Noorte armastus julmal maal

18. veebruar 1812 Ann (21) ja Adoniram Johnson (22) (Adoniram Johnson – esimene välismaal tegutsenud Ameerika misjonär, misjonär Myanmaris, baptist, piibli tõlkija myanmari keelde, esimese birma-inglise sõnaraamatu autor) läksid “Caravani” pardale Salemi sadamas Uus-Inglismaal. Nad olid olnud abielus vähem kui kaks nädalat ja purjetasid Aasiasse lootes, et nad Ameerikat enam kunagi ei näe.

Nad saabusid Birmasse (praegusesse Myanmari), et alustada oma evangeelset misjonitööd 1813. aasta juulis, pärast neljakuulist merereisi, piinarikast lahkumist oma saatjast ja kolleegidest (nende teadliku otsuse tõttu saada usklikena ristitud), nende sõbra Anne Harrieti surma ja nende esimese lapse Anni surnult sündimist.

Järgmised kolmteist aastat möödusid raskete haiguste, pikkade lahusolekute ja pideva tagakiusamise saatel. Anni teine ​​laps Roger Williams suri kaheksa kuu vanuselt. Ta ootas kolmandat last, kui Adoniram pandi juunis 1824 kurikuulsasse Ava surmavanglasse. Mees viibis seal kuni veebruarini 1826. Selle aja jooksul kannatasid mõlemad tohutult; Ann riskis Adonirami eest hoolitsemisel iga päev oma eluga. Need raskused kustutasid naise eluküünla 36-aastaselt 1826. aasta oktoobris. Väike Mary Eliza suri kuue kuu pärast.

Nii palju kannatusi. Nii palju pisaraid.

Ja ometi säras Anni otsusekindlus Kristust teenida muutumatult kuni lõpuni. Mis tegi ta nii otsustavaks? Sellele küsimusele vastamiseks peame tagasi pöörduma tema sügava pöördumise juurde, mis tõi kaasa kirgliku mure Jumala au pärast ja tugeva usalduse Jumala tõotuste vastu.

Sügav pöördumine

Ann Hasseltine sündis 1789. aastal Bradfordis, Uus-Inglismaal. Positiivse ja seltskondlikuna, tunnistas ta oma päevikus, et on “üks õnnelikumaid olendeid maa peal” (Anne Judson, 20). Ann käis igal pühapäeval kirikus, kuid tema elu keerles sõprade ja pidude ümber.

Kui ta oli 15-aastane, saabus Bradfordi akadeemiasse õpetaja, kes veenis oma õpilasi selles, et hädasti on vaja meeleparandust. Ann tundis kuude jooksul nii kohtumõistmise hirmu kui ka kohutavat õudu selle ees, mida tema sõbrad ütleksid, kui temast saaks “tõsine usklik”. Lõpuks tõmbas Jumal ta enda juurde. 16-aastaselt kirjutas ta:

„[Jumala] puhtuse ja pühaduse nägemine täitis mu hinge imestuse ja imetlusega. Tundsin soovi anda end jäägitult Tema kätesse, et Ta mind päästaks või põlgaks, sest ma tundsin, et ma ei saa olla õnnetu, kui mul on eesõigus näha ja armastada nii hiilgavat Olendit.

Tundsin end vaese ja eksinud patusena, kellelt on võetud kõik see, mis võiks teenida jumalikku soosingut. [Ma teadsin], et ainult Jumala suveräänne, ohjeldav arm, aga mitte minu enda headus, hoidis mind toime panemast kõige jõhkramaid kuritegusid. Selline ettekujutus endast heitis mind põrmu, haaras mind kurbusse ja patukahetsusse, ajendas mind panema oma hinge Kristuse jalge ette ja toetuma ainult Tema teenetele kui enda vastuvõtmise alusele.” (24–25).

Ann liitus 1806. aasta septembris Bradfordi kogudusega. Ka tema vanemad ja õed-vennad pöördusid ja ühinesid kogudusega. Sel ajal oli kogu Ameerikas liikumine, mida me praegu nimetame Teiseks Suureks Ärkamiseks.

Üks ärkamise tagajärgi on olnud suurenenud mure nende pärast, kes ei ole evangeeliumi vastu võtnud. Varem saatsid Ameerika protestandid misjonäre Põhja-Ameerika indiaanlaste juurde, kuid mitte välismaale. Nüüd olid mõned noored kristlased veendunud, et Kristuse käsk minna kõigi rahvaste juurde kehtib ka nende kohta.

Pärast pöördumist hakkas Ann väikeses koolis õpetama. Ta soovis, et tema hoole all olevad lapsed järgiksid Kristust, kuid palvetes rändas ta mööda maailma, palvetades kõigi rahvaste pöördumise eest:

„Minu peamine õnn seisnes nüüd aulise Jumala moraalse täiuslikkuse üle mõtisklemises. Ma soovisin kirglikult, et kõik mõistuslikud olendid armastaksid Jumalat” (27).

Kirglik hoolitsus

Nüüd teadis Ann, et ta on siin maa peal selleks, et teenida Jumalat. 18-aastaselt, pärast David Brainerdi päeviku lugemist, kirjutas ta päevikusse oma kirest palvetada kõigi rahvaste eest ja oma valmisolekust minna sinna, kuhu Kristus valib.

Aasta hiljem, juunis 1810, kohtusid neli noort üliõpilast Bradfordi koguduseteenijate üldühinguga. Nad nõustusid vabatahtlikult viima evangeeliumi Aasia inimesteni. Üks neist oli Adoniram Judson. Ta oli koguduse vaimuliku särav poeg, kes pöördus pärast mässuperioodi. Nagu Anni puhul nii tõi ka Adonirami pöördumine endaga kaasa kirgliku mure sellepärast, et kõik rahvad kiidaksid Jumalat.

Sel päeval olid misjonärid kutsutud Hasseltine’i koju lõunasöögile. Pole ime, et Adoniramile meeldis Ann väga. Kuu aega hiljem kirjutas ta naise isale:

“Nüüd pean Teilt küsima, kas saate järgmise aasta varakevadel oma tütrest lahti lasta teades, et te enam mitte kunagi teda ei näe; kas suudate nõustuda tema lahkumisega ja allumisega misjonielu raskustele ja kannatustele… kõikvõimalikule puudusele ja hädadele; alandamisele, väärkohtlemisele, tagakiusamisele ja võimalik, et ka vägivaldsele surmale. Kas suudate kõige sellega nõustuda Tema nimel, kes lahkus oma taevasest kodust ja suri tema ja teie eest; hukkuvate surematute hingede nimel; Siioni ja Jumala auks?”

Hr Hasseltine jättis valiku Annile, kes otsustas abielluda Adoniramiga ja jätta kõik, mida ta teadis, uue ja tundmatu nimel:

„Ma rõõmustan, et olen [Jumala] kätes – et Ta on kõikjal kohal ja saab mind kaitsta nii ühes kui ka teises kohas. Ta hoiab mu südant oma kätes ja kui mind kutsutakse seisma silmitsi ohuga, läbima õuduse ja leina stseene, siis võib Ta sisendada minusse vaimujõudu ja võimaldada mul Teda usaldada. Jeesus on ustav; Tema lubadused on kallid.”

Tol ajal oli meresõit ohtlik. Kirjad liikusid kuid ja mõned ei jõudnudki kohale. Puudus väljakujunenud misjonivõrgustik, kuhu misjonärid saaksid minna. Miski polnud garanteeritud: ohutus, tervis, sallivus ja kõige vähem edu. Paljud pidasid seda mõtet hullumeelseks.

Kuid Kristus ei andnud Suurt Misjonikäsku tingimusel, et on tagatud tervis, mugavus ja ohutus.

Varsti pärast Birmasse saabumist on Anni päevikus kirjas tema soov, et kõik austaksid Jumalat, tema mure evangeeliumi valgusest ilma jäänud inimeste raske olukorra pärast ja veendumus, et see on privileeg kui ta võib kuningriigi nimel oma mugavuse ohverdada:

“Kui armas Lunastaja aitaks mul tuua mõned Birma naised päästva tutvumise juurde Temaga, siis oleks minu suur eesmärk täidetud ja minu kõrgeimad soovid rahuldatud: ma loobuksin hea meelega oma mugavustest, riigist ja kodust … Millal küll saab julm, ebajumalat kummardav ja ahne Birma teada, et Sina oled kogu maa Jumal ja ainult Sina väärid kõigi olendite austust ja jumaldamist? Kiirusta, Issand, õigel ajal.”

Birma karistussüsteem oli tõepoolest jõhker, sealhulgas avalik piinamine väiksemate süütegude eest. Ja riigi üüratu maksustamine oli viinud suurema osa elanikkonnast äärmuslikku vaesusesse. Anni kirglik mure oli õigustatud.

Võimas kindlus

“Igapäevane rutiin karmides ja vaenulikes oludes ellujäämine, uue keele omandamine, sadade tundide pikkused arutelud küsijatega – seda kõike ajendas veendumus, et Jumal on suveräänne ja Tema tõotused on tõesed. Meil pole midagi oodata inimestelt aga kõike Jumalalt … Oleme Tema teenistuses, kes valitseb seda maailma.”

Selline enesekindlus võimaldas Annil näha pikemat perspektiivi. Nad panid aluse tulevasele tööle:

“Me ei saa nii karmilt ja harimata põllult suurt midagi oodata; ja ometi, kui saame aidata ja osa prügist koristada ja teistele teed ette valmistada, siis on see piisav tasu… kui meenutame, et Jeesus käskis oma jüngritel viia evangeelium rahvasteni ja Ta lubas olla nendega maailma lõpuni; ja et Jumal on lubanud kinkida rahvad oma Pojale pärandiks, julgustades meid alustama, ehkki keset heitumust, ja laskma Tal anda edu omal ajal ja viisil.”

Ta igatses, et Kristus ülendataks ja hingi võidetaks, olenemata sellest, kas ta nägi inimeste reaktsioone või mitte.

Püsiv panus

Kuigi Anni elu oli lühike, avaldas see tohutut mõju misjoniliikumise laienemisele 19. sajandil. Ann ja Adoniram asutasid Birma esimese kiriku. Ann oli evangelisatsioonist täielikult sisse võetud. Ta tõlkis nii birma kui ka siiami (tai)keeltesse, sealhulgas katekismuse. Ta avas koolid ja andis panuse naiste hariduse toetamisse.

Ann suri enneaegselt. Tema kangelaslikud jõupingutused abikaasa ellujäämiseks vanglas olid ammendanud tema enda jõu. Tema mees teenis Birmas veel 23 aastat, mille jooksul pandi kirikuelule (sealhulgas tema suurepärasele piiblitõlkele) kindel alus.

Judsoni loo eepiline draama inspireeris baptistimisjonäride põlvkondi. Anni kirjutised olid esimeste seas, mis tekitasid huvi misjonäritöö vastu protestantlikus elanikkonnas Ameerikas ja mujal. Tema memuaarid avaldati vahetult pärast tema surma ja neist tehti mitmeid kordustrükke. Ta oli Adonirami teise ja kolmanda naise lapsepõlvekangelanna.

1815. aastal nuttis 10-aastane Ameerika tüdruk Sarah Hall, kui kuulis, et Anni beebi Roger on surnud, ja kirjutas sellele kurvale sündmusele pühendatud luuletuse. Ta ei osanud arvatagi, et kaheksateist aastat hiljem saab temast Judsoni teine abikaasa!

“Judsoni loo eepiline draama on inspireerinud baptistidest misjonäride põlvkondi.”

 

Artikli kirjutas Sharon James.

Allikas: Юная любовь в жестокой стране | ТБН (tbn-tv.com)