Oleg Štšerbakov: Sõda Ukrainas ja Iisraelis, Jumala imed, ärkamine kirikus ja Piibli ettekuulutused

30. oktoobrist – 3. novembrini 2023.a. toimus Kiievis iga-aastane rahvusvaheline pastoraalne retriit. Rääkisime Nikolajevi linna Uue Testamendi kiriku pastori ja Sõltumatute Kirikute Liidu piiskopi Oleg Štšerbakoviga. Rääkisime sõjast Ukrainas ja Iisraelis, Kiriku teenistusest ja Jumala imedest, Piibli prohvetiennustuste täitumisest ja ohtudest, millega usklikud tänapäeval vastamisi seisavad.

– Oleg Valentinovitš, öelge, millised mõtted, kogemused ja arusaamad olid Teil 24. veebruaril 2022.a., Vene Föderatsiooni täiemahulise sissetungi alguses Ukrainasse?

“Mul oli mitu aastat enne seda tunne nagu elaksin 21. juunil 1941. Sa ei tea, et sõda algab homme, aga tunne on selline, et täna on 21. juuni ja homme on 22… Ja kui sõda algas 24. veebruaril, siis sain aru oma seisundist ja kust see paralleel tuli.

Ma arvan, et Püha Vaim hoiatas mind selle eest ja 2014. aastal, enne kui venelased Krimmi vallutasid, ma palvetasin ja Jumal andis mulle sellise pildi: nägin Kalašnikovi automaatrelvi, milles polt tõmbleb ja padrun välja lendab; käsi vajutab päästikule, aga lasku ei tule, sest ei ole padrunit. Ja Püha Vaim ütles mulle: “Sul on viis aastat, aga mitte kümme.” Minu jaoks oli see kummaline, sest struktuur oli täiesti valmis, kuid täismahus invasiooni ei toimunudki. Ja ma arvan, et Jumal tõesti halastas 2014. aastal Ukrainale, sest kui piiril seisnud Vene armee oleks Ukrainasse tunginud, siis ei oleks Ukrainal mingit võimalust olnud: tegelikult ei oleks olnudki relvajõude, vabatahtlikud oleksid lahingus lihtsalt hukkunud, ja kõik olekski olnud läbi.

Kuid mitmed asjaolud arenesid nii, et Putin ei riskinud invasiooniga ja Jumal andis Ukrainale võimaluse seekord ellu jääda. Sest 24. veebruaril oli olukord hoopis teine ​​kui 2014. aasta veebruaris. Meil oli juba armee, millel oli tõeline lahingukogemus – 7 aastat sõda idas, üle 4 tuhande lahingukogemusega inimese jne. Ja vahetult enne sissetungi olin ma Kiievis David Hathaway korraldatud konverentsil. Ta viis läbi ühise palvuse Ukraina peamiste ühenduste piiskoppide eest ja ka mina võtsin sellest palvest osa. Olid parajasti veebruari kahekümnendad kuupäevad ja siis olid paljud välismaalased juba Ukrainast lahkumas. See oli tõsine hoiatus, et iga hetk võib alata invasioon. Ja see, et David Ukrainasse tuli, oli ka tõeline ime. Ja see palve oli väga oluline, Püha Vaim tegutses võimsalt.

Üldiselt naasin Nikolajevisse heas seisundis ja tujus. Ja kui sõda algas, siis ei olnud see minu jaoks ootamatu. See tähendab, et ühest küljest oli see ootamatu, teisalt ei šokeerinud see mind ega löönud jalust maha. Hakkasin mõtlema, mida teha.

Olukord arenes väga kiiresti ja juhtus nii, et praktiliselt esimesest sõjapäevast peale tegime tõsist tööd. Aitasime sõjaväelasi ja tsiviilisikuid, evakueerisime sõjaväelaste ja usklike perekondi… Viisime kõik kirikuliikmed Lääne-Ukrainasse, Chişinăusse ja välismaale. Kõik, kes soovisid lahkuda, said seda meie abiga teha. Viisime välja ka oma ohvitseride perekonnad.

Ja siis oli meil iga päev erinevaid olukordi. See tähendab, et ärkad hommikul ja ei tea, mis täna juhtub. Nikolajevi lähedale olid koondunud tohutud vaenlase väed. Meil olid sissetungikatsed, lahingud tänavatel – mitmete sõjasalkade dessandid, mis seejärel edukalt tagasi löödi. Kahel lennuväljal – sõjaväe- ja tsiviillennuväljal – maandusid Vene väed ning toimusid tõsised lahingud. Ja tegelikult oli meie linnas pidev suurtükivägi ja me pidime pidevalt erinevaid otsuseid vastu võtma.

Siis tekkis probleem toiduga ja me lahendasime neid probleeme, sest kauplustes said ühel hetkel riiulid lihtsalt tühjaks. Siis sai kütus otsa ja lõime meeskonna, kes varus kütust, käis tanklates – sel ajal olid ju piirangud, sai tankida 20-40 liitrit… Ja meil oli alati 150 liitrit kütust varutud, mida me pidevalt varusime. Siis sai meil vesi otsa, sest venelased lasid veevärgi õhku. Nikolajevisse toodi vett Dneprist, sest Lõuna-Bugis on soolane vesi – suudmeala… Ja nii olime mitu kuud ilma veeta, tuli lahendada logistilisi probleeme, tarnida mitte ainult joogivett, vaid ka tehnilist vett.  Sest ei olnud võimalik nõusid pesta ega wc-sse minna… Üldiselt oli mitmeid nüansse.

Nikolajevis kehtis ka liikumiskeeld ja linn suri tegelikult välja kell 14.00. Kell 16 oli juba pime – ei põlenud ei laternad ega tuled majades. Ja kogu aeg kuulsime suurtükiväge – vaenlane oli 20 kilomeetri kaugusel linnast ja selle äärealadel peeti lahinguid. See tähendab, et meie suurtükivägi töötas pidevalt ja raketid lendasid pidevalt meie suunas. Pealegi oli sellega võimatu harjuda, sest õhurünnaku sireenid lülitusid peale saabumist sisse. Nad ründasid meid “Calibersite”, “Iskanderite” ja “Onyxitega” … nad kasutasid palju mitmelasulisi raketiheitjaid, “Smerche” ja “Hurricane”, “Tornadosid” ja selle kõigega. Pärast hakkasid venelased S-300 kasutama, mille maandumisaeg oli väga lühike – ehk siis esmalt toimus 2-4 plahvatuse seeria ja siis kõlas häire. Pärast nende rakettide tabamust jäid 4 meetri sügavused kraatrid.

Oli tabamusi elamutesse, koolidesse ja haiglatesse. Mulle meenus huvitav lugu: üks koguduse õde oli raseduse säilitamiseks haiglas ja traumaosakonda tabas rakett – terves haiglas lendasid aknad eest, välja arvatud selles osakonnas, kus oli see õde. Ja sarnaseid lugusid oli küllaga.

Tegelikult meil ei olnud hirmu, aga me lihtsalt mõistsime, mida ja kuidas teha. End varjata ei olnud üldse mõtet, sest esiteks sa ei tea, kuhu rakett lendab, ja teiseks ei olnud meie keldrid kohandatud päris pommivarjendi vajadusteks.

Tegelesime iga päev humanitaarabiga. Nädalas jõudis meieni 20-60 tonni toitu ja korraldasime selle jagamise. Jagasime linnas laiali umbes 9 tuhat portsjonit kuus ja tarnisime tonnide viisi rohkem küladesse, mis olid pommirahe all. Meie teenistusega liitus “Jesus Mission” – need on Ameerika vabatahtlikud, kes tulid oma puhkuse ajal Ukrainasse meie inimesi aitama. Ja nii me reisisime nendega läbi külade olles mürsutule all. Siis hakkasime suhtlema Samaritan’s Purse’iga, nad andsid meile abi. Siis tegime koostööd ÜROga, UNICEFiga. Pärast – mennoniitidega.

Muide, me jätkame seda humanitaar- ja toiduabi programmi endiselt, kuid nüüd on see mahult palju väiksem. Teeme Hersonis ja ka Nikolajevis väga tihedat koostööd, kuid peamiselt nende inimestega, kellega meil on juba suhted – see tähendab, et me ei aita kõiki, sest see on lihtsalt ebareaalne. Isegi 20 tonni toitu on ju palju ja kui oli 60 tonni, siis selle kõige mahalaadimine, ilma tõstukiteta, lihtsalt oma kätega… Muidugi aitas meid palju selles meie taastusravikeskus.

Pluss kaplaniteenistus – tegime sõjaväega väga tihedat koostööd. Nikolajev oli tegelikult ümber piiratud, meie olime ainus logistikatee – Odessasse. Sillad tõsteti, liikumiskeeld kehtis alates kella 16st, pimedus, vaikus, patrullid… Siis juhtus, et meie linn “suleti” – “puhastati” … ja mul oli Interneti-teenistus ja mul oli vaja jõuda meie kontorisse – Nii viisid luurajad mind sinna, kasutades parooli… See tähendab, et nad viisid mu kontorisse, pidasin jumalateenistuse ja pärast jumalateenistust tõid mind koju tagasi. See oli huvitav.

Meenub, et me elasime tõesti piibellikult. Nagu Jeesus ütles: ära muretse homse pärast. Selle pärast ei olnud mõtet muretseda, sest homme võis kõik muutuda.

Siis valmistusime talveks ja ostsime mitu autotäit küttepuid, sest arvasime, et talv tuleb külm. Aga Jumal oli armuline, jagasime küttepuid ja rohkem ei ostnud – talv osutus ebareaalselt soojaks. Ja Issand tõesti halastas selles osas kogu Ukrainale, sest kui oleks olnud külm talv, siis oleks täitsa kurb olukord olnud.

Nagu ma juba ütlesin, töötame nüüd rohkem Hersoni ümbruses, käime ka Slavjanskis, Krasnogorovkas, Izjumis. Aga põhimõtteliselt iga nädal, vahel 2-3 päeva nädalas – oleme Hersonis. Eriti töötame üleujutatud Korabelnõi piirkonnas. Seal ujutati üle 1890 maja – inimesed kaotasid kõik.

Ja nüüd on meil järgmine programm: oleme tellinud tootmisest 500  burzhuika-ahju, kuna meil on sponsorid, kes selleks raha eraldasid. Ja nüüd oleme Korabelnõi linnaosa elanikele tarninud juba kolmsada burzhuika-ahju. Olukord on seal lihtsalt kriitiline, palju hullem kui Nikolajevis – Herson on pidevalt tule all.

Sealsed inimesed tunnevad meid juba hästi – nad tervitavad meid, armastavad meid ja tänavad meid pidevalt. Olen juba kogunud terve paki erinevaid tunnistusi erinevatest kohtadest – Odessast ja Hersonist, Nikolajevist… Jällegi, me teeme seda mitte tunnistuste, mitte tänu pärast – vaid Jumal lihtsalt annab meile oma soosingu ja meil tekivad väga head võimalused evangeeliumi kuulutamiseks. Ja inimesed teavad, et me oleme usklikud ja et me teeme seda, sest usume Jumalasse. Ja nad avavad end evangeeliumile. Vot selline pilt.

– Kui vaadata kogu olukorda täna, rohkem kui 20 kuud pärast sõja algust, siis mis Te arvate, miks Venemaa plaan Ukraina vallutada nurjus? Kas siin on ruumi Jumala sekkumiseks?

– Ma arvan, et venelased tegid väga suure vea: nad investeerisid palju raha Ukrainasse, Medvedtšukki ja see raha pidi Ukraina seestpoolt hävitama. Nad eeldasid, et olukord sarnaneb Krimmiga – seda tegi Janukovitš. Sest Janukovitš hävitas tegelikult Ukraina armee. Krimmi operatsiooni alguses oli Ukraina armee arv umbes 5 tuhat inimest – ja isegi siis oli neid vaja mobiliseerida. Isiklikult kuulsin intervjuud Turtšinoviga, kes ütles, et „püüdsime 79. brigaadi Nikolajevist Hersoni üle viia. Ja nii me siis helistasime 79-le ja küsisime: kas te saate Krimmi kolida? Saame. Ja kui palju ühikut seadmeid saate sinna teisaldada? Kaheksa. Ja kolm jõudsid Hersoni…” Ehk siis toona oli olukord selline. Tegelikult me ei olnud suutelised Krimmi enda käes hoidma.

Rääkisin Krimmist lahkuvate sõjaväelastega: tegelikult kaotasime Krimmis kaks kolmandikku oma isikkoosseisust. Ja olukord oli kriitiline. Kui Venemaa oleks 2014. aastal sõda alustanud, siis oleks kõik palju kurvem olnud. Kuid kuna nad eeldasid, et 2022. aastal on olukord sama nagu 2014. aastal, siis ei arvestanud nad olukorraga. Ja kõik kujunes teisiti.

Lisaks ei võtnud nad arvesse Ukraina rahva meeleolu. Sest selle 7 aasta jooksul oli Ukraina rahva mentaliteet palju muutunud. Suhtumine Venemaasse oli muutunud: olime näinud, mis Donbassis toimub. Saime selgelt aru, kes, kus, miks ja mispärast. Ja seetõttu ei tervitanud ukrainlased enam venelasi lilledega, nagu Krimmis, vaid võtsid neid vastu RPG-de, kuulipildujatega jne.

Ja see, et valitsus jagas inimestele relvi tegelikult tõstis teatud potentsiaali ja mängis positiivset rolli. Ukraina sattus hoopis teistsugusesse seisu, kui venelased eeldasid.

Lisaks kasutasid venelased vale taktikat. Nad liikusid nendes mõttetutes kolonnides – nagu  Krimmis…  Krimmis see töötas, aga siin mitte, sest nad seisid silmitsi tõelise vastupanuga. Ja see ei olnud Krimm, mis on territooriumilt üsna väike ja mida ei olnud raske kontrollida. Kui kontrollite võtmeteid, siis kontrollite kõike. Siin üritati samuti vallutada võtmepositsioone – ja see ebaõnnestus.

Tegelikult kaotasid nad sõja esimesel perioodil, kui kaotasid lahingu Kiievi pärast. See oli peamine pöördepunkt ja kõik muu on tagajärg. Tegelikult on Venemaa jaoks sõda kaotatud.

Järgmiseks on kahjustatud suhted. Venemaa poolt kantud kaotused on kokkusobimatud nende saavutatud tulemustega. Tegelikult suutis Ukraina armee hävitada Venemaa pealetungiva armee, Venemaa armee kõige eliitsema osa. Muuhulgas hävitasime nende uusima tehnika. See, mida nad nüüd lahingusse toovad, on vanaraud, nägin palju katkist vene tehnikat… Ja üldse on Vene armee kaotused lihtsalt uskumatud. Nii et olukord on selline.

Noh, ma usun, et lõppude lõpuks tegi Jumal Ukrainas mitmeid imesid, tänu milledele Venemaa plaan ei teostunud.

– Millised näiteks? Kas saate tuua paar kõige ilmsemat?

– Näiteks uskusid kõik, et Ukraina langeb maksimaalselt kahe nädalaga. Varsti saab kaks aastat sellest, kui oleme sõda pidanud ja me ei kaota. Me tegelikult vabastame samm-sammult oma territooriumit.

Suhtlen ka sõjaväelastega ja nemad ise näevad seda kujunevat olukorda ning saavad aru, et ilma üleloomuliku sekkumiseta seda ei juhtuks. Näiteks see, et venelased ei hõivanud Nikolajevit, on tõeline ime. Ja need, kes seda kaitsesid – nad nõustuvad sellega, nad mõistavad, et Nikolajevi kaitsmiseks  jäi jõudusid ilmselgelt väheks. Linna valmistati ette tänavavõitlusteks, meil olid barrikaadid, kõikidel ristmikel rehvid, pudelid Molotovi kokteilidega… Aga reaalselt oleks Nikolajev võinud tabada sama saatus nagu Mariupolit või Bahmuti. Seda linna oli peaaegu võimatu kaitsta.

Kuid nüüd on Nikolajev Odessas väga populaarne, kuigi varem Odessale Nikolajev eriti ei meeldinud. Seal tehti isegi nalja – tulete Odessasse ja ütlete: ma olen Nikolajevist. Ja sulle vastatakse: Miks sa kohe niiviisi hirmutad? Nii et tänu Nikolajevile jäi Odessa ellu. Kui Nikolajev oleks langenud, siis oleks langenud ka Odessa.

Teine näide on asjaolu, et Vene ristleja “Moskva” uputati. See on lihtsalt uskumatu.

Järgmisena üritasid venelased dessantvägesid Koblevos maandada. Algas torm, mis ei lubanud põhijõududel maanduda. Luure maandus sinna, see hävitati, kuid põhidessantjõud ei saanud maanduda, sest algas torm.

Hiljuti uputati ka venelaste dessantlaevad, mistõttu kadus igasugune soov siia tulla.

– Kas Messia Ihu on Teie arvates kuidagi seotud kõige Ukrainas toimuvaga? Kas Jumalal on Ukrainaga mingeid konkreetseid plaane?

– Enamik kirikuid on sõja algusest peale tõsise tööga tegelenud: töö humanitaarabi, toidu, pagulaste, ravimite, kaplaniteenistusega… Üldiselt puhkes kaplaniteenistus Ukrainas sõja ajal lihtsalt õitsele. Ja kirikud ei langenud ehmunult näoli, vaid tõusid üles ja hakkasid tööle.

Väga palju usklikke lahkus kirikutest, aga need, kes alles jäid, osalesid töös. Nikolajevis hakkasid peaaegu kõik kirikud inimesi aitama. Meil oli linnas probleeme veega – soolane vesi veevärgis – ja kirikud paigaldasid veefiltrid ja siiani annavad inimestele tasuta vett. Kõik teavad kirikutest. Kõik teavad, mida kirikud linna ja  riigi heaks teevad ja see on lihtsalt uskumatu.

Pealegi on ukrainlaste sisekliima tänaseks muutunud. Kui ukrainlased varem olid usu suhtes apaatsed – nad olid pigem nominaalsed usklikud –, kuid täna on nad avatud. Nad on avatud evangeeliumi kuulutamisele, suhtlemisele, suhete loomisele ja praktiliselt keegi ei keeldu palvetamast, ei keeldu kuulamast Jumala kohta. See tähendab, et olukord on sarnane üheksakümnendate aastate algusega, kuid nüüd on see kõik laiemalt levinud.

Ja on veel üks positiivne element, mida me ei ole varem näinud. Tänapäeval satuvad paljud ukrainlased välismaale ja paljud usklikud ukrainlased jäävad välismaale. Nad asutavad kodugruppe, alustavad teenistusi – tekivad uued kogudused ja me teame sellest, sealhulgas messiaanlikud kogudused. Ja me näeme, mis praegu toimub: messiaanlikud kogudused on hakanud mõjutama Euroopas elavaid juute. Ja need on usklikud Ukrainast, kes sattusid Šveitsi, Saksamaale, Austriasse, Inglismaale, Poolasse ja Tšehhi. See tähendab, et protsess on alanud. Ja ma usun, et see sõda on ärkamise katalüsaator, esiteks Ukrainas, aga seejärel ka kogu maailmas – tuginedes ennustustele, mis olid Ukraina kohta, ja sellele, mida me näeme.

Ka kirik muutub. Temperatuur tõuseb, inimesed muutuvad tulihingelisteks usklikeks. Jah, me kaotasime palju inimesi, kes lahkusid ja ma tean kindlalt, et paljud neist ei naase. Aga oleme juurde saanud palju uusi inimesi. Tulevad teised inimesed, kes on avatud, kes on valmis aitama ja teenima. Ja sellel on oma eelis.

See tähendab, et ma ei ole pettunud inimene, ma ei ole inimene, kes vaatab hirmuga tulevikku. Ma saan aru, et praegu on Jumala Kuningriigi jaoks suurte võimaluste aeg. Ja jällegi, ma tean, et kirik valmistub ette Jeesuse Kristuse tulekuks. Sest Jeesus tuleb valmis kiriku järele. Kuidas saab kirik end ette valmistada? Läbides katsumusi.

Kirik muutub küpseks. Ja see rõõmustab mind!

– Oleg Valentinovitš, Te külastate regulaarselt ja juba pikka aega Iisraeli…

– Viimati olin seal 2019. aastal ja kokku olen seal käinud üle neljakümne korra.

– Seega tunnete seal paljusid usklikke ja üldiselt on Teie teenistus tihedalt seotud Iisraeli teenimisega – palun jagage oma mõtteid ja arusaamu Iisraeli praeguse sõja kohta. Kas see sõda oli Teie jaoks ootamatu? Või näeme jälle Piibli ettekuulutuste täitumist? Võtame näiteks sama ootamatu liidu Venemaa ja Iraani vahel…

– Oodatud ja ettearvatav. Arvestades, et Wagnerid on Süürias, oli 100% selge, et suure tõenäosusega mõjutasid ja õpetasid nad välja Hamasi võitlejaid. See tähendab, et see on ilmne ja arusaadav.

Pealegi on Hamasi kasutatavad relvad selgelt Venemaal toodetud. Neid saab tarnida läbi Süüria, Iraani, Egiptuse… aga põhiliselt on need Venemaal toodetud relvad, rakettide tootmistehnoloogiad, lõhkeained – ma arvan, et kõik need protsessid on Moskva järelevalve all.

Ja pluss – me teame, et vahetult enne Gaza sektori sissetungi läbis Moskvat suur hulk krüptoraha, mida saime jälgida. Sellest kirjutati uudistes. Ja algusest peale sain aru, et on riik, kellele on väga kasulik kõik see, mis praegu Iisraelis toimub. Iraani puhul on selge, et ta vihkab Iisraeli ja on valmis selle igal ajal hävitama. Kuid kogu see olukord on Venemaale kõige kasulikum.

Miks? Sest esiteks on see sõda Lähis-Idas seotud energiahindade tõusuga. Teiseks, kui see sõda areneb suuremaks konfliktiks, mis hõlmab teisi riike, näiteks Hizbollah-Liibanoni, Süüria, Iraani, Jeemenit – ja sellest saab ülemaailmne konflikt –, siis unustab maailm Ukraina ja Venemaa saab oma olukorda siin parandada.

Pluss – varud: nii Ukrainal kui Iisraelil on vaja sama laskemoona, seega on teatud pinge olemas.

Kuid seni pole Venemaa oma eesmärke saavutanud, kuigi nafta ja energia hinnad on tõusnud, kuid see on vaheeesmärk ja see ei ole globaalselt olukorda mõjutanud.

Iisraeli sõja kohta loen ma Piiblist ja mõistan selgelt, et see ei ole viimane konflikt, kuid ma näen juba praegu seda koalitsiooni, millest on kirjutatud prohvetite Hesekieli ja Sakarja raamatutes. See koalitsioon on juba moodustamisel ja me näeme põhikoosseisu. Türgi seisukoht selles osas on väga huvitav – ka see ütleb midagi.

Ja kogu maailma reaktsioon Iisraelis toimunule on väga huvitav. Iisrael kandis uskumatuid tsiviilkaotuseid: hukkus 1400 – neist enam kui tuhat tsiviilisikut tapeti kõige jõhkramal viisil. Kuid maailm on rohkem keskendunud sellele, mis toimub palestiinlastega Gazas, kui sellele, mis juhtus Iisraelis. Kuigi sellise genotsiidi fakt leidis viimati aset alles holokausti ajal, mil juute tapeti lihtsalt sellepärast, et nad olid juudid. See on lihtsalt uskumatu…

Sarnased asjad juhtusid eelmise sajandi 30ndatel toimunud suure araablaste mässu ajal, mil Hebroni juutidest elanikkond täielikult tapeti. Kuid proportsionaalselt oli see uskumatu.

Ja uskumatu oli ka see, et Iisrael ei olnud selleks löögiks valmis: rohkem kui kahekümnest kohast murti läbi kaitsemüüri – see on lihtsalt uskumatu. Ja see viitab sellele, et tegemist oli planeeritud armee operatsiooniga. Ja kui see on armee operatsioon, siis on keegi selle taga. Nendel rühmitustel olid selgelt määratletud eesmärgid ja see on Hamasist väga erinev. Nendel gruppidel olid tõsised võitlejad, kellel oli mõningane kogemus, kes tungisid sõjaväebaasidesse, tulistasid sõdureid, kes sellist rünnakut ei oodanud… Ja igal rühmal oli oma konkreetne eesmärk: valmistati ette rünnak merelt – kasutati lahingujujaid; valmistati ette õhurünnak… See tähendab, et oli väga tõsine planeerimine ja see ei ole Hamasile omane. Hamasil lihtsalt pole sellist kogemust ega teadmisi. On organisatsioon, kellel on see kõik olemas, ja ma arvan, et see on tõenäoliselt nemad – see on GRU, see on nende stiil. Ja kui me räägime ümbersuunamisoperatsioonist, siis on see täpselt klassikaline GRU operatsioon.

Minu arusaamist mööda ei ole see viimane sõda, milles Iisrael osaleb. Aga väga huvitav on jälgida, kuidas kõik rahvad Iisraeli vastu relvad haaravad. Ja sellega seoses meeldib mulle Ukraina seisukoht, sest Ukraina ei olnud Iisraeli vastu. Ukraina avaldas Iisraelile kaastunnet ja Kiiev täitus praktiliselt Iisraeli lippudega – hoonetel, stendidel ja ekraanidel. Ja Ukraina rahvas mõistab, mis Iisraeliga toimub, sest me elame läbi sarnaseid asju: ebaõiglane sõda, ootamatu rünnak, tsiviilohvrid – ja üldiselt lihtsalt sõda “mitte millegi pärast”. Sellel sõjal ei ole konkreetseid eesmärke.

Meil ei ole Ukrainas natsionalismi. Olen vene keelt kõnelev inimene ja selle 60 elatud aasta jooksul ei ole mul kunagi vene keelega probleeme olnud. Eriti viimase 30 aasta jooksul, kui Ukraina iseseisvus. Vene keelega ei ole kunagi probleemi tekkinud. Sündisin Kiievis, elasin Nikolajevis, reisisin mööda kogu Ukrainat – nii lääne- kui ka idaosa – ega kohanud kuskil keeleprobleemi.

– Lõpetuseks öelge, millisena näete Ukraina ja Ukraina usklike tulevikku? Ja millised ohud ähvardavad praegu Ukraina usklikke?

– Usklikud seisavad alati silmitsi suure ohuga olla poliitikaga väga seotud. Usklikud maalivad mõnikord endale utoopilise pildi ideaalsest maailmast. Mis, “äkitselt, nagu muinasjutus, kriuksub uks” ja kõik muutub. Kuid tegelikult peavad usklikud mõistma oma selget eesmärki: usklikud peavad üles ehitama Jeesuse Kristuse Kirikut.

Piibel ütleb, et Jeesus määras “mõned apostliteks, mõned prohvetiteks, mõned evangelistideks, mõned karjasteks ja õpetajateks, et varustada pühasid teenistustööks, Kristuse ihu ülesehitamiseks” (Efeslastele 4:11-12). See on Kiriku peamine ülesanne. Peame üles ehitama Ukraina kirikut. Jumal ütles mulle kord, et ärkamine on tulemas Jeruusalemmast Juudamaale, Samaariasse ja maa äärteni. Ja kui me oleme Ukrainas, siis see on Kiievisse, Ukrainasse ja maailma äärteni. Nii peaksime liikuma.

Väga sageli ootab kirik ärkamist, et see tooks inimesed kirikusse. Tegelikult on ärkamine see, kui kirik hakkab inimesteni jõudma. Ja kui maailmas toimuvad murrangud, siis saavad inimesed millegipärast usklikuks ja kui maailmas on kõik hästi ja kõikjal on õitseng, siis muutuvad inimesed millegipärast uskmatuteks. See tähendab, et ma arvan, et praegune olukord on igaviku jaoks parem.

Pärast sõda tulevad muidugi murrangud – kõikjal maailmas. Ma arvan, et see sõda saab läbi ja tuleb mingi stabiliseerumisperiood – mitte stabiilsus, vaid stabiliseerumine. Tehakse katseid majandust muuta jne. Kuid maailmas on palju muid murranguid ja me näeme nende asjade intensiivsust.

Seetõttu peame olema nendeks asjadeks valmis ja mõistma, et meil on turvaline varjupaik. Ja turvaline varjupaik on Jumala ligiolu ja koht, kus Jumal meid näeb. Seal, kus Jumal meid näeb, on meil kõik, mida vajame.

Ja kui me seisame silmitsi tõsiste probleemidega, siis peame meeles pidama, mida Jumal rääkis Jesaja kaudu: „Vaata Siionit, meie pidupäevade linna! Su silmad näevad Jeruusalemma, rahulikku paika, liigutamatut telki…” (Jesaja 33:20). Meil on vankumatu telk, mis on tugevam kui kogu maailm. Ja kui me puutume kokku probleemidega, siis peame vaatama neid probleeme mitte alt üles, vaid ülalt alla – vaatama läbi Jumala silmade. Ja siis saame öelda: „Mis sa ka oled, suur mägi, Serubbaabeli ees? Sa muutud tasandikuks…”, „See on Issanda sõna: See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand….” (Sakarja 4:6-7).

See on vastus kõikidele väljakutsetele.

intervjueerija – Alex Fishman

Allikas: https://ieshua.org/oleg-shherbakov-vojna-v-ukraine-i-v-izraile-chudesa-bozhi-probuzhdenie-v-tserkvi-i-biblejskie-prorochestva.htm

Sõna usklikele Ukrainas: te lähete teisele poole

Me kõik teame lugu sellest, kuidas Jeshua oli koos oma jüngritega paadis ja vaigistas tormi (Matteuse 8:23-27; Luuka .....

Boris Grisenko: mida ütleb prohvet Jesaja olukorra kohta Ukrainas?

Kui ma eelmisel päeval palvetasin ja palusin Issandal mulle selleks ajaks sõna anda, näitas Ta mulle Jesaja raamatu .....

Venemaa on hävitanud ja kahjustanud Ukrainas 462 kirikut ning hävitab kultuuripärandit

Pärast Venemaa sõjalist sissetungi Ukrainasse on kannatada saanud vähemalt 462 kirikut ja muud erinevatele konfessioonidele ja religioonidele kuuluvat .....

USA inimõiguslane: Venemaa usulise tagakiusamise kampaaniat Ukrainas toetab Vene õigeusu kirik

Venemaa viib Ukraina okupeeritud aladel läbi usulise tagakiusamise kampaaniat, mis on viinud rünnakuteni sadade kirikute vastu, mida toetvad .....

Ukrainas alustati kriminaalmenetlust Vene õigeusu kirikupea Kirilli (Vladimir Gundjajev) suhtes

Ukraina julgeolekuteenistus koos peaprokuratuuriga teatas süüdistuse esitamisest Vene õigeusu kiriku juhile Kirillile (Vladimir Gundjajevile), teatab Christian Megaportal inVictory .....