Minu lugu

Sündisin 1963. aasta suvel Kertšis, väikeses mereäärses linnas Ukrainas. Soe ja rahulik meri, Mithridati mägi, Voikovi nimeline tehas, palju kalu – see kõik kirjeldas nõukogudeaegset Kertši…

Minu lapsepõlve kõige eredam mälestus oli meie kodus kogetud armastusest ja sõprusest. Minu vanemad olid suurepärased intelligentsed inimesed, lahked ja armastavad. Rõõmsameelne ilmekate silmadega elurõõmus väga energiline ja iseseisev ema ja rahulik ning leebe isa. Hästi kombekas tark ja lahke mees, kes mitte kunagi ei tasunud kurja kurjaga (Püha Vaim oli juba tema DNAsse jumaliku alguse pannud). Ema oli tugev isiksus, kes võttis sageli kõik olulised otsused ise vastu ja loomulikult langes kogu vastutus ainult temale. Aastate jooksul sain aru, et paljud ema omadused kandusid mulle edasi. Elasime tagasihoidlikult, kuigi meie vanemad olid üsna kõrgetel ametikohtadel –  ema oli finantsist ja isa ehitusmaterjalide tehase insener.

Pärast keskkooli lõpetamist läksin tööle ja kahe aasta pärast algas uus elu! Minust sai Dnepropetrovski Riikliku Ülikooli üliõpilane. Prantsuse keel ei olnud lihtne, kuid tulin sellega toime. See aeg jääb mulle igaveseks meelde: lõbus tudengielu, uued tutvused, peod, imelised sõbrad, kellega siiani peame ühendust ja sõbrustame. Kuus aastat möödus lustlikult ja peaaegu muretult.

Ma olin kodune tüdruk, praktiliselt võhik välismaailma suhtes ja imetlusega sukeldusin tudengiellu. Mitte alati ei olnud minu käitumine õige, mõnikord häbenen oma toonaste sõnade ja tegude pärast. Vaheajal, enne ülikooli lõpetamist, kohtusin ühe kutiga, kellest sai hiljem minu abikaasa. Kuus kuud pärast pulmi, olles diplomi kätte saanud, tulin tagasi oma kodusesse Kertši.

Ajad polnud lihtsad, Nõukogude Liit lagunes, me tegime abikaasaga kõvasti tööd, õpetasin lapsi koolis ja lasteaias ning mu meest polnud mitu kuud kodus, sest ta töötas kalapaadil. Me ei mõelnud lastest. Alguses tundus, et see pole kohustuslik, sest meil olid sõbrad ja töö.

Me ei osanud arvatagi, et see kestab 7 pikka aastat

Meie pereelu teisel aastal suri minu ema ja minu maailm, mis oli olnud kui muretu lapsepõlv täis turvatunnet, varises kokku.
Isa abiellus teist korda, mu mees lahkus järgmisele laevareisile ja mina jäin üksi tohutusse korterisse, mille olime mu emalt pärinud. Üksindus ja tühjus ümbritsesid mind. Unenäod muutusid rahutuks ja rõhuvad hirmud haarasid mõistuse. Kui puutud kokku kaotuse, üksinduse, valu ja lootusetusega, siis õlad vajuvad, sind halvava hirmu tõttu, längu. Igapäevane elu muutus välja kannatamatuks.

Ma oleksin murdunud või langenud sügavasse meeleheitesse kui poleks olnud ühte koosolekut. Mu isa uue naise sugulased elasid ühes Venemaa linnadest ja ma polnud neid kunagi näinud.

Kui mu isa uue naise tütar õhtul uksele koputas, oli mul hingel sel hetkel lausa välja kannatamatult raske.
Millest me rääkisime, seda ma ei mäleta, aga mäletan küsimust: “Kas sa sooviksid leida elava Jumala kiriku?”

Omade juurde

26 aastat olin käinud mitmes traditsioonilises kirikus: õigeusu- ja katolikukirikus. Kuid kahjuks polnud ma oma palvetele märkimisväärseid vastuseid saanud. Aga kui ma kuulsin “elavast Jumalast”, siis tuli lootus. Sel päeval ma ütlesin patukahetseja palve ja mu vaim sündis ülalt. Hirm ja meeleheite mõtted olid kadunud. Selle asemel oli rõõm ja usk, et olen leidnud Isa, kes suudab kõike muuta. Järgmisel hommikul tundsin, et ma pole üksi.
Rõõm voolas mu südames. Armastasin kogu maailma ja hirmud kadusid!

Ma ütlesin kõigile oma sõpradele, et Jumal on minu Isa ja neli neist võtsid Jeesuse vastu oma isikliku Päästjana. See kestis kuni hetkeni, mil mu mees laevalt koju naasis.

Mu abikaasa ei saanud aru, mis minuga oli juhtunud ja keelas mul jumalateenistusel osaleda. Teda kutsuti tagasi tööle ja mina, kuuleka naisena, lõpetasin jumalateenistuse külastamise.
Jäin jälle üksi …

Kui teist ei saada aru ja teid põlatakse sellepärast, millesse te usute, siis ärge andke alla ja minge valguse poole!

Ühel talvel, valmistudes tööle minema, kuulsin ukse taga meeste hääli. Avasin kartmatult ukse arvates, et need on naabrid – isa ja poeg. Ukse taga polnud kedagi ja hääled jäid vait. Sel ajal töötasin lasteaias, mis asus 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel kodunt. Tööpäevad kestsid ainult 4 tundi. Huvitav oli õpetada lastele inglise keele põhitõdesid.

Ühel päeval oli meie logopeedil sünnipäev. Kõik istusid maha teed jooma ja torti sööma, aga miski mu sees tõmbas mind koju. Aeg lendas ja tuli aeg, et koju minna.

Majale lähenedes nägin avatud rõduust (väljas oli 20 miinuskraadi!). Korteri uks oli samuti avatud ja mind näinud naaber oli üllatunud, et mind kodus ei olnud: “Ma arvasin, et sa koristad ja seetõttu on uks lahti!”

Korterisse sisenedes olin kui tummaks löödud, kõik oli peapeale pööratud. Siis sai mulle selgeks, et sel ajal, kui ma kolleegidega teed jõin, tegutsesid mu kodus vargad. Issand õnnistas mind, et ma varem koju ei läinud ja neid eest ei leidnud!

Minu lasteaias töötas üks tüdruk, kellega saime sõpradeks, kuigi ta oli minust 10 aastat noorem. See neiu osutus väga ustavaks sõbrannaks ja ei kartnud mind raskel ajal toetada. Pärast vargust möödus umbes nädal. Uksekell helises (olime sõbrannaga köögis).

Lävel seisid kaks kaunist tüdrukut kirikust ja ma panin tähele, et nad olid väga atraktiivsed, neis polnud vigu.
Nad küsisid minult: “Kas teie olete Olga? Kas te käisite kunagi kirikus? Tulge jälle!”

Ja nad andsid meile teenistuse täpse aadressi. Läksime sinna  järgmisel puhkepäeval hea meelega. Kuid kahjuks polnud keegi teine ​​neid tüdrukuid näinud ja aastate jooksul selgus, et Jumal saatis oma inglid selleks, et tuua meid tagasi Enda juurde.

Nii algas minu teekond Jeesusega. Ehkki õigem oleks öelda, et ma olin Tema igavestes plaanides juba ammu enne patukahetsust. Aga just siis sain sellest aru.

Umbes 7 aastat polnud meil lapsi. Muidugi käisin arstide juures, mind raviti, läbisin protseduure, käisin kohalikes kliinikutes ja arstide juures. Sel aastal, kui ma sain aru, et Jumal on minu Isa, lõpetasin ravi ja kõik protseduurid.

Mäletan päeva, kui olin kodus ja lugesin Jumala Sõnast – “Kas peaks Issandal midagi olema võimatu? Ma tulen su juurde tagasi aasta pärast samal ajal, ja Saaral saab olema poeg!”

Kas peaks Issandal olema midagi võimatu?

Need sõnad läksid mulle otse südamesse, nagu oleks keegi need mulle isiklikult öelnud, et aasta pärast juhtub ime.
Mu mees oli seejärel 8 kuud merereisil Kaplinnas (Lõuna-Aafrikas). Jagasin oma emotsionaalseid kogemusi sõbrannaga, kes ka sel ajal sattus lugema sama salmi Jumala Sõnast.

Palvetasime ja nõustusime, et see on Jumala Sõna minu jaoks.

Aga oli väike probleem – täpsustada minu abikaasa lennult naasmise aega.
Dispetšeriteenistus vastas, et laevareisi pikendati kuue kuu võrra.

Muidugi võib sellise vastuse peale pettuda, kuid lõppude lõpuks on Jumal ustav ja Ta pole inimene, et Ta petaks. Tema Sõna põles mu südames!

25 aastat tagasi puudusid mobiilside, Whats Up, Facebook ja muud suhtlusvõrgustikud.

Isegi telegrammid olid siis haruldased: päev pärast vestlust dispetšeriga sain oma mehelt telegrammi sõnadega: “Ma ei nõustu laevareisi pikendamisega. Tulen tagasi.” Nii imeliselt sai alguse meie poja sünd …

3. raseduskuul sõitsime autoga ämma juurde, kes elab teises linnas. Autosõit kestis peaaegu terve päev. Mul tekkis veritsus ja mind hospitaliseeriti kohaliku haigla günekoloogiaosakonda. Arstide ennustused ei olnud eriti lohutavad. Nad ütlesid, et peame tuhusid ootama.

Kui olete nii kaua last oodanud ja nii üllatuslikult saate teada lapse sünnikuupäeva, aga äkki kõik ühe päevaga muutub. Väga oluline on sel hetkel seista vastu hirmule ja olukordadele enda ümber…

Lahkusin toast, leidsin eraldatud koha ja hüüdsin Jumala poole. See oli appihüüd, vähese usu hüüd, kuid kogu mu olemus oli vastu arstide diagnoosidele ja prognoosidele. Pärast palvetamist tuli mu südamesse selline rahu, mida ainult Püha Vaim, kes on meie Lohutaja, võis anda.

Verejooks jätkus terve kuu ja samal ajal arenes ka loode. Sain sellest teada alles 1,5 kuu pärast.
Selle kuu jooksul sai Piibel minu peamiseks usuallikaks, sõbrad külastasid mind ja kogudus palvetas meie eest.

Minu usku on proovitud rohkem kui üks kord, kuid selles olen 100 protsenti kindel, et ustav on see, Kes tõotas.
Haiglas viibimise ajal võtsid teised naised minu usku nähes Jeesuse oma südamesse vastu.
Möödusid kuud ja Jeesus hoidis meie poega elus.

Kord palvetades andis Ta mulle teada lapse sünnikuupäeva. Ma olin sünnitusmajas, aga emaka kokkutõmbeid veel polnud. Ütlesin arstile, et homme, 27. detsembril, sünnitan, aga tema ainult naeris: “Te kõik, kes olete meditsiinikoolis õppinud, olete väga targad”, kuigi olen vastavalt haridusele õpetaja.

Mu poja sünnipäeval 1994.a. oli päev pilves, väljas oli jäine, külm ja tuuline Krimmi talv. Hommikul lahkus mu mees šoppama, auto libises vastassuunavööndisse, aga Jumal tänatud, et teisi autosid ei olnud ja kokkupõrkeid ei toimunud…
Sünnist võttis osa 20 meditsiinitudengit, kes olid väga üllatunud minu jutust ja sündmustest. Üks õpilastest, võttis sealsamas sünnitusosakonnas Issanda vastu oma Päästjana.
Meie poeg sündis kell 12 ja sel hetkel paistis tuppa tohutu päike.
Arst, kes mind haiglas veritsusega oli näinud, oli väga üllatunud kui ta mind laps süles nägi.
Tal polnud muud öelda kui: “Au Jumalale, see on ime!” Ja ta palvetas ja võttis Jeesuse oma Päästjana vastu…

Palju rõõmu ja lootust tuli meie koju koos poja sünniga. Olukorrad hakkasid peagi muutuma ja olime sunnitud Iisraeli kolima. Uus riik, keel, inimesed, uus elu…

Keegi kuskil meid eriti ei oodanud .. Meid ootas ees madalapalgaline töö: mina hoolitsesin eakate eest ja minu mees läks tööle ehitusele. Poeg oli vaid 1,5-aastane.

Aasta hiljem tulid minu isa ja tema naine Iisraeli. Issand imelisel viisil õhutas neid lahkuma. Kuu enne lahkumist läks isa oma tavapärasel marsruudil tööle (ta oli insener ehitusmaterjalide tehases). Ta kõndis läbi tehase territooriumi, äkki üks töötajatest lükkas teda kõvasti. Isa vaatas tagasi ja nägi, et selles kohas, kus ta oli sekund tagasi seisnud kukkus külili tornkraana. Isa sai aru, et Jumal on ta päästnud ja otsustas koheselt Iisraeli lahkuda.

Nii sattusime kõik koos sellesse riiki.

Kui aus olla, siis pole uutel sisserändajatel kerge ellu jääda. Pered, kelle vundament pole Jumalas, varisevad igapäevase elu, rahanappuse, tülide ja riidude tõttu kergesti kokku.

Ka meie perekond langes kurjuse jõudude rünnaku alla. Abikaasa hakkas jooma ja võis õhtuti pärast tööd jääda baari jõlkuma.

Kui oled probleemiga üksi, siis mis saab sind selles lahingus aidata? Muidugi usk Jumalasse ja kannatlikkuse, andestuse ja armastuse jagamine.
Pole lihtne panna silmad kinni siis, kui asjad ei lähe nii nagu soovid.
Hakkasin õppima, kuidas olla kindel ja hoida kinni Jumala Sõnast, sest „mina ja minu kodu teenib Issandat. “

Mu poeg kasvas, lasteaed, kool, majapidamistööd – pidin kõike jõudma üksi teha. Mu mees hakkas veel rohkem jooma. Hakkasime teda üha sagedamini nägema kodus purjuspäi. Muidugi jätkas ta tööd ja armastas meid omal moel, aga sõltuvus tugevnes.

Kui poeg käis 6. klassis, nägi ta ühel päeval unenäo:

“Nägin, et käisime isaga hästi pika vahemaa. Kui peatusime, siis nägime enda ümber rüütleid, kes võitlesid omavahel. Rüütlid kadusid ja nende asemel tekkis vere lomp. Isa hoidis mu käest kinni ja ma küsisin: “Mis juhtus?” Isa ei vastanud midagi.

Vereloigust tuli välja väike talleke, kellest sai lõvi. Ilmus kalju. Lõvi hüppas kalju peale. Metsast välja tulnud inimesed kummardasid lõvi ja neist said tema sõdalasteks. Seisime isaga kõrvuti ja vaatasime kilpide ja mõõkadega varustatud sõjaväge.

“Mis juhtus? – küsisin isalt, aga ta ei vastanud ja vaatas metsa suunas.

Metsast ilmus välja mustades rüüdes pealuudega kiivritega ratsanike pilv, kelle ninasõõrmetest tuli suitsu. Nende pealikuks oli sarvedega viikingikiivrit kandev kindral; kindral viskas oda ja haavas lõvi käppa. Metsik möire kajas läbi metsa. Lõvi tõmbas hammastega oda välja ja haav paranes koheselt. Lõvi möirgas jälle valjusti, kutsudes seisvaid inimesi enda juurde. Isa liitus samuti lõvi armeega. Armee võitles vapralt ratsanikega. Ratsanikud hakkasid väsima, nende keskelt tuli välja tohutu suur kahe kohutava hambaga madu, kes kutsus oma sisinaga lõvi võitlusse. Lõvi armee läks lahku ja lõvi astus ette. Lõvi möirgas ja madu sisises, võisteldi nende hääle tugevuses. Lõvi võttis hoogu ja lõi käpaga madu nii et see lendas saja miili kaugusele. Ratsanike pilved aurustusid. Lõvi ronis mäele ja heitis pikali. Tema kaaslased lähenesid isandale, hoides raamatut paremas käes ja vasaku käes, oma elu peamist tööd.
Isa läks lõvi juurde, tema paremas käes oli raamat ja vasakus käes pudel.
Raamat ja pudel pandi kaaludele, isa sai aru, et pudel kaalub raamatu üles.
Inglid haarasid isast kinni, kuid lõvi sekkus, käskides ta lahti lasta.
– “Ma annan sulle lootust! “

See oli suurepärane ja kinnitav unenägu Issandalt, mis andis mulle lootust olukorra paranemiseks.
Pimeduse süvenedes nähakse valgust eredamat ja tugevamat.

Soovides olla nii nagu teised, ostsime korteri Iisraelis, kuid selle hind ei olnud meile taskukohane. Pidin mitu korda günekoloogiliste probleemide tõttu haiglas viibima. Mu mees töötas üksi ja tulime vaevu ots otsaga kokku.
Pärast mitme laenumakse maksmata jätmist teatas pank, et meid võib välja tõsta ja müüa korteri ükskõik, mis hinnaga. Selle olukorra muutmiseks tehti palju palveid, kuid näis, et taevas ei reageeri. Meie ees oli dilemma – kas teha korteri eest makse või osta vajalikke toiduaineid. Üksnes Jumal teadis sellest.

Ühel õhtul tuli naaber meie juurde ja küsis, kas kõik on korras. Üks pastor Tel Avivist oli saatnud ta uurima, kuidas mul läheb. Ma rääkisin meie rahalistest raskustest ja meile eraldati abi. See oli suurepärane Jumala sekkumine meie olukorda, sest keegi ei teadnud meie probleemist.

Ma õppisin vastust ootama. On väga oluline poolel teel mitte alla anda. Usk ja veendumus annavad elu igale päevale. Jumal ei jää kunagi hiljaks ja ei väsi kuulmast meie palveid ja vajadusi.

Lõpuks kirjutasin Jumalale soovi paberile koos korteri müümise hinnaga, mille pidime pangale tagastama. Panin sedeli kodus olnud karbikesse ja mul õnnestus see isegi ära unustada, sest tegemist oli palju: inimesed tulid, vaatasid korterit, said hinna teada ja läksid kohe minema.

Mõni päev hiljem helises uksekell ja uksel seisid naised – ema ja tütar. Nad olid tulnud Peterburist ja ütlesid, et on korteri ja hinnaga rahul. Nad olid isegi valmis maksma sularahas. Teise korterisse kolides leidsin ootamatult selle paberlipiku ja valasin pisaraid. Issand on alati nii hea!

Minnes katsumusest katsumusse annab Issand meile halastuse ja rahu saared. Selles väljendub Tema lõputu armastus meie vastu.

Tähtis on, et meie süda ei kalgistuks, vaid et me keskenduksime Temale ja sellele, mida Issand on meie elus juba teinud.
Kui poleks raskeid hetki ja takistuste ületamist, siis oleks raske mõista, kes on Jumal ja kuidas Ta meid enda sarnaseks muudab. Me usaldame Teda alati igas olukorras.

Pärast uude korterisse kolimist tundus, et elu läheb paremaks. Pangaametnikud enam ei survestanud, kuid iseendas jäime oma sõltuvuste ja nõrkuste vangideks.

Ma olin imelisel viisil saanud tööd laevafirmas. Leida tööd sadamas on venekeelsetele elanikele peaaegu võimatu.
Kord tundsin, et täna on soodne päev, et tööd otsida. Printisin oma CV välja ja läksin sadamasse. Jätsin ettevõttele oma andmed. Paljud tundusid üllatunud ja isegi kaastundlikud, mõistes, et ilma tutvusteta on võimatu tööd leida.

Kuu möödus, pakkumisi ei tulnud. Kõne ühelt ettevõttelt tegi mind õnnelikuks. Selgus, et osakonnajuhataja, sorteerides oma töölaual mittevajalikke pabereid, sattus minu resümeele, tõmbas prügikastist mu paberi välja ja helistas mulle.
Tänaseks olen selles ettevõttes töötanud üle 16 aasta.

Abikaasa läks tööle maismaale, laevalt veoauto juhiks.
Sellist tööd tehes pole alkoholil kohta, kuid ometi sukeldus ta sellesse patu virvarri veel sügavamale.
Vahepeal kasvas poeg suureks, teenis armees, astus ülikooli ja töötas Iisraeli prokuratuuris.
Issand hoidis meie teid, andes rõõmu igast päevast ja saavutustest.

Psalm 40: 2–4

Ma ootasin Issandat suure ootusega; Ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud. Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Issanda peale.

”Probleemi ees seistes saate aru, et te olete koos Jumalaga, ükskõik kui tohutu mägi teie ees ka poleks.

Sel ajal rääkis Issand minuga palju, nagu Isa, kes lohutab tütart:
– Ma olen see, kes annab turvalisuse ja teeb sind õnnelikuks;
– Selle, mida sa oled nii palju aastaid oodanud, teen ühe ööga, aga sina oma palvetega valmistasid ette tee oma mehe südamesse;
– Minu kallis tütar, Ma armastan sind väga ja olenemata eluoludest oled sa alati Mulle kallis;
– Ma armastan sinu kodu väga ja paljud leiavad sinu kodus mugavust ja soojust;
– Ma annan sulle rõõmu, kurbus ja ohked kaovad;
– Ära muretse pisiasjade pärast, lase oma südamel otsida ainult Minu oma ja kõike muud Ma valmistan sulle, Ma ei jäta sind maha ega hülga sind;
– Minu mõtted ja kõrvad on suunatud sinu poole ja kuulevad sinu sõnu, kus iganes sa ka ei oleks

– Mina tervendan ja päästan su mehe.

Kogusin kõik need hinnalised pärlid oma südamesse ning minus oli lootus, et mu mees saab päästetud ja vabaks.

Kuid tegelikkuses läks asi aina hullemaks, oli aeg astuda samm ja suhted katkestada.
Ka see nõuab julgust: kas jääda puuri, mille uks on lahti või lennata välja ja tunda valikuvabadust.
Järsku pakuti, peresuhete täieliku hävimise taustal, abikaasale ravi rehabilitatsioonikeskuses Iisraeli põhjaosas, aasta või isegi kauem kestnud koju naasmise õiguseta. Tal polnud valikut. Ta oli nõus ja mina ja mu poeg jäime üksi.

Selle loo lugeja võib mõelda: “Kuidas elada ilma toitjata ja perepeata. Sissetulek ju puudub?”

Ma vastan: “Astu see samm ja usalda Jumalat. Ta ei hülga sind ega jäta sind maha. Ta on ustav! Ta on imeline! “
Keskusesse, kuhu mu mees läks, kogunesid inimesed üle terve riigi, kelle saatus oli patu (alkoholi, narkootikumide jakriminaalse mineviku) tõttu murtud.

Esiteks selgitati neile, et inimestel, kes nendega hakkavad tegelema, on suur soov tuua nende ellu vabadust ja muutuseid.

Mees hakkas taastuma ja asutuse direktor nägi temas erilist inimest ning kutsus minu meest “isandaks”. See motiveeris teda veel paremaks muutuma.

17 aastat tagasi öeldud Issanda Sõna täitus:

“Sinu mees on Minu kuningriigile suur võit. Olen Ta omandanud oma auks.

Sa ei pea muretsema ja end vaevama, sest Ma tagan tema pääste rutem kui kunagi varem.

Muutused toimuvad väga kiiresti ja igale päevale piisab Minu armust ja aust.

Ära muretse paljude asjade pärast, ära ole kurb ja ära nurise: Ma olen siin selleks, et sind tugevdada ja hoida.

Teie kodus ei ole kunagi puudust, alati on kõike piisavalt. “

Täna on minu mees sõltuvusest täiesti vaba ja ta ennistati tööle.
Ta aitab sellistel inimestel, nagu ta ise kunagi oli, paremaks saada.

Meie uus tee jätkub …