Õndsad on need, kes ei solvu

Mäletan, kuidas punastasin piinlikkusest, kui mõistsin, et sõbranna annab mulle teada, et see et mind ei kutsutud sellesse õdede gruppi, kellega ta regulaarselt kohtus, polnud juhuslik.

Püüdsin pingelist olukorda leevendada, öeldes talle, et ta ei pea muretsema. Ja lisasin, et olen niikuinii arsti juures käimisega ja laste tegevustega hõivatud.

“Ma ei saaks selle grupiga liituda, isegi kui minult seda palutaks,” naersin ja seda kõike ainult selleks, et tal poleks minust kahju.
Ja minu sõnad pidasid paika. Ma olin tõesti liiga hõivatud, et midagi muud teha. Ma tõesti ei tahtnud, et ta sellepärast muretseks. Ja ometi paljastasid õhetavad põsed ja pekslev süda saladuse, millest üritasin vaikida – tung solvuda oli mind võitmas.

Väravate lukustamine

Sain väga hästi aru, kui hävitav võib olla solvumine. Õpetussõnade 18:20 on öeldud: “Tigedaks muutunud venda on raskem võita kui tugevat linna.” Milline kohutav jõud varitseb kalduvuses solvuda! Solvunud inimesed võivad palve kuulmiseks muutuda liiga kättesaamatuks, tõrksaks ja liiga kõvasüdameliseks. Solvudes me usume, et meil on moraalne üleolek ja seetõttu peame enda õiguseks teha kaabakas sellest inimestest, kes meile kurja tegi.

Arvasin, et olen osa sellest konkreetsest sõpruskonnast ja siis avastasin, et ei olegi. Minu kuuluvustunne oli ohus ja see tegi haiget. Nüüd sain otsustada: kas leppida juhtunuga, hoides nende õdede suhtes head suhtumist ja tuginedes oma Päästjale, kes nimetas mind oma sõbraks; või kalestuda, muutuda kui kõvaks naelaks, kes on kui lukustatud väravatega kinnine tugev linn ja peitub uhkelt oma solvajate eest.

Pühakirjas on palju näiteid selle kohta, kuidas Jeesus meile haiget tegi. Niisiis, Ta solvab oma kodulinna inimesi, Ta solvab varisere ja kirjatundjaid, Ta on komistuskivi ja pahanduskalju. Ja see kristlasi eriti ei üllata. Me ei ole šokeeritud, et variserid või Tema kodulinna inimesed on nördinud ja solvunud Tema üleva mõistuse ja võimsate tegude pärast. Meie vaatenurgast on lihtne mõista, et Jeesusel on alati õigus, kui Ta vaidlustab nende ellusuhtumise. Me näeme seda, mida nemad ei märganud, näeme nende uhkust ja seda, kuidas see uhkus muudab nad kergesti solvuvateks.

Kui me ise oleme solvunud ja kui väärkohtleja pole täiuslik Jeesus, on uhkust märksa raskem märgata.

Solvumise uimasti

Mida peaksime tegema, kui keegi meid solvab? Mida teha, kui meile või meie poolt tekitatud süütegu tuleneb hooletusest, liigsest tundlikkusest, isikupärast või juhuslikust eksimusest, meie või kellegi teise patususest?

Esiteks pidage meeles, et kui teised käituvad oma patu tõttu kuritahtlikult, on nende solvangud suunatud peamiselt Jumala vastu.

Näib, et meie vastu toime pandud patt mõjutab meid isiklikult ja sageli see nii ka on. Palju suuremal määral puudutab see aga Jumala isiksust, kellel pole meiega mingit suhet, vaid kes on meie Looja. Jumal on kannatlik nende vastu, kes solvavad Tema pühadust, kuid Ta ei jää igavesti ootama.

Mis puudutab neid, kes usuvad Tema Pojasse, siis nende jumalavastaste kuritegude eest maksti ristil.

Teiseks oleks hea meeles pidada, et Jumal on jätnud meile teatud käitumisjuhendi juhuks, kui meid solvatakse. Me võime järgida oma Issanda juhiseid ja minna otse selle inimese juurde lootuses võita oma vend tagasi (Matteuse 18:15). Me ei pea jääma solvatuks. Kuid isegi kui venna juurde minnes me teda tagasi ei võida, siis pole meil siiski vaja pahameelega elada. Saame selle jätta risti jalamile. Ja kui solvumine on ristil maha pandud, võime sattuda inimeste olukorda, kes ootavad leppimist, kui Jumal seda võimaldab.

Aga kuidas on siis, kui see pole tahtlik või ilmne patt? Kuidas on olukordadega, nagu see, millesse mina sattusin, kui nad polnud minu vastu patustanud, kuid tundes end puudutatuna, olin lähedal sellele, et kibestuda ja solvuda? On kasulik mõista, et solvumine on võimas narkootikum. See on tugev narkootikum just seetõttu, et annab meile võimu.

Pidage meeles neid õpetussõnade sõnu: “Vihasele vennale on raskem läheneda kui tugevale linnale.”

Lubades valulistel tunnetel solvumiseks areneda, liigume haavatavusest ligipääsmatuseni. Kui kellegi sõnad või teod teevad meile haiget, siis on ahvatlev proovida ennast kaitsta viha või eneseõiguse abil, mis on samuti varjatud solvumine. Lõppude lõpuks on lihtsam ettekujutada, et need, kes meid on solvanud, on kelmid, kui tunnistada, et sageli on meie kaebused põhjustatud pigem meie ebakindlusest ja nõrkusest, mitte teiste objektiivsest patususest.

Arukus ja hiilgus

Õpetussõnade 19:11 on öeldud: “Arukus teeb inimese pikameelseks ja temale on auks üleastumine andeks anda.” Kuid mõistlikkusest ja aust on nüüd puudus. Selle asemel, et aeglustuda ja lasta ratsionaalsel meelel midagi oma südamelöökidele edastada, lubame oma tunnetel reageerida. Selle asemel, et leppida väärkohtlemisega, teeme kõigist eksimustest põhjuse, et tunda solvumist, kandes oma õlgadel tarbetuid koormaid.

Olles süütegudele alistuv, muudame iga solvangu pahameele põhjuseks, võttes oma õlule tarbetu koorma.

Kõik, mida teised ütlevad ja mis paneb meid eriarvamusele, on kuradi poolt pakutud võimalus solvuda. Kõik, mida teine ​​inimene teeb teistmoodi kui meie seda teeme, tugevdab ainult meie ligipääsmatu ja paadunud südame otsustavust. Sageli ei suuda me inimesega lihtsalt ühel meelel olla. Selle asemel tajume isikliku solvanguna teiste sõnu, arvamusi ja tegusid, isegi kui neil pole meie isikliku eluga midagi pistmist.

Ja kui te ei leia võimalust endapärast solvumiseks, hakkavad paljud meie ajal solvuma teiste pärast. Selle asemel, et otsida armastust, katta kinni üleastumine ja keelduda seda meelde tuletamast (Õp 17: 9), sunnib ühiskond meid kaebusi tegema ja laenama, justkui väärastunud vooruse valuutat.

Õndsad on need, kes ei solvu

Meie haiget tekitamise taga on rohkem kui ebakindlus ja nõrkus. Kuigi need probleemid toidavad seda pidevalt. Põhjus on see, et meie kergesti solvuv süda on täis uhkust ja ebajumala kummardamist. Oleme seadnud end õige, hea ja auväärse mõõdupuuks. Ja igaüks, kes teadlikult kahtleb rollis, mille oleme endale võtnud, tekitab meis viha, nördimust ja solvumist.

Kuid meie pole mõõdupuu; see on Jumal. Ja see on patustele imeline uudis. Tema kehtestab standardid. Ainult Tema saab südamesse vaadata ja meie motiive ära tunda. Seetõttu võime vabalt oodata inimestelt parimat, olles kindel, et lõpuks on Tema hinnang täiuslik. Me võime olla arukad ja aeglased vihastama. Au võime saavutada, muutudes raskesti solvuvaks.

Miks te siis ei pane kõrvale oma hellitatud viha teiste vastu ja ei rahune päästes, mille on teile andnud pikameele ja halastuse Jumal? Ta on karistuse edasilükkamisel kannatlik. Kuid karistus tuleb. Täna on päev, kus tuleb risti lüüa solvangu vale vägi ja haarata kinni evangeeliumist – Jumala väest, mis päästab iga uskliku (Rooml. 1:16).

Allikas: https://ieshua.org/blazhenny-neobidchivye.htm