sügavamalt süveneda. Ohver peab üles soojenema.

Issand  viis esimese paasapüha ise algusest lõpuni läbi, eraldades Iisraeli tunnustähtede ja imedega Egiptusest, kuid teekonna (usu kujunemise) käigus seisis Iisrael silmitsi mitmesuguste katsumustega, mille kaudu Jumal proovis, kas Tema rahvas on eraldatud ja sisenenud Jumala pühitsusse. Aeg-ajalt inimesed erinevatel põhjustel nurisesid. Amaleki võitnute seas oli palju neid, kes hiljem vasikat kummardades eksisid ja surid. Alati oli neid, kes ei pidanud kõrbe proovile vastu ja hakkasid mässama, meenutades Egiptuse väärtusi (vuttide lugu, Korah). Need näited õpetavad meile, et isegi kui on arusaam, et inimesed on eraldatud, siis kui te sellega ei tegele, võite igal hetkel hakata Egiptuse poole vaatama:

„Aga Korah, Jishari poeg, kes oli Leevi poja Kehati poeg, ja Daatan ja Abiram, Eliabi pojad, ja Oon, Peleti poeg Ruubeni poegadest, võtsid kätte ja tõusid üles Moosese palge ees, nõndasamuti kakssada viiskümmend meest Iisraeli lastest, koguduse vürstid, kogudusest kutsutud nimekad mehed, ja nad kogunesid Moosese ja Aaroni vastu ning ütlesid neile: “Nüüd on küllalt! Sest terve kogudus – nad kõik on pühad ja Issand on nende keskel! Mispärast tõstate siis teie endid Issanda koguduse üle?””

Kohe pärast paasapüha algavad omeri loendamise päevad illustreerivad hästi pühitsemisprotsessi. Iga päev tuleb tuua uus viljavihk. Eraldamine toimub iga päev.

Rav Shaul (apostel Paulus) ütles: “Ma suren iga päev…” (1Kr 15:31)

Meie isa Aabraham oli eraldunud ja ta saavutas oma eesmärgi – ta tõi ohvri, mis sai tõendiks, et Aabraham sisenes eraldatuse sügavusse. Joosep, Mooses, Taaniel, Taavet ja teised kuningad ja prohvetid – nende elu tulemustest oli näha, et nad sisenesid pühitsusse ja jäid sellesse. Nende elu viljad annavad tunnistust Moshiachist (Messiast), kes on meie tee algus, alguspunkt, eesmärk ja tee ise: „Sest kõik on  Temast ja Tema läbi ja Temasse ” (Rm 11:36).

On üks pühitsuslugu, mis algab nisanist ja kestab kuni adarini ning milles osales kogu rahvas. See on puurimi lugu. Kui Iisrael Egiptusest lahkus, on kirjutatud, et nad tulid välja kõik relvastatult. Kuid järk-järgult hakkasid inimesed nõrgenema ja nurisema, suutmata kõrbe proovile vastu pidada. Üha enam esitati küsimus: “Kas meie seas on Jumal?” See seisund tõmbab ligi Amaleki – “ja amalek tuli ja tappis kõik nõrgad.” Pärsia impeeriumis “nõrgenes” Iisrael samuti, lahustades ümbritsevas reaalsuses. See andis Amalekile põhjuse uuesti tõusta (Haaman on Amaleki järeltulija) ja seadis kogu rahva hävingu ohtu. Ja nagu esimese sõja ajal Amalekiga, tuli võitmiseks täielikult keskenduda Issandale (“Mooses, Aaron ja Huur läksid kõrgendiku tippu. Ja sündis, et niikaua kui Mooses hoidis oma käe ülal, oli Iisrael võidukas, aga kui ta laskis oma käe vajuda, oli Amalek võidukas.”), ka Puurimi loo puhul. Kui igasse piirkonda saabusid kuningliku dekreediga kirjad, hakkasid juudid pöörduma Jumala poole ning eraldama end paastudes ja palves – “relvastudes”. Ilma pühitsuseta on vaenlast võimatu võita. Sõda amalekiga on raske sõda, mis nõuab äärmist keskendumist Jumalale. Puurimi sündmused sundisid rahvast eralduma ja sihtima. Issand kasutab sageli väliseid asjaolusid, et suunata meid tagasi eraldatuse teele, kui oleme hajunud ja lahustunud meid ümbritsevas reaalsuses. Aga miks lasta asjadel nii hulluks minna?

Nii nagu sõjas Amalekiga, tugevdas Moše oma eestpalvega rahvast võitluses, nii äratas Mordokai Estrit tegutsema, meenutades talle peamist.

Pühitsemine on vajalik selleks, et me ei lahustuks ja otsiks elu mõtet siin maailmas, vaid et me otsiksime tegelikku mõtet ega kaotaks seda.

Puurimi lugu kirjeldab sõjaks valmistumist aasta jooksul nisanist adarini. See aeg oli vajalik selleks, et rahvas võtaks oma koha sisse, kehtestaks end selles ja lõpetaks unistamise võõra omast. Kui see juhtus, suutis Iisrael võimule saada, et astuda vaenlasele vastu usus ja meelevallaga.

Iga püha alguses ütleme veiniklaasi taga kidduši, mis tähendab selle päeva eraldamist igapäevaelust ning sisenemist Jumala poolt määratud ja Jumala jaoks eraldatud aega. Me siseneme teise seisundisse ja teeme seda koos. „Tema on mind viinud pidu (veini)kotta ” (Shir haShirim – Ülemlaul 2:4). Selle pidusöögi eesmärk on üks – näha sellel peol Peamist, kelle veini me joome. „Ja ärge jooge end purju (selle maailma) veinist, millest pärineb liiderlikkus; vaid täituge Vaimuga…” (Efeslastele 5:18). Liikudes teise seisundisse ja omades sellel pühal ühist eesmärki, kogeme erilist atmosfääri, mille Jumal annab, eraldades meid selle maailma muredest, Taevase Jeruusalemma atmosfääri, mis on eraldatud kõigest roojast.

Meie rahva ajalugu õpetab, et pühitsus nõuab igapäevast tööd meie vaimu, hinge ja mõistusega.

Kogu aasta nisanist adarini järgime seda teed.

Klubi Geula.

Allikas: https://ieshua.org/ot-nisana-do-adara.htm

Omeri loendamise rabiinlik traditsioon

On olemas rabiinlik traditsioon, mida nimetatakse "omeri loendamiseks." Selle traditsiooni kohaselt hakkate lugema päevi alates pesachi (paasapüha) esimesele .....