Mõnel on oma viisteist minutit kuulsust. Henry Tanneril oli nelikümmend päeva.
1880. aasta suvel šokeeris Minneapolise homöopaat meditsiiniasutust paastudes Manhattani laval ööpäevaringse järelevalve all. Tanneril oli midagi tõestada, nagu ajakirjanik Steve Hendricks oma hiljutises raamatus “Maailma vanim ravim” jutustab. Tanner uskus paastumise “taastavasse biokeemiasse” – et pikaajaline ilma toiduta jäämine võib olla “taastav” või isegi “raviv”. Süsteemi toidust ilma jättes ja seedimise koormust leevendades saaks inimkeha oma energia mujale suunata. Andke soolestikule päevadeks, isegi nädalateks puhkust ja keha võib end mitmest seisundist terveks “ravida.”
Tanneri jaoks polnud see pelgalt teooria. Ta väitis, et paastus 1879. aastal nelikümmend kaks päeva ja paranes mitmest haigusest. Kui tema teates kaheldi, pakkus ta, et paastub järgmisel aastal uuesti nelikümmend päeva, seekord täieliku järelvalve all.
Nii ei söönud Tanner nelikümmend päeva toitu ja jõi ainult vett. Arstid väitsid, et ta sureb kümne või kaheteistkümne päeva pärast. 6. kuni 40. päeval andsid New York Times ja teised suuremad väljaanded Tanneri edusammudest teada. Lõpuks õnnestus Tanneril nii vägitegu korda saata kui ka iga päev teatrisse tulnud rahvahulkadele hästi välja mängida.
Tänu väikesele paastule
Paastumisel kui haiguste ravil on pikk ja mitmekesine ajalugu, kuigi sageli tsivilisatsiooni äärealadel. Hendricks kirjutab,
“Jätke täna õhtul õhtusöök vahele ja selleks ajaks, kui homme ärkate, on Teie keha veetnud paar tundi, et teha kõige keerukamaid parandusi päeva jooksul kahjustatud rakukomponentidele, ja on taaskasutanud muud osad, mille parandamiseks on liiga hilja. Defektid, mis võisid muutuda vähiks või insuldiks, on nüüd tänu väikesele puudusele ümber kujundatud, et luua tervem rakk. Need protsessid toimuvad meis iga päev, kui meie ainuke paast on südaöisest suupistest hommikusöögini koidikul, kuid öist paastu pikendades kiirenevad need protsessid tohutult ja mitmepäevane paastumine laeb neid ülivõrdes.” (30)
Kes teadis, et kõhule puhkuse andmine võib meie kehale tegelikult kasu tuua?
Kuid meie külluse, isegi dekadentsi ajastul võivad sellised väited olla ärritavad. Tõenäoliselt ei olnud see Teie ema nõuanne. Kas me juba ammu ei eelda, et söömata jätmine on tee haigustesse, samal ajal kui sööme end aeglaselt surnuks?
Sööge Jumala maailma
Jumal pani meid sööma. Ja Ta lõi imeliselt söödava maailma.
1. Moosese raamatu alguspeatükid räägivad meile, et Jumal tegi puud „mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa,” (1. Moosese 2:9) ning Ta kavandas meid sööma Tema maailma, nii taimi kui loomi (1. Moosese 1:29; 9:3). Inimesed tegid seda aastatuhandeid, kuni Jumal juhtis Egiptuse orjusest välja erilise rahva ja määras neile erinevad toitumispiirangud. Moosesest kuni Jeesuseni õpetas Jumal vana lepingu tingimuste kohaselt oma rahvast – ja nende kaudu rahvaid – nende patust ja vajadusest Tema järele ning nägi ette oma Poja tulekut.
Kristuse tulekuga täitus vana leping, mis viis selle määratud lõpule. Jeesus sõlmis uue lepingu kõigi rahvaste jaoks. Oma teenistuse käigus kuulutas Jeesus „kõik toidud puhtaks” (Mk 7:19; ka Roomlastele 14:20), kuid Tema enda lähenemine toidule ei olnud lihtsustav, vaid mitmekesine ja paindlik – seda iseloomustas eeldus, et kuna oleme nii „kardetavalt ja imeliselt loodud” (Psalm 139:14) siis inimkeha on selleks võimeline.
Kui pidutsete
Mõned meist võivad olla üllatunud, kui saavad teada, et Jeesus pidutses. Kuid lõppude lõpuks oli Ta esimese sajandi juut. Rahva kollektiivne elu keerles iga-aastaste pühade ümber – ja eelkõige kolme, milles Johannese evangeelium mainib Jeesust (Johannese 2:23; 7:2; 10:22; 13:1). Jeesus osales ka mitterahvuslikel pühadel, nagu Leevi „suurel pidusöögil” (Luuka 5:29) ja kuulsal Kaana pulmapeol (Johannese 2:8–9), kus Ta õnnistas ja täiustas pidu, muutes vee veiniks. Jeesus võrdles oma tähendamissõnades oma kuningriiki selliste pühadega (Matteuse 22:2–9; 25:10; Luuka 12:36). Erinevalt oma nõbust Johannesest, kes oli tuntud kasinuse poolest, tuli Jeesus „sööma ja jooma” ning Teda laimati kui „söödikut ja veinijoodikut.” (Luuka 7:34).
Märkimisväärne on see, et salmides Luuka 14:13–14 eeldab Jeesus, et Tema järelkäijad korraldavad pidusööke: „Kui sa teed võõruspeo,” ütleb Ta – „kutsu vaeseid, küürakaid, jalutuid, pimedaid, siis oled sa õnnis, sest neil ei ole millegagi sulle tasuda, vaid see tasutakse sulle õigete ülestõusmisel.” Nii eeldasid ka Kristuse apostlid, ilma et Ta oleks neil käskinud korraldada konkreetseid kristlikke pidusööke (Rm 14:4–6), et kristlased peavad mõnikord pidu (2. Peetruse 2:13; Juuda 12). Pidusöögi ajal tänati meie Jumalat ja rõõmustati Temast, austades Teda kui piisavat Andjat. Me rõõmustame Tema üle söögi- ja joogirõõmuga koos sõprade ja perega.
Kuid kogu selle pidusöögi kiituse puhul on meil, kes elame tänapäevase külluse leivakorviga, hea, kui kuuleme kaudset hoiatust, mille meie Issand jätab tähendamissõnasse rikkast mehest ja Laatsarusest. Ta tutvustab rikast meest, kes on praegu Hadeses piinades, kui inimest, „kes pidutses päevast päeva rõõmsasti” (Luuka 16:19). Meid hoiatatakse selle mõistujutu muude aspektide hulgas igapäevase pidutsemise eest – see kiusatus on tänapäeva maailmas liigagi reaalne.
Kui paastute
Muidugi ei eelda Jeesus mitte ainult seda, et me sööme, vaid ka seda, et me paastume. Matteuse 6:16–17 ütleb Ta oma jüngritele: “Kui te paastute”. Ja ilma selgesõnaliselt käskimata oma järgijatel teatud juhtudel paastuda, tõotab Ta salmis Matteuse 9:15: „nad paastuvad.” (Näeme tõotust realiseerumas salmides Apostlite teod 13:2–3 ja 14:23, kui algkogudus, kui peigmees on eemal, võtab kasutusele vana tava, mis on nüüd uueks muudetud.)
Jeesus ise pidas juudina iga-aastast paastu ehk lepituspäeva kogu rahvaga. Võime eeldada, et Ta paastus ka muudel spontaansetel juhtudel, nagu Vana Testament meile eeskuju annab. Kõige olulisem on see, et Jeesus paastus nelikümmend päeva kõrbes, valmistudes ette oma avalikuks tegevuseks (Matteuse 4:2; Luuka 4:2). Oluline on see, et evangeeliumid mainivad ainult Tema nälga ja mittesöömist. Erinevalt Moosese imelisest paastust Siinail (2. Moosese 34:28) ei mainita Jeesust paastumas ilma veeta. Mis tõenäoliselt tähendab, et see oli loomulik, täielikult inimlik paast – selline paast, mille kohta Henry Tanner näitas, et inimkond on selleks võimeline.
Jumal ei kujundanud meie keha mitte ainult toiduks – selleks, et süüa ja nautida Tema maailma –, vaid ka selleks, et saaksime paastuda pikka aega, kauem kui enamikul meist on mugav mõelda. Paastu saadab südamlik palve, kus väljendame erilist igatsust mõne konkreetse jumaliku abi järele, ning igapäevaelu sellise põhilise mugavuseta olemine tõstab esile Jumala väärtuse, mis ületab Tema õnnistusi, ja fokusseerib meie kiindumused uuesti Temale.
Nagu ka pidusöögi puhul, on Jeesus nii eeskujuks kui ka kiidab paastumist ning manitseb meid ka ettevaatlikkusele. Tähendamissõnas variserist ja tölnerist võtab Ta sihikule „mõned, kes olid enestes kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski” (Luuka 18:9). Muuhulgas kuulutab variser: „Ma paastun kaks korda nädalas” (Luuka 18:12). Tölner seevastu tunnistab end patuseks ja anub Jumalalt armu. Seejärel kommenteerib Jeesus õudust äratavalt: “Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine” (Luuka 18:14).
Jeesuse hoiatus, mis meenutab Jesaja 58. peatükis toodud hukkamõistu, tuletab meile meelde, et paastudes võib selle Jumalat austavat tähendust rikkuda ja muuta see jõupingutuseks, mille eesmärk on Tema kätt väänata. Samamoodi leiame Pauluse kirjadest käputäie hoiatusi paastumise väärkasutamise eest (Rm 14:3, 6; 1. Timoteosele 4:3; Koloslastele 2:16).
Ükskõik, kas sööte, paastute või pidutsete
Kuigi Jeesus kiidab (ja hoiatab) nii pidusööki kui ka paastumist – ja eeldab, et Tema järgijad teevad mõlemat –, tõstab Tema palve eeskuju jüngrite seas esile igapäevase mõõdukuse: „Meie igapäevast leiba anna meile täna” (Matteuse 6:11).
Enamik meie päevi on igapäevase leiva päevad. Need ei ole pidusöögi- ega paastumisvõimalused, kus tehakse järeleandmisi või rõhutatakse kasinust, vaid pigem on nad pühendatud voorusele, mis võib külluse ja puuduse ajal olla üks raskemaid: enesevalitsemine. Kristlase igapäevane ja argine suhe toiduga on selline, kus me liigume mõõdukuse hägusates, kuigi tõelistes piirides, paastumise ja pidusöögi kirjavahemärkide vahel. See tähendab, et me võtame Jumala korrapärase toiduga varustamise vastu naudinguga, mida iseloomustab tänu ja enesevalitsemine (1.Timoteosele 4:4–5).
Paljud meist ei söö täna hästi ega paastu üldse. Oh, me korraldame pidusööke. Me elame sellises külluses, millest suur osa on söödav, et vaevalt suudame igapäevasest liialdamisest hoiduda, ilma et me oma ühiskonnale vastu hakkaksime. Me pidutseme sageli ja seda isegi ära tundmata. See, mida varem nimetati pidusöögiks, on nüüd lihtsalt “standardne Ameerika dieet” (SAD). Ilma mõningase vastukultuurilisuseta avastavad paljud end ootamatult rasvumise poole triivimas.
Aga kuigi meie eeldused ja harjumused on meid ühel viisil treeninud, siis on meil lootust oma kõhtu teistmoodi treenida.
Treenige metaboolset paindlikkust
Siin rõhutame taas inimkeha hämmastavat bioloogiat. Meie kehad võivad olla palju vastupidavamad, kui oleme osanud oodata, ja mõne läbimõeldud tingimisega võivad nad muutuda veelgi vastupidavamaks, olles valmis painduma nii paastuks kui ka pidusöögiks, et nautida külluse aegu ja taluda näljaaegu. Me saame harjutada end ilma toiduta kauem olema, kui arvame. Nagu Jay Richards kirjutab raamatus “Eat, Fast, Feast”: „Jumal kohandas inimese kuju, et see areneks paljudes erinevates ökosüsteemides ja toitumisviisides, nagu võiksime oodata Loojalt, kes kutsus meid paljunema ja täitma kogu maad” (11).
Richards toetab seda, mida ta nimetab “paastu elustiiliks”, mille käigus me kujundame end aja jooksul “metaboolselt paindlikuks”. Kulutades vähem aega mõtlematuteks igapäevasteks pidusöökideks, vaid pigem regulaarsemateks paastudeks (alates söögist, seejärel kahest, seejärel kuni mõnepäevase toidust hoidumiseni) saavad paljud meist (olenemata teatud haigusseisunditest) treenida oma kõhtu ja hinge apostli sarnaseks, kes tunnistas,
“Ma ei ütle seda puuduse pärast, kuna ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on. Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui nälgima, elama nii jõukuses kui puuduses. Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks.” (Filiplastele 4:11–13)
Kristlased üldiselt ja võib-olla eriti protestandid ei ole sellise treenimisega alati silma paistnud – see ei ole lihtsalt vaimu, vaid keha treenimine. Kas me oleme oma hea ja õige rõhuasetusega Jumala hämmastavale armule Kristuses alahinnanud Jumala loodud inimkeha hämmastavaid võimeid? Ja kas me pole suutnud oma metaboolset paindlikkust kristliku paastu kaudu vaimselt kasutada, kui mitte arvestada vahelduvat paastu kehalise tervise huvides?
Iga söögikord on püha
Kui sobilik on Pauluse tungiv käsk pühitseda meie iga tegu Jumala auks kui ta mainib selliseid tühiseid (ja tohutuid) reaalsusi nagu söömine ja joomine: „Ükskõik, kas te sööte või joote või mida iganes te teete, tehke kõik Jumala auks” (1. Korintlastele 10:31). Ja mitte ainult monoteismi Jumala, vaid kristluse Kristuse: “Mida iganes te teete, kas sõna või teoga, tehke kõike Issanda Jeesuse nimel, tänades Jumalat Isa tema kaudu” (Koloslastele 3:17) .
Lõpuks võime avastada kõikvõimalikku inimlikku tarkust vastukultuurilises igapäevases mõõdukuses, mida toetab õpitud metaboolne paindlikkus, mis on ette valmistatud aeg-ajalt pidusöökide ja paastu jaoks. See tundub inimlikult palju püsivam kui meie tänapäevane liialduse ja ületoitumise kontekst. Kuid kristlastena ei ole meie eesmärk lihtsalt olla inimlikum ja vaadata tagasi (Eedenisse). Me igatseme olla inimlikumad, vaadates ülespoole, nüüd ülestõusnud ja kirgastatud Jumal Inimese poole, kes istub oma Isa paremal käel. Ja me ootame, peale patu ja needuse lõpliku võitmist, linna, mis tuleb, kus me lõpuks ometi saame täielikult nautida Jumalat selles koormamata inimkonnas, milleks meid oli ette määratud. „Issand Jeesus Kristus. . . kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks selle väe toimel, millega ta suudab ka alistada enesele kõik.” (Filiplastele 3:20–21).
Palume koos Jeesusega Isalt igapäevast mõõdukat leiba. Me kuuleme Tema kiitust ja näeme Tema eeskuju aeg-ajalt pidutsemises ja paastumises ning arvestame nende Jumala austamise potentsiaaliga. Kuuleme Tema hoiatusi igapäevaste pidusöökide ja variserliku paastu kohta. Ja me pühitseme end ja oma kõhu taas Temale „Issanda Jeesuse nimel”, Temale, kes meid tugevdab.
David Mathis (@davidcmathis) on desiringGod.org tegevtoimetaja ja Cities Church pastor. Ta on abikaasa, nelja lapse isa ja raamatu “Workers for Your Joy: The Call of Christ on Christian Leaders” (2022) autor.
David Mathise artikkel / Fasting, Feasting, and Our Daily Bread: Following the Diet of Jesus | Desiring God
Millal te viimasti naersite nii, et kogu keha vappus? Naer on üks kiiremaid viise stressi ja pingete maandamiseks .....
Paljud inimesed kasutavad sõna "tervis" valesti. Nad seostavad seda – ja Google aitab neid selles palju – trendikate .....
ÜKS Pühakirja inspiratsiooni "märke" oleks juhised, mille Moše Rabbeinu (meie rabi Mooses) oma rahvale andis. Tänapäeval on kaasaegne .....
* Laulmine tekitab meie kehas selliseid vibratsioone, mis suurendavad meie elujõudu;* Inimese ajus vallanduvad laulmise ajal spetsiaalsed kemikaalid, .....
