Olgu meie tütred koduvägivalla osas targad

“Kui su tulevane abikaasa sind sõrmegagi puudutab, siis ütle mulle kohe ja ma tapan ta.” Nii räägivad paljud isad oma tütardele võimaliku perevägivalla kohta. Need sõnad tunduvad nii kaalukad ja tähendusrikkad, sest kõlavad lihtsa ja samas karmi kaitsena. Ja loomulikult näeb niimoodi rääkiv isa välja nagu kangelane.

Siiski mööngem, et see on lihtsustatud lähenemine. See on bravuuritsemine, milles on palju uhkust, aga millest on vähe kasu. See lähenemine eeldab, et vägivalda on lihtne määratleda ja jõule tuleb vastata lihtsa vastujõuga. Veelgi hullem, see lähenemine põhineb fantaasial. See on käsu “pole suuremat armastust” romantiseerimine mingiks kangelaslikuks teoks, nagu sukeldumine üleujutatud tammi või kuuli saamine, kaitstes oma armastatut juhusliku tulistamise ajal, ignoreerides samal ajal lugematuid reaalseid viise, kuidas meid kutsutakse andma oma elud nende eest, keda me armastame (Johannese 15:12–13). Meie tütarde ettevalmistamine potentsiaalse vägivallatseja hoiatusmärkide märkamiseks ei hõlma endas kangelastegude luksust.

Nii et kui me arutame vägivalla ja väärkohtlemise teemat oma tütardega – tõepoolest kõigi naistega, kelle eest oleme kutsutud kirikutes hoolt kandma –, peaksime tegema seda mitte bravuuriga, vaid õige arusaamaga. Miks? Sest nad vajavad mehi selleks, et nad õpetaksid, kuidas eristada head meest halvast.

Ma tean, et tehniliselt on kõik mehed halvad. Mul on patuõpetusest ettekujutus. Kuid siinkohal ei kasuta ma sõna “halb” mitte üldise patuse kirjeldamiseks, vaid pigem teatud tüüpi patule kalduvuse kirjeldamiseks, mis on suhetes ohtlik. Viimane asi, mida soovite, on, et teie tütar kohtuks manipuleeriva või vägivaldse mõtteviisiga mehega.

Vägivaldset kohtlemist on lihtne ära tunda, kui see on midagi sellist, mille kohta kõik teavad, et see on halb – lüüakse rusikaga, lükatakse trepist alla ja lukustatakse kappi. Vägivalda on palju raskem ära tunda siis, kui see näib olevat midagi head, nagu enesekindel juhtimine, erakordne kiindumus või selged juhised.

Te ei saa ennustada, kas vägivalda tulevikus juhtub, kuid vägivalla dünaamika teadvustamine aitab teil kindlaks teha, kas sellel mehel on selliseid kalduvusi. Solvaja süda sunnib teda vaatama oma elu läbi õiguste prisma ja nägema teisi inimesi kas aktiividena või takistustena oma soovide täitmiseks, millele tal on väidetavalt õigus. Oht tekib siis, kui ta kasutab oma mõjuvõimu ja jõudu selleks, et vähendada nende mõju ja võimu, kes talle kuuletuvad, et saada seda, mida ta tahab.

Meeste kompromissitu eristamise koolitus

Eristamine tähendab seda, et te teete vahet selle vahel, mis on Issandale meelepärane ja mis Talle ei meeldi teie praeguses olukorras, tuginedes sellele, mida te Tema kohta Pühakirjast teate. See ei juhtu lihtsalt ja automaatselt, vaid nõuab pingutust: „Katsuge läbi, mis on Jumalale meelepärane“ (Ef 5:10). Ja kunstlikku õigsust on raskem ära tunda kui ilmset ebatõde. Mürgipuud on saialilledest palju lihtsam eristada kui metsikutest viinamarjadest.

Meie tütred peavad teadma Pühakirja väärtusi. Nad õpivad neid väärtusi kõige paremini tundma nähes, kuidas need väärtused kehastuvad nende isade ja teiste koguduse vendade eludes. Paulus rääkis sellest sageli, rõhutades, et me võtaksime eeskujuks neid, kes on Jumala sarnased (1Kr 11:1; 1Ts 1:6; 2Ts 3:9). Lõppkokkuvõttes otsustavad meie tütred ise, kellega nad abielluvad. Ja nii on õige. Meie isadena tahame, et nad oleksid valmis tegema parima võimaliku otsuse. Seda ma mõtlengi “eristamise” all.

Siin on viis erinevust, mida saame oma tütardele välja tuua, et aidata neil kindlaks teha, millised mehed on nende tähelepanu väärt, eriti abieluni viivates suhetes. Ja Jumala abiga saame neid omadusi enda juhtimises kasutada.

1. Hea mees on alandlik, mitte ebakindel

Ebakindlus võib tunduda alandlikkusena. Mees, kes vajab pidevat kinnitust selle kohta, kus ta on siin maailmas või mida teised temast arvavad, võib tunduda noorele tüdrukule väga armas. Tema haavatavus on mõistetav. Ja kuna mees otsib ja ootab temalt üha rohkem lohutust, julgustust ja kindlustunnet, tunneb see tüdruk, et ta on vajalik. See võib tunduda privilegeeritud lähedusena: sellel vaesel mehel on nii madal enesehinnang, et ta vajab kedagi, kes teda pidevalt toetaks ja mina olen see inimene tema jaoks.

Kuid see pole Pühakirjas leiduv alandlikkuse idee. Vajadus pideva kindlustunde ja enda väärtuse kinnitamise järele on pigem võimetus mõista seda, mis peaks olema meie isikliku enesekindluse aluseks. Paulus näitas kindlustunnet, mis ei tulenenud tema enda väärtusest, mida kinnitasid ka teised, vaid pigem alandlikust äratundmisest, et ta on ainult sulane ja majapidaja. Ja ainult Jumala kiitus on oluline (1Kr 4:1-5).

Igaüks võitleb mingil määral eneses kahtlemisega. Kuid selline sügav ebakindlus on häirekell. Kui mees ei saa oodatud heakskiitu, siis võib ta püüda seda saada teistelt, eriti neilt, kelle üle ta saab võimutseda. Vägivallatsevad mehed on peaaegu alati sügavalt ebakindlad inimesed. Alandlikkus seevastu tähendab mitte paluda teistel oma isiklikke soove rahuldada (Jk 4:1-10).

2. Hea mees on tugev, ta ei kaitse ennast

Kaitsekäitumine võib tunduda jõudemonstratsioonina, sest see ilmutab end vastuseisu korral. Kaitsev mees näib sihikindel ja keskendunud, kui tunneb vastupanu. Maailmas, mis on täis tõeliselt nõrga tahtega ja passiivseid mehi, võib see omadus meie tütardele atraktiivne tunduda. Nad võivad sellise käitumise kergesti segi ajada tõelise jõu näitamisega.

Kuid Paulus ütleb jõu kohta midagi muud:

„Aga meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetute nõrkusi ega tohi elada enese meeleheaks. Igaüks meist olgu meelepärane ligimese heaks tema ülesehitamiseks. Kristuski ei taotlenud iseenesele meelepärast, vaid nagu on kirjutatud: „Nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale.”” (Rm 15:1-3).

Tõeline tugevus seisneb isikliku jõupingutuse – võib öelda, jõu – avaldamises selleks, et teha head teistele, mitte endale. Selles mõttes näitas Jeesus oma näilistes nõrkustes suurimat jõudu, mida inimene on kunagi üles näidanud.

Mehe tõeline tugevus avaldub kõige paremini selles, et ta võtab meelsasti teiste koorma enda peale. Mehe kaitsevõime näitab, kui nõrk ta on, kui ta kasutab oma jõudu maksimaalselt oma väikeste huvide realiseerimiseks.

3. Hea mees kahetseb pattu, mitte ei vabanda

Vabandada on lihtne – vähemalt võrreldes meeleparandusega. Vabandamine tähendab, et tunnistate, et eksisite ja selgitate, miks: “Ma poleks tohtinud nii ebaviisakas olla, aga mul oli raske päev.” Nendes sõnades on eksimise tunnistamine pigem selgitus, kui kahetsus. Vabandusega kaasneb ka palju muud, näiteks süü ümber paigutamine, südametunnistusele mängimine, süütunde esilekutsumine ja teise inimese pisendamine. Põhimõte on see, et vabandamine tundub meeleparandusena, kuid vägivallatsejad vabandavad sageli ja tihti selleks, et vältida naise täielikku lahkumist.

Meeleparandus on midagi muud. See on tunnistamine, et eksite ja selle põhjuse mõistmine: „Ma poleks tohtinud nii ebaviisakas olla. Olen sinu vastu pattu teinud ja sulle haiget teinud.” Siin pole olulised ainult sõnad; patustaja peab pöörduma patust ära ja võtma tõelise vastutuse. Vastutuse, mida inimene ei saa kontrollida, kuid millele ta peab alluma ja vastutuse, mis teeb haiget (Hb 12:11). Hea mees teab, et vastutuse ebamugavustunne on Jumala arm, mis ei lase tal alistuda oma isekusele ja uhkusele.

4. Hea mees juhib, mitte ei nõua

Mehed ei pruugi olla juhid kas seetõttu, et neil puudub ambitsioon või nad nõuavad seda. Kultuuris, mis sageli ambitsioonideta mehi  patroneerib ja hellitab, võib meie tütreid tõmmata vastupidise poole. Nähes, et mees on enda ja teiste suhtes nõudlik, võivad nad arvata, et on leidnud haruldase inimese, kellel on piisavalt jõudu selleks, et tegelikult juhtida.

Kuid juhtimine ei ole sama, mis nõudmine. Paulust, kellel oli ainulaadne apostli ja Jeesust näinud mehe autoriteet, kritiseeriti selle eest, et ta ei olnud oma isiklikus juhtimises range. Selle asemel demonstreeris ta “Kristuse tasadust ja alandlikkust”, olles “nende (korintlaste) seas isiklikult tagasihoidlik” (2. Korintlastele 10:1). Ta keeldus ennast kiitmast nagu teised, kes nõudsid lojaalsust pigem iseendale kui oma rivaalidele (10:12) ja soovis selle asemel, et tema enda mõju piirduks usklike usu tugevdamisega, et nad saaksid seda evangeeliumi teistele viia (10 :15).

Kas saate mõttest aru? Paulus soovis, et tema mõju inimeste üle oleks piiratud. Ta tahtis, et nad järgiksid teda ainult niivõrd, kuivõrd ta julgustas neid tegema seda, mis on Issandale meelepärane. See on tõeline juhtimine – mitte sundida inimesi kohanema teie isiklike eelistustega, vaid mõjutada neid  täitma Jumala tahet oma eludes. Seda tüüpi juhtimine nõuab sügavat usaldust Jumala vastu ja tugevat otsustavust töötada teiste heaks, ilma suurt aplausi ootamata.

Abielumehe juhtimine peaks olema selline – mitte kunagi sunnitud. Naine peaks järgima mitte sunniviisiliselt, vaid vabast tahtest. Pauluse juhised naistele kuuletuda oma meestele (Ef. 5:22-24) on sarnane teistele efeslastest kristlastele antud käskudele. Uskliku kuulekus tuleneb alati usaldusest Jumala armastuse evangeeliumi vastu, mille tulemuseks on vastuarmastuse vaba väljendamine.

5. Hea mees võib teiega eriarvamusele jääda, kuid ta ei alanda teid

See on võib-olla kõige olulisem erinevus: mees võib teiega eriarvamusele jääda, isegi väga tõsiselt ja samal ajal ei hakka ta teid kunagi mingil viisil alandama. Järjekindel mees ei pruugi olla julm. Mees, kelle kinnisideeks on tema enda plaanid või kes on täiesti kindel oma vaatenurga õigsuses konkreetses küsimuses, võib olla väga kategooriline ja sallimatu. Mõnikord võivad seda iseloomustada isegi sellised patud nagu uhkus ja kõrkus. Kuid lahkarvamus iseenesest ei ole solvang ega julmuse avaldumine.

Punasest joonest astutakse üle siis, kui mehe visadus muutub tema mõju all olevate inimeste alandamiseks selleks, et sundida neid endale alistuma. Kui vaidlus liigub arutatavast probleemist või küsimusest inimese juurde, siis toimub ohtlik pööre. Solvangud ja ähvardused ei ole ainult isiklikud solvangud; see on katse kõrvaldada teisitimõtlejad (Jk 3:1–4:10). Kui minu tütrega kohtingul olev mees on ärritunud probleemi pärast, milles nad ei nõustu, siis  aitan neil selles selgusele jõuda. Kui ta hakkab mu tütre isiksust solvama ja halvustama, siis lähtun teistest kaalutlustest. Kui ta kasutab sõnu selleks, et teda oma arvamuse ja eelistuste järgi painutada, siis ei ole ta see inimene, kes peaks mu tütre elule mõju avaldama.

Head mehed ei kontrolli oma naisi. Nad õpetavad neid selliseid mehi ära tundma. See on tõeline mehelikkus – vägi, mille Jumal on andnud tema hoolealustele. Selline mees hakkab vastu argpükslikule, kontrollivale ja domineerivale mehelikkuse versioonile, õpetades oma tütreid olema tugevad ja valivad.

Autor: Jeremy Pierre / thegospelcoalition.org

Allikas: https://ieshua.org/pust-nashi-docheri-budut-mudry-v-otnoshenii-domashnego-nasiliya.htm