Kuidas kurbus on meid armu sidunud.
Kui ma oleksin vaid teadnud, et Issand kutsub mu naise Kyra enda juurde koju, oleksin palunud, et ta võtaks mind tema asemel. Meie tüdrukud olid vaid kuue-, nelja- ja kaheaastased. Kuidas ma saan neid üksi kasvatada? See mõte oli mõeldamatu. Sellel polnud lihtsalt mingit mõtet.
Kuid me teame liigagi hästi, et Jumala teed ei ole sageli meie omad. Niisiis ärkasin 14. augustil 2015 uues reaalsuses ja uues, varem mõeldamatus maailmas, kus polnud mu kallist naist, kes saaks minuga käsikäes elada, kõndida ja meie lapsi kasvatada.
Päev, mil me Kyra kaotasime
Päev varem pakkisime Kyraga asju ja valmistusime naasma Rooma Itaaliasse, kus elasime, töötasime ja teenisime kuus aastat evangeelses kirikus. Käisime koos perega Georgias ja olime elevil, et naaseme koju oma sõprade ja töö juurde, kuhu Issand meid oli kutsunud.
Kuna see oli meie viimane õhtu meid majutanud peres, siis läksime restorani õhtust sööma ja hiljem teise kohta magustoidule. Sel ajal, kui nautisime teineteise seltskonda, ei osanud keegi isegi ette kujutada sündmusi, mis õhtu lõppedes aset leiavad. Keegi poleks osanud arvata, et need on viimased sõnad, mida me Kyraga vähemalt siin maa peal vahetame.
Kojusõit oli läbimõeldud ja vaikne. Mina sõitsin, Kyra istus kõrvalistmel ja meie kaks noorimat tütart olid meie taga autoistmel. Meie vanem tütar läks vanavanematega koju. Me ei teadnud ega näinud, et teel, mida me sõitsime, kontrollis veokijuht oma koormat, kui ta valmistus Lääne-Virginiasse lahkuma.
Enne lahkumist astus ta veoautost välja, et see üle vaadata. Käsipidurile ta autot siiski ei pannud. Samal hetkel hakkas veoauto mööda kaldteed, mis viis maanteele, millel sõitsime, alla veerema.
Juhuslikult sattus koormatud poolhaagis maanteele just siis, kui me mööda sõitsime. Toimus kokkupõrge. Seal oli kohutav löök. Meie auto sõitis üle mitme sõiduraja, enne kui põrkas vastu teisel pool teed olevat kaitsepiiret. Kyra võttis löögi enda kanda ja suri silmapilkselt.
Meie ootamatu uus teekond
Mööduvad autojuhid peatusid ja aitasid nii hästi kui suutsid, tirides ühe meie tütre autost välja. Tema jalg oli katki ja peas suur haav. Minu noorim tütar ja mina jäime veel umbes kaheks tunniks lõksu, enne kui päästjad suutsid meid auto järelejäänud osast välja tõmmata. Kuidagi imekombel saime ainult kergeid vigastusi. Kyra oli koos meiega autos lõksus, kuid ma teadsin, et Issand oli ta juba kaasa võtnud.
Meid viidi erinevatesse haiglatesse ja tasapisi hakkasid saabuma ka meie sugulased. Vanem tütar tuli mulle haiglasse külla, kuhu mind toodi, kuid ta ei teadnud ikka veel, mis juhtus. Mäletan selgelt, nagu oleks see juhtunud eile, hetke, mil pidin talle ütlema, et tema ema ei tule enam koju. Minu silme ees on endiselt tema kurbuse ja segaduse pisarad.
Õhtul, mil mind haiglast välja kirjutati, läksin haiglasse, kuhu meie tütred viidi ja veetsin nende kõrval pika öö. Järgnevaid päevi võib kirjeldada kui emotsioonide keerist matuseid planeerides ja matuseid ennast. Õppisin ka vaatama hoopis teistsuguse reaalsuse silmadesse. See oli uue teekonna algus.
Armu uued mõõtmed
See uus teekond õpetas mulle ja mu perele Jumala hämmastava armu uusi mõõtmeid, millest me varem midagi ei teadnud.
Need uued armu mõõtmed on sügavalt juurdunud Piibli evangeeliumisse. Hea uudis on see, et need, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse, saavad oma patud andeks ja saavad uue elu. Nad ei ole enam patu orjad, vaid saavad õiguse orjadeks (Rm 6:18). Uus elu Kristuses erineb põhimõtteliselt sellest, mida nad elasid enne, olles hirmu, ärevuse, ebakindluse ja patu orjuses. Usk Kristusesse vabastab uskliku ja muudab radikaalselt tema ellusuhtumist. Vana elu hirm, ärevus ja ebakindlus asenduvad rahu, lootuse ja päästekindlusega.
Kuid usk Jeesusesse Kristusesse ei taga mingil juhul elu ilma puuduste ja kannatusteta. Tegelikult on kõik just vastupidi. Kannatused ei ole uskliku jaoks erand, vaid pigem norm. Apostel Paulus hoiatab oma jüngrit, et kannatavad kõik inimesed, kes tahavad elada jumalakartlikku elu Kristuses (2. Timoteosele 3:12). Peate olema valmis ja ootama katsumusi.
Evangeeliumi lootus seisneb aga selles, et elu Kristuses vabastab meid hirmust, mis tuleneb kannatustest ja katsumustest. Patt orjastab meid hirmule, aga evangeelium vabastab meid hirmust ja orjastab armu. Apostel Peetrus ütleb selgelt: „Pärast lühikest aega kannatamist teeb Jumal ise teid tugevaks ja taastab teie jõu ja vankumatuse” (1. Peetruse 5:10, kaasagne tõlge).
Kannatused seovad meid armu külge
Seega sulgevad kaotused ja kannatused meid Jumala armusse ja õpetavad, et ilma Temata pole kestvat lootust ega rahu. Arm muudab dramaatiliselt meie nägemust leinast, kannatustest ja südamevalust ning õpetab meile, et võime oma kannatustes isegi rõõmu kogeda. Usu kaudu Kristusesse ei ole me enam hirmu ja lootusetuse orjad, vaid armu orjad – just selle armu orjad, mida Jumal oma Poja täiusliku kuulekuse ja ohverduse kaudu meie peale valab.
Tänu nendele uutele armu dimensioonidele, mille Ta on minu ja mu pere peale valanud, on saanud võimalikuks mõeldamatu ülesanne olla võõral maal elades üksikisa, kes kasvatab kolme väikest tüdrukut. Ilma Tema armu külluseta oleksin jäänud hirmu ja lootusetuse orjaks. Selle asemel on minust saanud Tema armu ori ja ma läbin aeglaselt, kuid järjekindlalt taastamis-, tugevdamis- ja kinnitusprotsessi.
Kyra surmale järgnenud päevadel, kuudel ja aastatel võimaldas ainult Jumala arm tüdrukutel ja minul (ja meie ülejäänud perel) elu katsumusi taluda. Tänu Tema hämmastavale armule oli meil isegi suur rõõm ja rahu, kui Issand töötas ja jätkab tööd tänu sellele, et Ta kutsus Kyra enda juurde.
Ainult Jumala armust, millest tunnistas ja mida tõestas koguduse armastus ja hoolitsus, naasime tüdrukutega kolm kuud pärast Kyra surma oma ellu ja teenistusse Roomas, kuigi ma pidasin seda võimatuks. Tema armust oleme siin tänaseni.
Hämmastav arm külluses
Kuna kolm väikest tütart, keda oli vaja kasvatada, hakkasin ma loomulikult mõtlema, kas Issand võiks mulle kunagi anda teise naise ja abikaaslase. Mu tütred mõtlesid valjusti, kas nad saavad oma ellu uue ema.
Lootsime, et see on Issanda plaan, kuid teadsime, et Tema halastusest piisas ja Ta jätkab meie eest hoolitsemist nagu Ta oli alati varem teinud. Me sõltusime Jumala armust ja see tingimus oli (ja on siiani) hea.
Eelmise aasta lõpus ilmus Jumala arm taas väga käegakatsutavalt, kui Issand tõi meie pere ellu mu naise Steppie. Nüüd oleme taas viieliikmeline pere ja peaaegu iga päev räägib keegi mulle, kui õnnelikud on tüdrukud olnud sellest ajast, kui Steppie nende ellu tuli. Kõigile on ilmne, et ta on meie elu paremaks muutnud.
Olles öelnud kaks lihtsat sõna: “Olen nõus”, sai Steppiest minu naine ja kolme tütre ema. Nii nagu meiegi, õpib ta, mida tähendab olla Jumala armu ori, elades elu, mida ta ei kujutanud ette. Olenevalt Jumala armust leiab ta ka sellest loost suurt rõõmu ja naudingut, hoolimata probleemidest, mida uus reaalsus talle pidevalt valmistab.
Pole paremat kohta
Selle loo võiks kirjutada igaüks, kes on seisnud silmitsi selliste kurbade katsumustega. Just sel nädalal saime teada oma sõpradest, kes kahe aasta jooksul on haiguse tõttu kaotanud juba oma teise tütre. Kumbki nende tütardest polnud veel kaheksa-aastaseks saanud. Milline valu siin elus!
Võib küsida, kuidas saab sellise murtuse ja abituse keskel leida lootust ja rahu? Õnneks tunneb see perekond Kristust oma Päästjana ning vaatamata vältimatule valule ja kannatustele näidatakse neile Jumala armu viisil, mida nad poleks osanud ette kujutada.
Jumal annab armule uued mõõtmed, laine laine järel ja see arm toob sügava ja tõelise lootuse ja rahu – lootuse ja rahu, mida saab pakkuda ainult usk elavasse Kristusesse. Tema armust piisab, nagu meiegi puhul. Koos selle perekonna ja paljude teistega oleme Jumala armu orjad ja meie jaoks ei saa olla paremat positsiooni.
Autor: Reid Karr / © 2019 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org
Allikas: https://ieshua.org/noch-kotoraya-zabrala-moyu-zhenu.htm
Beni, kellega olime abielus 49 aastat, suri eelmise aasta 13. juulil. Ta oli minu elu armastus. Hakkasime käima, .....
Märtsis kaotas mu armastatud naine Nanci oma neli aastat kestnud võitluse käärsoolevähiga. Kõik 54 aastat, mil ma teda .....
Pärast abikaasa surma oli mul raske kirikusse tagasi minna. Kui ma pühakojas istusin, siis mu õlad igatsesid selle .....
Meie postkast on täis kuulajate küsimusi pärast abikaasa surma uuesti abiellumise kohta. Siin on neist kaks. „Pastor John, .....
Abikaasa kaotus on laastav ja nõuab üht suurimat elumuutust, mida te kunagi oma elus tegema peate. Mõned eksperdid .....
"Issand, palun tapa mind enne, kui ma oma naist petan." See on palve, mida ma värske abielumehena äsja .....