Üksikema istus lõõskava päikese käes ja vaatas oma last, kes oli suremas. Tal polnud süüa, vett ega kedagi, kes teda aitaks. Ta oli täiesti üksi ja ei suutnud ennast ega oma last ülal pidada. See on võib olla paljude naiste lugu üle maailma läbi põlvkondade. Võib-olla peegeldab see selle naise elu aspekte, kes seda artiklit täna loeb.
Kuid see on vana lugu 1. Moosese 16. peatükis, lugu Haagarist, kelle Aabraham ja Saara minema ajasid. Haagar oli rudjutud pilliroog, mis hakkas murduma ja hõõguv taht, mis hakkas kustuma. Kuid Jumala ingel kohtas teda kuristiku serval. Ta tundis teda nimepidi. Ta teadis tema lugu. Ja Ta rahuldas tema vajadused.
Naise vastus oli omakorda puhas hämmastus. “Kas ma ikka veel näen pärast oma nägemust” ütles ta (1. Moosese 16:13). Seal pani Haagar Issandale, kes temaga rääkis, nimeks El Roi, mis tähendab – Jumal, kes mind näeb.
Ära aetud, kuid mitte üksildane
Sarnaselt Haagariga kogevad paljud meist kohutavaid kannatusi, üksindust või väärkohtlemist, mis jätavad meid ära põlatutena ilma ressurssidest, et saaksime rahuldada oma kõige tähtsamaid põhivajadusi. Kogesin seda, kui olin väikelaste üksikema. Jäin väga haigeks, aga mul polnud kedagi, kes lapsi valvaks, et saaksin keset ööd endale kiirabi kutsuda. Lamasin voodis ja arvasin, et suren, kuid olin liiga haige, et reageerida. Tundsin end siin maailmas surma ees täiesti üksikuna.
Tundsin emotsionaalselt sarnast võõrandumist. Kannatused võivad vallandada emotsioone, mida sõnad ei suuda kirjeldada. Kui me ei suuda lähimatele inimestele selgitada, mida me tunneme, siis võimendub kogetav võõristus veelgi. Võime olla inimesi täis ruumis, kuid tunda end täiesti üksikuna.
Haagarit põlati mitmel viisil. Ta oli ori, kes eraldati oma perekonnast. Teda koheldi Aabrahami kodus halvasti, kuna Saara pööras talle selja pärast seda, kui ta oli andnud Aabrahamile lapse. Haagar oli ilma jäetud igasugusest rahalisest või füüsilisest abist, mille poole ta saaks ise pöörduda. Kuid ta ei olnud Jumala poolt põlatud.
Jumal näeb meid
Jumal nägi teda ja ilmus talle tema vajaduses. Kuigi mujal Pühakirjas nimetatakse Jumalat Jumalaks, kes hoolitseb ja Jumalaks, kes ravib, nimetas Haagar teda lihtsalt Jumalaks, kes näeb. Enne kui Jumal tema ja ta poja eest hoolitses, nägi Ta teda. Ta tundis teda. Ta oli temaga.
Jumal ei alustanud Haagari nälja kustutamisest. Esiteks kohtas Ta teda tema üksinduses.
Jumala konkreetset nime, mida Haagar nimetas – El Roi – Vanas Testamendis rohkem ei korrata, kuid idee, et Jumal näeb meid meie vaevustes, on levinud Vanas ja Uues Testamendis. Ta vaatab isegi varblast, kas pole? Seega me teame, et Ta hoolib meist. Psalm 9:14 ütleb meile, et Jumal näeb kannatusi ja abitud võivad Teda usaldada. Ja Pauluse suures kõnes Jumala armastusest Rooma 8. peatükis tuletatakse meile meelde, et ebaõnn, isegi nälg ja mõõk, ei saa meid lahutada Jumala armastusest meie vastu.
Jumal näeb üksildast vallalist naist, kes tähistab sõbra pulma ja igatseb sama järele. Jumal näeb naist, keda tema mees kuritarvitab, ja kes tunneb, et tal see käib tal üle jõu. Jumal näeb, kuidas noort tüdrukut kuritarvitavad inimesed, kellel on tema elu üle võim. Jumal näeb, kuidas üksikema on oma lastest ja nende vajadustest üle koormatud. Jumal näeb meid, kui oleme kurnatud, minema aetud ja hirmul.
Jumal näeb Teid
Sel õhtul, kui ma oma voodis suremas olin, tuletas Jumal mulle meelde, et helistaksin sõbrale, kellel oli ebaregulaarne elukava. Leidsin ta ärkvel olevat, ta tuli minu majja, kutsusin endale kiirabi ja ta hoolitses mu poiste eest siis, kui ise olin järgmised kaks päeva intensiivravis. Ma olin liiga nõrk, et täielikult mõista, kuidas Jumal nägi minu viletsust ning hoolitses minu ja mu laste eest ajal, kui tundsin, et olen suremas. Kuid hiljem hämmastas mind Jumal, kes mind tõesti nägi ja tõesti kuulis mu palveid.
Nagu Haagari puhul, kuigi me võime istuda täieliku hävingu äärel, on Jumal tõeline ja Jumal on meie kõrval. Ja mõnikord, nagu Haagarile, annab Jumal meile võimaluse vaadata Teda, kes alati vaatab meile otsa ja ilmutab end meile oma Sõnas, oma Vaimu ja oma rahva kaudu. Kuid isegi siis, kui me veel ei näe Jumalat keset oma kannatusi, tuletab Pühakiri meile meelde, et Jumal on lähedal. Tema pilk on suunatud varblasele. Tema pilk on samuti suunatud Tema lapsele.
Jeesus täitis Jesaja ennustuse Tema kohta, kes päästab rudjutud pillirood ja hõõguvad tahid täielikust hävingust. Jeesus halastas haavatud ja murtud inimeste peale, kes Teda järgisid. Ta tegi nad terveks. Ja Ta jättis oma järgijatele tõotuse Pühast Vaimust – Kristuse Vaimust, nagu Paulus teda kutsub. Kristuse Vaim on tõeline ja Ta elab meis.
Jumal näeb meid ja meie kõige pakilisemaid vajadusi – isegi üksindust ja põlgust. Me ei jää orvuks, kes on sunnitud kaotustega ise toime tulema. Võime uskuda, et „Ta ei murra katki rudjutud pilliroogu ega kustuta suitsevat tahti enne, kui Ta on õiglusele võidu saatnud” (Matteuse 12:20).
Autor Wendy Olsup / thegospelcoalition.org
