Viimase kuue aasta jooksul, mil ma olen kolledži pastorina teeninud, on minu kõige häirivamad vestlused olnud pattu mitte kahetsevate seksuaalrünnakute toimepanijate ja neid kaitsvate kristlastest vanematega. Püüdes oma tegusid õigustada, olen kuulnud liiga sageli kurjategijatelt (ja nende vanematelt): „Kas Te olete tema Instagrami kontot näinud? Kas Te teate, kuidas ta pidudel käitub? Aga tema tegi esimese sammu. Noh, ta lausa küsis seda. Tal on teatud kuulsus.” Ja nii edasi.
Kuna enam kui 20 protsenti naissoost bakalaureuseõppe üliõpilastest kogeb seksuaalset rünnakut või väärkäitumist, on ohvri süüdistamise kalduvus sundinud mõnda ründajate vastutusele võtmist nõudma või isegi usust loobuma. Kuid kas Pühakiri vaikib ohvrisüüdistamise ebaõiglusest? Kas Jumal vaikib ohvrite appihüüete peale, et Ta lunastaks nad nende häbist?
Ohvri süüdistamise defineerimine
Vastavalt Harvardi õigusteaduskonna HALT veebisaidile
“Ohvri süüdistamine on suhtumine, mis viitab sellele, et rünnaku eest vastutab pigem ohver kui vägivallatseja. Ohvri süüdistamine toimub siis, kui eeldatakse, et isik tegi midagi vägivalla esilekutsumiseks tegude, sõnade või riietusega. Paljud inimesed usuvad pigem, et keegi põhjustas oma õnnetuse ise, sest see muudab maailma turvalisemaks, kuid ohvrite süüdistamine on peamine põhjus, miks seksuaal- ja perevägivalla üle elanud inimesed ei teata oma rünnakutest.”
Ohvrite valeteateid peaks vähendama ka tõsiasi, et vaid 2–10 protsenti (sama määr teiste sama tüüpi kuritegude puhul) vägistamissüüdistustest osutub valeks. Seetõttu peavad teenistuste juhid – eriti need, kes teenivad kolledži üliõpilasi – olema ülivalvsad oma koguduse lambaid kuulates, kui nad kahtlastest väärkohtlemistest teatavad ja olema valmis haavatavaid koguduse liikmeid kurjategijate eest kaitsma.
Vastupidiselt neile, kes väidavad, et Pühakiri normaliseerib vägivalda, lisades narratiivid sõjast, röövimisest ja seksuaalsest rünnakust, on tõenäolisem, et sellised lõigud on lisatud selleks, et sundida Jumala rahvast astuma vastu meie maailma patu ja purunemise ebamugavale tegelikkusele.
Vähesed lood on nii traagilised ja südantlõhestavad kui Taamari vägistamine tema poolvenna Amnoni poolt 2. Saamueli 13. peatükis. Näib, et Taamar on siiralt hoolitsenud oma kurjategija heaolu eest. Sarnaselt paljude kaasaegsete juhtumitega, kus ohvrid usaldasid oma kurjategijaid, näitas ka tema valmisolek Amnonit üksinda teenida tema usalduse taset, mis oli aastatepikkuse sõpruse kaudu kasvatatud. See on üks põhjus, miks tema kehale, emotsionaalsele tervisele ja hingele tehtud kahju oli palju valusam ja püsivam. Sellele järgnenud reetmisest, depressioonist, ärevusest, usaldamatusest ja PTSD-st taastumine võtab aastaid, kui mitte kogu ülejäänud elu.
Amnoni seksuaalsel rünnakul Taamari vastu on kõik ohvri süüdistamise omadused: (1) ta võttis vastu tema palve aidata teda üksi tema toas (13:7–9); (2) ta oli talle füüsiliselt lähedal, kui too lamas haiget teeseldes (13:10–11); (3) ta lubas vennal jälgida kuidas ta küpsetas (13:8); (4) ta toitis teda käes hoitud leivaga, mille oli küpsetanud (13:11); ja (5) ta kandis oma neitsilikkust tähistavat pikka kirjut rüüd(13:18).
Kui skeptikutel on õigus ja Piibel on pelgalt iidne patriarhaalne propaganda, siis võiks arvata, et neid Taamari vägistamise üksikasju mainitakse selleks, et (osaliselt või täielikult) õigustada Amnoni tegevust. Võib eeldada, et Pühakiri ütleb: „Ta ei oleks tohtinud temaga kahekesi toas olla. Ta oleks pidanud kandma midagi vähem vihjavat. Mõlemad on süüdi.” Kuid isegi kui tänapäeva ühiskonnad kipuvad ikka veel ohvreid süüdistama, ei süüdista 3000 aasta tagused piiblikirjutajad Taamarit kunagi; pigem panevad nad ühemõtteliselt süü vandenõulaste kaela.
Lootus seksuaalvägivalla ohvritele
Taamari hukkamõistmise asemel vihjab 13. peatükk sellele, kuidas tulevane päästja ta lunastab (13:13) ja kirjeldab Amnoni hävingut (13:23–33). Esimene paljastab Jumala kaastundliku südame ohvrite vastu ja lunastuse tõotuse; viimane Tema vankumatu õiglusiha seksuaalrünnakute toimepanijate vastu.
Kui Taamar hüüab: “Ja mina, kuhu ma peaksin viima oma häbi?” (13:13), vastab meie Taevane Isa hea uudisega tulevasest Messiast Kuningast. Jumal kuuleb Taamarit ja vastab tema hüüdele, kui tema vägistajast vend ta maha jätab ja tema enda isa kuningas Taavet seda ignoreerib ja minimeerib (13:21). Kui aga Taamar pani endale tuhka pähe, rebis oma pika rüü katki ja ootas, et tõeline ja parem kuningas õiglust mõistaks ja varastatud väärikuse taastaks, siis nüüd on meil juurdepääs Jeesusele Kristusele, Kuningale, kelle järele Taamar ja temasarnased on kaua igatsenud.
Ainult see Kuningas kandis kogu meie häbi kaastundlikult ristile ja suri, et saaksime puhtaks meie kurjategijate pattudest ja andeks paljud patud, mida oleme teiste vastu teinud. Ja ainult see Kuningas tõusis surnuist üles, et asendada meie räbaldunud rüüd, riietades meid oma ülistuse rüüga, asendades meie tuha, kattes meid oma iluga (Js 61:3). Jeesuses on meie häbi, kahtlused ja valesüüdistused lunastatud ja õigustatud.
Kiriku vastus
Tõelise ja suurema Karjase alamkarjastena nõuab meie kohustus hoolitseda oma karjades olevate ohvrite eest, et me võtaksime tõsiselt iga väidet seksuaalse kallaletungi kohta, näitaksime ohvrite suhtes üles austust ja seaksime nende turvalisuse oma peamiseks prioriteediks. Kui lükata tagasi naise jutustus seksuaalsest kallaletungist ilma igasuguste tõenditeta tema „maine” tõttu, siis tähendab see seda, et eitame meie enda „mainet” patuse mässu kohta enne Kristuse juurde tulekut.
Kindlasti peaksime taotlema tõde ja õiglust nii ohvrite kui ka süüdistatavate jaoks, austades samal ajal süütuse põhimõtet, kuni süü pole tõestatud. Kristuse sarnane kaastunne ja lunastav õiglus peaksid laienema nii süüdistatavale kui ka süüdistajale. Kuid Taamari traagiline lugu peaks sundima meid vältima tormamast kurjategijate patte õigustama, et päästa tema maine või veenda ennast, et asi pole nii hull, kui näib. Meie Päästja teenistus naiste, jõuetute ja tõrjutute heaks peaks tegema meid ettevaatlikuks, et liituda kõikehõlmava ja mürgise sotsiaalse nähtusega, milleks on ohvrite süüdistamine.
Autor: Moses Y. Lee.
Allikas: The Cruelty of Victim-Blaming and the Hope for Redemption (thegospelcoalition.org)
Lootusetus on uks lootusesse. Peate enesest loobuma, enne kui olete innustunud lootusest, mis kuulub teile Kristuses Jeesuses. Me .....
Ootasin Saudi Araabias Riyadis King Saudi ülikooli üliõpilaskeskuses. Mõtisklesin oma ümbruse üle, kui massiivse saali kõrgetest katuseakendest paistis .....
Parem on usaldada Jumalat ja Tema plaani, kui hoida end illusioonide vangistuses ja elada põhjendamatute ootustega. Parem kibe .....
Pole midagi hullemat kui valelootus. Parem on usaldada Jumalat ja Tema plaani, kui olla illusioonide kütkes ja elada .....
Las lapsed tulevad Minu juurde.Tean igas vanuses pastorite lapsi, kellel läheb hästi. Lapsi, kes armastavad Kristust ja kuuletuvad .....
Kogu maailm on praegu majanduslikus ja vaimses kriisis! Ja iga inimene otsib lohutust ja päästmist probleemidest, mis lihtsalt .....
Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes! .....
"... Sest ülevaataja peab Jumala majapidajana olema laitmatu...head armastav" (Tiitusele 1:7-8) Ajal, mil paljude armastus jaheneb, peaksime peatuma .....
