Thomas Hudson
Inglismaa
1558.
Rahvahulk vaatas uudishimulikult mida märter järgmisena teeb. Thomas Hudson oli sattunud sellisesse olukorda, kuna keeldus oma usku salgamast. Piiskop oli teda korduvalt küsitlenud, vangla polnud teda nõrgestanud ja nüüd astus ta hukkamispaiga poole. Ehk mõtleb ta viimasel hetkel ümber ja kahetseb?
Enne seda kui ahel tema ümber pingule tõmmati, tõmbas ta küüru, puges selle vahelt välja ja jäi tuleriida kõrvale seisma. Rahva hulgast käis läbi kahin – kõik imestasid tema kõhklemise üle. Kristlased palvetasid.
Ainult Hudson ise teadis oma teo tõelist põhjust. Nimelt ründasid teda viimasel hetkel kahtlused ja ta tundis oma usku vankuvat. Ta ei tahtnud sellise tundega surra ja nii langes ta põlvili ja palus, et Jumal saadaks talle lohutust.
Seejärel tõusis ta rõõmsalt püsti. Ta nägi välja nagu uuesti sündinud ning ta hüüdis: “Tänu Jumalale, nüüd olen ma tugev. Mind ei heiduta see, mida inimesed minuga teha võivad.”
Ta läks tuleriida juurde ja pani ise ahela enda ümber.
Siis süüdati tuli.
Katkend “Märtrite hääl” raamatust “Jeesus-friigid”, kirjastus Logos.
