Nutuorg

Meie “nutuorg” sai alguse 2004. aasta sügisel. Ootasin sel ajal meie neljandat poega, me olime olnud 10 -aastat abielus. Mu abikaasa ja mina kasvasime üles kristlikes peredes ja armastasime tõeliselt Issandat.

Kõik kuidagi sujus, kõik olid terved, neljas poeg oli sündimas, meil oli oma kodu, piisav sissetulek, olime tavaline kristlik perekond.

Meie teine ​​poeg Miika oli saamas 6 -aastaseks ja ta oli aktiivne poiss, ta armastas Jeesust väga ja palus igal õhtul Issandalt kahte inglit, et need tema elu üle valvaks.

Kuid järsku hakkas ta muutuma: magas halvasti, oli närviline, kokutas, komistas ja kui ta kodutrepilt sõna otseses mõttes alla sadas, pöördusime oma arsti poole, kes tundis meie poega sünnist saati ning  täheldades meie poja liikumises nii tugevaid muudatusi, saatis meid neuroloogi juurde …

Seal diagnoositi tal nelja päeva jooksul subakuutne skleroseeriv panentsefaliit (PSPE – progresseeruv ja tavaliselt surmav ajuhaigus) – hiline leetrite tagajärg, mida Miika oli 5 kuu vanuselt põdenud. Ja see muutis tema tulevikku kardinaalselt.

Arstid ütlesid meile, et see haigus on peaaegu alati surmav ja me peaksime iga päeva oma pojaga nautima ning nad lasid meid koju.

Mu abikaasa ja mina, tulime haiglast ja põlvitades Issanda ette ütlesime Talle, et anname oma poja tagasi Tema kätte ja palume, et Tema tahe sünniks meie eludes. Need olid sõnad, kuid minu teod olid erinevad.

Minu isiklikud tunded olid järgmised: ma ei uskunud, et see meiega juhtub. Ma ei saanud aru selle mõttest, kuid ma uskusin, et Issand teeb ta terveks ja haarasin kinni igast lootuse õlekõrrest. “Jumal! – Ma ütlesin. “Kui ma nüüd teen kõik õigesti ja usun paranemise imesse, kas  sa siis taastad Miika tervise?”

Ma ei tahtnud mõelda, et meie rõõmsameelne poeg muutub sada protsenti invaliidiks ja sureb paari aasta jooksul.

Uurisin Piiblit, otsides lohutust ja lubadusi, et Miika saab terveks, et kõik saab korda. Selle otsingu käigus leidsin soovi, mis oli antud meie pojale tema õnnistamise päeval, see oli Miika 6: 8: „Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?

Sel hetkel rahustas see mind pisut ja andis mulle suuna: ma pean armastama halastust, alandlikkust ja kõike seda Jumala ees. Kuid valu ajas mind isekuse nurka ja ma hüüdsin: „Jumal! Mu poeg on suremas, kus Sa oled? ” Ja Ta vastas mulle: “Ma tean, kui raske sul on, Mina nägin ka oma Poega suremas.”

Seda kuulsin oma venna huultelt, kes meie eest valjusti palvetas. Aga kuna ma ikkagi ei tahtnud alluda Jumala suveräänsele tahtele, siis ei toonud see mulle sügavat lohutust ja mul ei olnud seda püha rahu, oli ainult nurin ja otsisin oma hingele leevendust.

Üks tark Austraalia pastor ütles meile, et Jumala eesmärk kannatustes on tuua meid Iseendale lähemale ja peale selle pole muud seletust. Me peame maha rahunema. Siis kuulsin esimest korda sõna “rahune maha”.

Aga … Aeg möödus, Miika ei surnud ja ma hakkasin uuesti Jumala vastu võitlema, ma näen seda nüüd selgelt, aga siis mõtlesin: mul on vaja võidelda pimeduse jõudude vastu. Ma hakkasin minevikus põhjust otsima, süüdistades isegi esivanemaid nende pattudes, mille tõttu me nüüd kannatame, siseneme müstilisse džunglisse, võitleme tumedate jõududega ja ei näe, et Issand tahab meie lähedale tulla ja olla lohutuseks sellel keerulisel teel. Ja seda Ta õpetas mulle nende kannatuste kaudu.

See juhtus 2008. aastal, kui olime Miikaga haiglas, kus nad valisid talle valuvaigisteid (ta oli juba paar kuud morfiini tarvitanud). Juba esimesel õhtul kannatas Miika tugevate krampide käes ja valvearst ei teadnud, kuidas teda aidata, kuna ta viibis selles haiglas esimest korda. Paar tundi hoidsin teda süles, kuid mingil hetkel saadeti mind vanemate tuppa puhkama ja seal kukkusin ma lihtsalt voodi peale, nuttes kibestunult Jumala ees: „Minu palved jõuavad ainult laeni ja kus Sa oled? Miks Sa ei aita mu poissi?! “

Hommikul hakkas ravim toimima ja selle toimel suutis ta lõpuks magama jääda, aga mina, murtud ja solvununa, ei suutnud magada. Arst leidis mu sellises seisundis ja küsis minult: “Mis juhtus? Sa näed väga halb välja.” Ja äkki pahvatas see minust välja: “Üldiselt olen ma väga religioosne inimene, kuid täna õhtul ei suutnud ma Jumalat leida. Teda lihtsalt polnud olemas.” Seda öeldes veeresid pisarate jõed mulle kurku. Arst vastas: „Ma lihtsalt  pean teile selle loo ära rääkima, kuulake. Kaks aastat tagasi oli meil tüdruk intensiivravis, tal oli leetrite entsefaliit ja ta oli kolm nädalat koomas. Kohale tulles hakkas ta oma vanematelt küsima, kus on see mees, kes seisis mu voodi paremal küljel? Vanemad olid segaduses, kuna seal oli meditsiinitehnika ja keegi polnud seal kunagi seisnud. Kuid tüdruk jäi endale kindlaks. Ta lasti koju ja keegi teine ​​ei rääkinud sellest kummalisest juhtumist, kuid ühel päeval sirvis tüdruk entsüklopeediat ja hüüdis äkki rõõmsalt: „Ema, isa! Vaadake: see mees seisis mu voodi juures!” Nad vaatasid raamatusse ja nägid pilti Jeesusest Kristusest Torino surilinal. Mida te arvate, kallis Frau Gisbrecht, kus oli Jumal täna õhtul? “

Jumal leiab viisi, kuidas meid lohutada: selles mittekonfessionaalses haiglas tuli minu juurde naisarst, me olime absoluutselt võõrad teineteisele ja ta tuletas mulle, sellisele “ülivaimulikule”, meelde kus Jumal on siis, kui inimesed kannatavad. Issand ütleb oma Sõnas selgelt, et Ta on meiega, ükskõik kus me ka poleks. See tähendab, et põhjus peitub minus: kas ma lihtsalt usun Temasse või usaldan pimesi?!

Pärast seda juhtumit olin rohkem kui kindel, et see haigus on Jumala püha tahe ja see võib meid teenida. „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on Tema kavatsuse kohaselt kutsutud.” (Rm 8:28).

Nii hakkasin leidma allikaid meie „nutuorust” (Psalm 84: 7).

Ma sain isiklikult aru, et Jumal on kõige algpõhjus, Ta on armastav Isa minule ja minu lastele ning ilma Tema tahteta ei saa meie elus midagi juhtuda.

Hoosea 6: 1 kirjakoht Pühakirjas parandas mu emotsionaalse haava: „Oma kurbuses otsivad nad Mind varahommikust ja ütlevad: Tulge, pöördugem Issanda poole, sest Tema on meid murdnud ja Tema parandab meid; Tema on meid löönud ja Tema seob meid! ” Me võime olla täiesti kindlad oma Issanda Jeesuse Kristuse ustavuses. Ta teab, kuidas meid aidata, Ta on kurbuste mees ja Tema süda on halastust täis.

Ema Teresa ütles sügava mõtte, mis tuletas mulle meelde minu enda mõtteid ajast, mil Miika oli haigustest kurnatud: nägin tema silmis Kristuse kannatusi ja mõistsin, et sel hetkel seisneb minu Jumala teenimine Miika eest hoolitsemises. Ja lugedes aastaid hiljem selle imelise naise tunnistust, leidsin kinnitust: “Kolkata kõige vaesemates inimestes armastasin ma Jeesust ja kui armastate, siis ei koge te kannatusi ega raskusi.” Ja siis meenub mulle taas Piiblisalm Miika raamatust, mille peale Issand pööras mu pilgu meie nutuoru alguses: „Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?”(Miika 6: 8). Oli ka teisi salme, mis mind toetasid: „Jätke järele ja teadke, et Mina olen Jumal,“ (Psalm 46:11) ja „Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!”“ (2. Ms 14:14). Kahjuks sain paljudest lohutustest, mida Issand mulle üritas anda, aru alles pärast poja surma. Kuni selle ajani mõtlesin, et võiksin siiski midagi muuta ja tormasin ringi, otsides väljapääsu. Loodan väga, et lugeja saab aru, et meie Issand tahab meid aidata, kuid mitte alati meie tingimustel. Ja isegi kui ümberringi on pimedus, on meie Jumal valgus. See imeline salm oli pildil, mis rippus meie poja voodi kohal: „Kui ma istun pimeduses, siis on Issand mulle valguseks. (Miika 7: 8b).

Miika suri 10. juunil 2013.a. 14 -aastaselt isa käte vahel naeratus näol. Ta oli juba 8 aastat olnud pime, kuid oma surmahetkel hakkas ta nägema, silmad selginesid ja hakkasid särama, nähes midagi imelist. Me olime tunnistajaks sellele, kuidas ta sai igavikus terveks. Me pole poega kaotanud, kuid oleme igavikus endale poja saanud!

Jes. 57:1 „Õige sureb, aga ükski ei võta seda südamesse, ja vagad mehed koristatakse, ilma et keegi märkaks. Kuid õige koristatakse õnnetuse eest.” Miika koristati õnnetuse eest ja ma oleksin kohutavalt isekas ema, kui ma poleks lasknud tal minna Issanda juurde.

Ma tänan oma Taevast Isa kannatlikkuse eest meiega ja Tema imelise armu eest! Ta valmistab meid ette igavikuks – kannatustes õpetab Ta meid otsima Tema palet.

Ja Ta võib meid lohutada väga individuaalselt. Kuu aega pärast Miika surma tabas mind leinalaine ja tundsin, et mind on haaramas depressioon. Võtsin raamatu, mis rääkis taevast ja hakkasin lugemiseks pikali heitma, samal ajal kui pisarad näolt alla veeresid ja äkki ma uinusin. Järsku ma justkui ärkasin ja nägin meie magamistoas meest, kes mind ainiti vaatas ja ma tundsin Ta ära: “Jeesus!” Sel hetkel pani Ta käe südamele ja ütles: “Pane Mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm.” Pärast seda unenägu ei tundnud ma enam kunagi meeleheidet, mis viiks depressiooni. Kiitke Jumalat selle armu eest, Ta rääkis mulle Ülemlaulust 8: 6, andes mulle oma kohalolekuga juhatust ja lohutust.

Mulle on hea, et mind vaevati, et ma õpiksin Su määrusi.” (Psalm 119: 71). Võib loetleda palju õnnistusi, mis tulevad meie ellu kannatuste kaudu. Näiteks kasutab Jumal neid Kristuse iseloomu kujundamiseks meis (Rm 8: 28,29), kannatlikkuse kasvatamiseks (Rm 5: 4), usu puhastamiseks, muutes selle kulla sarnaseks (1Pt 1: 7) või selleks, et anda meile elustav ootus taeva järele (Jakoobuse 1:12).

Nüüd teenin ma hingehoidjana ja Issand kasutab minu kogemust.

Allikas: http://bogoblog.ru/dolina-placha/#more-11207