Org, mida me pigem väldiksime

Me harjume mõne asjaga nii ära, et me ei pane seda enam tähelegi. Nagu pilt, mis on elutoa seinale kinnitatud, kaob lõpuks meie vaateväljast. See, mis on tuttav, pole alati selgelt nähtav.

Sama asi võib juhtuda Taaveti meistriteosega, mis on esitatud 23. psalmis. Selle armastatud psalmi sõnad ripuvad kirikute fuajeedes, kuid aja jooksul ei pruugi me neid näha. Näeme neid ridu ilukirjadena niipaljudel kohvitassidel, et lõpuks märkame ainult fraase Jumala poolt inspireeritud tröösti asemel. Ja selles armsas psalmis lubatud rahu võib jääda märkamatuks, kui te ei vaata seda teises kontekstis, mis sageli ei tekita sellist rahu.

 Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb Ta mind lebama, hingamisveele saadab Ta mind; Tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast. Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga; Su karjasekepp ja Su sau, need trööstivad mind.  Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; Sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis. Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks.

Mõelge maa-aladele, mida Taavet läbib

Vaadates seda psalmi uuel viisil, näeme, et mitte kõik paigad siin pole hingamisveed ja haljad aasad. Taavet kirjutab: “Kui ma kõnnin “pimedas orus”, ei karda ma kurja.” See on pilkase pimeduse org. Röövlid ja kiskjad varitsevad seal. Selles peidavad end vaenlased ja hirm haarab meie kujutlusvõime. Ja see pole kaugeltki pilt kohvitassidel. Kuid asjaolu, et rahu haarab teda isegi sellises kohas, muudab selle psalmi ajaloo kõige armsaimaks.

Mõelge sellele, kes Taaveti sinna viis

Lõppude lõpuks ei mõtle me sageli sellele, kes meid sellistesse orgudesse viib. Psalmist ei valinud seda surmavarju teed enda jaoks ise. Lambad, oma lamba iseloomuga, ei lähe vabatahtlikult valgustamata kohtadesse. Nad pole lõvid, et käituda nii hoolimatult. Pimedatel radadel lambad surevad. Kuidas siis Taavet kõigist võimalikest kohtadest just sellisele rajale sattus? “Tema Karjane viis ta sinna.”

Hea karjane Kristus paneb meid lebama haljastel aasadel, viib meid hingamise vete äärde ja paneb meid pimedatesse orgudesse kõndima. Kui oluline on seda endale teadvustada. Kui elu meid murrab, on meil kiusatus mõelda, et kui me tõesti kuuluksime Temale, ei satuks me kunagi sellistesse kohtadesse. Kuid Taavet arvab teisiti.

Öeldes: “Ma ei karda kurjust, sest Sina oled minuga”, ei kujuta ta endale ette Karjast, kes kratsides mõtlikult pead, püüab meelde tuletada, kust kohast nad valesti ära keerasid. Taavet usub, et tema Karjane oli määranud tal seda teed minna.

Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all;” Tema karjane, nagu ka meie Karjane, annab oma inimestele süüa nende silme all, kes neid tappa tahavad.

Pange tähele ka seda, et Ta tuleb ette valmistatult

Ja Karjane näitab oma valmisolekut selleks marsruudiks. Varjude keskel märkab Taavet relva kontuuri. Ja haavatav lammas, nähes, kuidas Issand on relvastatud, laulab: “Sinu kepp ja Sinu sau – need rahustavad mind.”

Kuna ta ise oli karjane, teadis Taavet, et need esemed pole mõeldud kaunistuseks. Lisaks tundis ta oma Karjast piisavalt hästi, et mõista, et hundi saabudes ei põgene Ta nagu palgaline (Johannese 10:12), samamoodi nagu Karjane ei jätnud teda Koljati rünnaku ajal üksi. Taavet teadis, et varjud kummarduvad Tema ees. Ta ei näinud kõiki ohte, mis teda ees ootasid, kuid ta nägi seda, kes oli temaga. Miks ta oleks pidanud siis kartma?

Mõelge, miks Ta meid mööda selliseid radu juhib. Mõnel perioodil lubab ta meil halastavalt istuda haljal aasal ja nautida päikselisi päevi. Aeg-ajalt viib ta meid hingamisvetesse, mitte turbulentsetesse ojadesse, kuhu sattudes lammaste karv muutub märjaks saades raskeks ja nad vajuvad vee põhja. Ja sellised ajad on meile armsad.

Kuid kogu oma juhendamise ajal, sel teekonnal, mida Ta meile pakub, suunab Ta meid “õiguse rööbastesse oma nime pärast”. Ta viib meid olukordadesse, et muuta meid rohkem Tema sarnaseks. Mõnikord tähendab see haljal aasal puhkamise õppimist. Muul ajal tähendab see rahulolu, olles Temaga rahuliku vee ääres. Ja mõnikord tähendab see Tema järgimist pimedusse. Kuid kõigil neil erinevatel radadel on põhiprintsiibiks meie igavene heaolu, Tema au ja meie sarnasus Karjasega.

Pöörake ühele olulisele sõnale tähelepanu

Taavet kasutab hoolikalt valitud väljendit: “Kui ma kõnniksin pimedas orus (inglisekeelses tekstis: “läbi oru “).” Ta juhatab meid sellest orust läbi. Pime org pole lõppsihtkoht. Pilkane pimedus pole viimane tema jaoks ettevalmistatud hingamise koht. See on koridor, mis viib kuhugi mujale. Olles ümbritsetud ohtudest, vaenlastest ja ebakindlusest, teab Taavet, et läheb sellest kõigest läbi, sest tema Issand juhatab teda.

Mõelge sellele, kuhu kõik Tema teed viivad

Mõnikord tagab Karjane, et kõik need tumedad varjud jäävad ainult varjudeks. Nagu, kolm noort juuti, kes olid Taaveti laule lugematu arv kordi laulnud, esitasid väljakutse kuningas Nebukadnetsarile. Nad teadsid, et nende Karjane oli lähedal ja võis nad soovi korral päästa. Kuid kui seda ka ei juhtuks, otsustasid nad, et jäävad truuks. Ja kui nad tulle visati, oli nende Karjane seal. Ja nad jäid terveks.

Kuid mõnikord me saame vigastada. Surm tuleb. Tragöödiad juhtuvad. Südamed purunevad. Tagakiusamine tuleb. Mõnikord me ootame vabastust, aga seda ei saabu. Ja mis siis saab? Kas Ta viib meid ikka nendest orgudest “läbi”? – Jah.

Suur Karjane Jeesus viis esimese märtri Stefanose läbi pimeda surmavarju oru sinna, kuhu viivad kõik Tema teed: Iseenda juurde. Stefanos aga “vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel” ja ta juhiti kirkusse. Ainult headus ja heldus järgisid teda kõik ta elupäevad ja see päev polnud erand (Laul 23: 6).

Sõltumata sellest, millal surm lõpuks saabub, viib Jeesus, meie Karjane surma kaudu meid iseenda juurde, et jääda Issanda kotta paljudeks päevadeks (Laul 23: 6). Laulus 23 kirjeldatud Taaveti rännaku eesmärk on Jumal ise. Surmavarju org, isegi kui see osutub millekski sisukamaks kui ainult vari, viib meid otse Karjase juurde. Kõik, mis eksisteerib – jõed, teed ja orud on selleks, et juhtida meie igavesse Koju- Tema juurde.

Postitanud Greg Morse/ © 2020 Desiring God Foundation.

Allikas: http://ieshua.org/dolina-kotoroj-my-predpochli-by-ne-prohodit.htm