Nurin ja orjus või vastutus ja vabadus

Kui räägime inimkonna ajaloo algusest, siis näeme inimese pattu langemist, näeme, kuidas pärast esimest pattu langeb inimese peale hirm ja kogu pimeduse laviin. Ja mida mees, Aadam, Jumalale ütleb? „Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.”(1. Moosese 3:12). Ja naine ütleb:„Madu pettis mind, ja ma sõin.”(1. Moosese 3:13). Nii või teisiti kipume inimestena ja inimkonnana väga sageli otsima oma pattude ja vigade eest vastutajaid ja süüdlasi endast väljastpoolt. “Mu mees, ta on nii halb.” “Mu naine, ta on nii halb.” “Selline valitsus, meie arstid ei ole nagu vaja.” “Pole meil siin mingit majandust, siin on korruptsioon.” Ja me otsime lõputult oma lihaliku loomuse tõttu kedagi, kellele vastutus üle kanda. Lõpuks, kui me sellised võimalused inimeste seas ammendame, püüame me kanda need edasi Jumalale. Aga vaatame, mida ütleb 5. Moosese raamat:

„ Tema on kalju, Tema töö on täiuslik, sest kõik Tema teed on õiged. Jumal on ustav ja Temas pole väärust, Tema on õige ja õiglane.”(5. Moosese 32: 4).

Jumal ei saa ega vii meid eksiteele, pattudesse. Ta ei saada meile haigusi, ei nea meid, kui käime õiguse radadel. Meie jaoks on väga oluline juurutada selline Looja ja sellise Looja portree oma südamesse, teadvusse.

Meie vastutus

Inimestena vastutame selle eest, et me ei pane Jumala süüks seda, mille eest me ise vastutame. On äärmiselt oluline, et me seda mõistaksime ja mõistes, et kanname endas Jumala sädet, eriti kõiki neid, kes on uuesti sündinud, kes tunnevad Jumalat, kes käivad Tema teedel, et me lõpetaksime enda õigustamise, alistudes nurinale, mingisugusele vaenlase kiusatusele öeldes: “Noh, Issand vastutab selle kõige eest.”

Jumal andis meile vastutuse selle maailma eest. Me vastutame selle eest, mis siin maailmas võidab. Loomulikult ei saa ega taha me valitsusi kukutada, korraldada mingit revolutsiooni jne. See pole meie asi. Meie asi on võit ennekõike vaimses maailmas. Sest seal lahendatakse kõik probleemid. Jumal varustab kuningaid, keda peab õigeks. Kuid meie, olles ühenduses Jumalaga, saame seda mõjutada ja peame kasutama seda Jumala poolt antud väge.

Meil on vabadus. Ja sina ja mina valime, mida selle vabadusega peale hakata. Ja kui meil on vabadus, on meil ka vastutus. Esiteks on vastutus lõpetada enda nägemine inimeste ja olude, korruptsiooni, ebaõigluse ohvrina. Väga suur kiusatus on öelda pidevalt: „No kaua võib? Kõik need, kurjad, piinavad meid. ” Tegelikult, sõbrad, pole see päris tõsi. Peame lõpetama uskumise, et meie ümber toimuv on vältimatu saatus, lõpetama uskumise, et inimesed on marionetid mingite jõudude käes. See on paganlik usk. Vanaaja paganad uskusid, et paljud jumalad mängivad inimestega mänge. Kuid me usume ja teame, et meie Jumal teab tulevikku, Ta määras selle ette, nägi ette ja rääkis meile sellest. Ja nüüd vastutame selle eest, milliseid õppetunde õpime ja kuidas elame. Ilmutus näitab, et kogu inimkonna ajaloo keskmes on üks Nurgakivi. Ta on Kalju, Ta on täiuslik ning Tema teod ja kõik Tema teed on õiged.

Peame sellega leppima, selle omastama ja parandama meelt ohvri ja asjaolude pantvangi mentaliteedist, lõpetama mõtlemise, et Jumal mängib meie maailma või olukordadega täringut ja et me ei tea, milline numbrikombinatsioon on järgmisel täringul. Pühakiri ütleb meile selgelt, et truudusetus Jumalale toob kaasa lüüasaamise, hukatuse ja kohtumõistmise ning lojaalsus Jumalale viib meid õiguse ja õnnistuste teedele.

Nurin ja vastutustundetus – orjamõtlemine

Ja siin on veel midagi, mida ma tahaksin selle mõtlemise kohta öelda. Kas teate, kes on kõige vastutustundetum? Kellele on omane ohvri mõtteviis? Kes nuriseb kogu aeg, et midagi on puudu, pole piisavalt antud, tähelepanuta ja  hooleta jäetud? Esiteks on selline pidev nurisemine ja rahulolematus orjadele omane. Tooras, eriti raamatus Bamidbar (4. Moosese raamat), kirjeldatakse Iisraeli traagilist ja rasket teekonda läbi kõrbe, kus see sama patune asi andis end tunda, see sama orjus tõmbas Egiptusesse. Ja see sisemine orjus on ohuks igale põlvkonnale, igale inimesele, teile ja mulle tänaseni.

Ja kui me märkame enda taga nurinat, igavest rahulolematust, kui me ei oska ega taha rõõmustada, ei taha oma hinge Jumala rõõmule allutada ega teenida Jumalat isegi siis, kui me ei mõista, mis toimub, siis see on orja mõtteviis. Jumal ei lubanud, et me mõistame absoluutselt kõike. Ta lubas, et Ta on meiega kõiges ükskõik, kuidas meil läheb. Usun, et Ta ootab meilt seda taevalikku rõõmu, kui me ei saa toimuvast midagi aru. Ta ootab meilt nurisemise asemel pühendumust ja rõõmu, mitte seda orjalikku igavest virisemist, endale keskendumist ja vastutusest keeldumist: „Miks mu pere on selline? Miks minuga on see ja teine asi valesti?”

Mu sõbrad, see on ohvri, orja igavene hääl, keda, nagu talle tundub, keegi pidevalt näpistab, hävitab ja  petab. Kuigi me näeme oma elu ja meid ümbritsevat maailma sellisel viisil, teenides kogukondades, on need kõik vaid signaalid selle sisemise orja kohta, kes näiliselt soovib vabadust, kuid vabadust oma tingimustel: „Jätke mind rahule. Mul on nii hea. Ärge puudutage mind, ärge kutsuge mind teenima. Ärge tulge mulle ütlema, mida teha. Te ei pea mulle ütlema, et ma pean Pühakirja lugema, ma tean niigi kõike.” See rahulolematuse ja mässu seisund ajal, mil teid kutsutakse õigetele radadele, ütleb lihtsalt, et see orjus tõuseb teie sees.

Tõeline vabadus orjusest

Roomlaste kiri ütleb:

“Eks te tea, et kelle kuulekusse teie end loovutate orjaks, kelle sõna te kuulate, selle orjad te olete –
olgu patu orjad surmaks või kuulekuse orjad õiguseks!” (Roomlastele 6:16)

Kui Jumal annab meile vabaduse, siis Ta ei vabasta meid ainult patust, vaid Ta annab meile vabaduse õiguseks. Õiglus on elu, see on tegu ja nii me elame iga päev. Asendamine peaks toimuma:

Aga tänu Jumalale, et te olite küll patu orjad, aga nüüd olete saanud südamest kuulekaks sellele õpetusele, millesse teid on juhatatud, ja patust vabastatuna olete saanud õiguse teenriteks. Ma räägin inimlikul kombel teie loomuse nõtruse pärast. Sest nii nagu te oma liikmed andsite orjaks rüvedusele ja ülekohtule, et teha ülekohut, nõnda andke nüüd oma liikmed õiguse teenritena pühitsuse jaoks. ”(Roomlastele 6: 17–19).

Õiglus ei ole ainult seisund, mille Jumal mulle annab. Me usume, et Jumal annab õiguse usu kaudu, nagu Ta andis Aabrahamile. Te usaldate Teda, parandate meelt, usute, Ta riietab teid õigusega nagu rõivaga. Kuid Ta ootab ka seda, et teie ja mina teeksime õiglust, vastupidiselt sellele ülekohtule, mida oleme varem toime pannud. Ja paljud usklikud ei saa sellest kahjuks aru.

Me kipume oma vigade pärast Jumala ja inimeste üle kohut mõistma. See on ohvri ja orja mõtteviis, kes ärritub, kui tal kästakse midagi teha. Aga kui te olete õiguse ori, siis rakendage ennast. Te ei saa elada, olemata kellegi sulane ega ori. Kas olete patu, seadusetuse ori, mis tähendab saatanat, või olete õiguse ori, mis tähendab Jumala sulane. Inimene ei saa ega tohiks olla iseseisev. Iseseisvus on väljamõeldud mõiste. Meil on sõltumatus Jumalas, kuid sõltumatus pimedusest ja ülekohtust, vääratusest, et täita õigust. Vabadus ja vastutus on see, mida Pühakiri meile õpetab. Vabadus ei ole “millestki”, vaid vabadus “millegi jaoks”, praktilisteks tegudeks, teenimiseks.

Usun kogu südamest, et oleme vastutavad selle eest, milline on meie keskkond, maailm meie ümber, meie kodud, meie perekonnad, meie teenistus mistahes vormis, meie linnad, meie riigid ja meie ümber olevate inimeste olukord. Meil on vägi ja meelevald.

Meil on ühine võim ja meelevald seda maailma mõjutada. Kuid seni, kuni me oma haavade ja solvumistega ringi jookseme, oleme endiselt seadusetuse ja orjuse vangistuses. Sõbrad, meil on vägi, millele  ei ole võrdset kogu universumis, ühelgi inimesel, ühelgi deemonil ega kellelgi teisel. Meis elav Püha Vaim annab väe  ja võidu ning Ta tahab seda anda. Kuid me peame pingutama.

Autor – Shimon Pozdyrka, messia kogukonna “Bnei Brit Hadasha” rabi, Chişinău / ShomerTV

Allikas: https://ieshua.org/ropot-i-rabstvo-ili-otvetstvennost-i-svoboda.htm