Päeval, mil Donna Sleep sõbra kutsel Christian Creation Festile tuli, oli ta raskes depressioonis ja enesetapu äärel. Ta nõustus tulema ainult selleks, et veeta viimast korda aega koos sõbraga ning seejärel koju naasta ja enesetapu sooritada. Kuid selle asemel seisis ta silmitsi Jeesuse võimsa armastusega.
“Lapsepõlves käisin katoliku koolis ja kirikus, kuid mu pere ei olnud kristlik. Kodune elu oli raske ja vaikse mureliku lapsena olin tihti tagaplaanil.
Varases teismeeas muutus perioodiline kiusamine, seksuaalne kuritarvitamine ja vägistamine minu elus kohutavaks normiks. Ma langesin masendusse, sageli mõtlesin enesetapust ja vigastasin ennast, et igapäevaelu valudega toime tulla.
Kui olin umbes 20-aastane, avastasin end magamistoa põrandal istumas ja tableti tableti järel neelamas. Sel hetkel kuulsin häält: “Lõpeta nüüd, Donna.” Ma lõpetasin ja see päästis mu elu.
Teadsin sisimas, et Issand räägib minuga ja mul oli vaja Ta oma ellu tagasi kutsuda. Hakkasin tasapisi kirikusse naasma ja alguses läks kõik isegi hästi, olin kohalikus koolis vabatahtlik ja siis hakkasin seal õpetaja abina töötama.
Kuid väärkohtlemise tagajärjed ei lasknud mind lahti – tekkis keeruline posttraumaatiline stressihäire (PTSD) ja mu meel täitus taas pimedusega. Psühhiaatrid diagnoosisid mul kroonilise ärevuse ja emotsionaalselt ebastabiilse isiksusehäire.
Lõpuks lõppes kõik närvivapustusega ja ma kaotasin töö.
Möödus mitu aastat. Lihtsalt lugesin päevi ja püüdsin igati igapäevaeluga toime tulla. Kuid jõudu jäi aina vähemaks ja ma otsustasin, et ma ei suuda enam seda valu taluda. Enesetapumõtted muutusid tegevusplaaniks.
Töötasin sel ajal vabatahtlikuna kohalikus toidupangas ja ilmselt märkas mu kristlasest sõber, et mul ei lähe hästi. Ta julgustas ja motiveeris mind jätkuvalt palvetama ja oma mured Jeesusele üle andma.
Ma olin kohutavalt vihane, et ta pakkus mulle teist väljapääsu, sest olin juba otsustanud, et suren. Päeval, mille olin enda jaoks määranud viimaseks päevaks, mil kavatsesin enesetappu sooritada, kutsus ta mind Creation Festile, kristlikule festibvalile, mis toimus lähedal.
Nõustusin, otsustades ise, et mul on aeg temaga hüvasti jätta. Aga kui ma olin seal palvetelgis ümbritsetuna kristlastest, hakkasid nad mind järsku kallistama, minuga rääkima, kuulama ega mõistnud mind hukka.
Nad palvetasid minu eest ja ma rääkisin ja nutsin ja rääkisin uuesti ja nutsin uuesti – ja see kestis tunde.
Järsku tundsin, kuidas mu keha läbis rahu. Kohutava tühjuse asemel hakkasin täituma lootusega ja Püha Vaimu valgusega. Siis, sel hetkel, teadsin, et olen turvalises kohas.
Usaldasin oma elu Jeesusele ja naasin esimest korda elus koju rahutundega, tundega, et kuulun Temale. Järgmisel päeval naasin sinna hommikuteenistusele. Et te aru saaksite, siis mind väga häiris see, kui mind ümbritses palju inimesi.
Nüüd aga tundsin, et pean kohal olema! Jumalateenija, kes rääkis mikrofoni, rääkis otse minuga. Ta rääkis sellest, et minevikuvalu pole enam vaja kanda, et on aeg edasi liikuda, vaadates ainult ristile ja Jeesusele. Ma langesin põlvili ja mõistsin, et Jeesus on minuga.
Minus süttis tuli, ärkasin ellu, hakkasin käima kohalikus kirikus ja hiljem sain meres ristitud. Nüüd on mul suur kristlik pere, kes mind armastab ja toetab ning on aidanud mul kasvada oma vastleitud teadmises, et olen Jumala laps ja mul on õigus elule.
Varem kartsin lihtsalt oma kodus telefonile vastata; ma ei saanud kellegagi rääkida ilma kogelemise või kokutamiseta. Kuid 2 aastat hiljem naasin Creation Festile, et oma lugu pealaval jagada.
Nüüd, 8 aastat pärast minu närvivapustust, taastas Issand kõik, mille olin kaotanud. Läksin tagasi kooli, omandasin lapsehoidmishariduse ja tegin taas seda, mida armastan – töötasin algkoolis õpetaja abina.
Minu vaimne tervis on jätkuvalt pidev teekond. Järgin oma arsti soovitusi, võtan väljakirjutatud ravimeid ja ikka veel mõnikord võitlen kogetud väärkohtlemise tagajärgedega.
Kuid alates ööst, mil Jeesus mind terveks tegi, pole ma endale haiget teinud ja tean, et Issand ei lase mu hirmudel mind kontrollida.
Rasketel päevadel ütlen lihtsalt: “Aita mind Jeesus” ja tunnen Tema lohutavat kohalolu ja Tema juhatust. Mul on endiselt piinlik, kuuldes Jumala tingimusteta armastusest minu vastu, kuid selles, et ta mind tingimusteta aktsepteerib, ei ole võimalik kahelda.
Ta võttis minult häbi ja kahtlused ning asendas need oma igavese valgusega. Ja iga pisara puhul, mis ilmub mu põskedele, tean, et Ta hoiab mind ja pühib ära mu pisarad.
Kui mu pähe tulevad sünged mõtted, hüüan ma oma Päästja poole ja Tema toob oma valguse minu pimedusse.
Allikas saidilt Premer.Christianity
