Päev Egiptuse surmalõksudes: kuidas Jumal sisenes Baheri pimedusse

„Kus on Jumal minu elus? Miks Ta lasi mul saada vigastuse ja nii palju valu kannatada?” Umbes 25-aastane Ülem-Egiptusest pärit Baher* elas pea kümme aastat heideldes nende, oma peas keerlevate, viha ja lootusetuse küsimustega.

Baher räägib päevast, mil see kõik algas. Ta oli vaid 13-aastane ja töötas kohalikus kivikarjääris. Neljakümnekraadises kuumuses lõikas ja vedas ta telliseid.

Pärast nädalast töötamist tema tähelapanu hajus vaid hetkeks ja lõikur tabas tema säärt ning lõikas haava luuni. Ta kukkus maapinnale nii õnnetult, et lõikur lõikas ka tema käe maha. Hiljem ärkas ta haiglas 65 õmblusega jalas ja ilma teise käeta.

Ühe päevaga sai Baherist invaliid ja ta ei suutnud enam koos vanema vennaga oma perekonda ülal pidada.

“Ma vihkasin ennast ja vihkasin Jumalat”

“Ma mõistsin katastroofi tegelikku ulatust invaliidina koju naastes,” ütleb Baher.

“Kaotasin igasuguse lootuse. Ma vihkasin ennast ja vihkasin Jumalat ja süüdistasin Teda: Miks Sa mulle seda tegid? Ma ei teinud midagi valesti, tahtsin lihtsalt oma perekonda aidata! Miks Sa otsustasid mulle need kannatused tekitada? Miks ma pean olema kõikjal haletsevate pilkude objekt?”

“Ainult oma ainsa käe vaatamine tekitas minus masendust.”

Kuus aastat hiljem tabas aga uus löök. Baheri vanema vennaga juhtus tööõnnetus, kus ta sai kaitsmata elektriliinist elektrilöögi.

“[Nad] ei lasknud tal oma tööd katkestada, sest töö tuli lõpetada. Aga mu vend ei suutnud seda valu taluda ja tema pulss tõusis ähvardavalt. Ta ei saanud hingata. Ta kopsud olid peent tolmu täis.”

“Viisime ta kiiruga lähimasse tervisepunkti. Ägedate haigete raviks aga ressursse polnud. Arst haaras stetoskoobi, et teda uurida, kuid mõistis siis, et mu vend on surnud.”

Traagiline pööre

Baher ja tema vend langesid igavese tsükli ohvriks, mis vaevab kristlasi sellistes riikides nagu Egiptus. Otsus järgida Jeesust piirab valikuvõimalusi elus.

Baher kuulub kristlikku perekonda ja elab Egiptuse piirkonnas, kus kristlasi võidakse kohelda kui madalamaid teise klassi kodanikke. Sageli on neil elus vähe valikuvõimalusi ja nad on sunnitud tegema ohtlikke madalapalgalisi töid, näiteks töötama kivikarjäärides.

Kuna need pered ei saa endale kooliraha lubada, siis ei saa lapsed haridust, mida nad vajavad selleks, et tulevikus leida paremini tasustatud tööd ja olla elus edukad.

Baheri perele käis kooliraha maksmine üle jõu, mistõttu tema koolitee lõppes neljandas klassis. Koos vanema vennaga tundis ta kohustust oma pere eest hoolitseda ja jättis kooli pooleli.

Baheri isa on surmavalt haige ja ei saa töötada. Tema emal on diabeet. Tema neli õde ei tohtinud kooli ega tööle minna, sest range islamikogukond, kus perekond elas, ei lubanud tüdrukutel üldse haridust saada ega töötada.

“Kuigi [mu vanemad] mõistavad hariduse tähtsust, sunnib elu meid mõnikord lihtsalt selleks tööd tegema, et ellu jääda,” ütleb Baher kurvalt.

“Minu noorus oli kohutav aeg. Mul oli raske näha oma eakaaslasi koolis käimas, kui ma ise seda teha ei saanud.”

Karjääri surmalõks

Noortele, nagu Baher ja tema vend, tähendab karjäär parimal juhul aeglast allakäiku ja halvimal juhul vältimatut surma. Töötajad teavad, et nad peavad töötama viletsates ja ohtlikes tingimustes ning saavad oma töö eest kehva palka.

Lisaks puudub neil seadusega ettenähtud õiguskaitse ning haiguse või õnnetuse korral ei ole nad kindlustatud.

Baheri külas teab enamik lapsi ja noori juba varakult, et nad hakkavad tööle karjäärides ja tassivad kive seni, kuni nad enam füüsiliselt ei jaksa seda teha. Nende isad on alati sama tööd teinud ja paljud ei suuda enam midagi muud oodata.”

“Meie ühiskonna noored mehed on pidevalt suure surve all,” ütleb Baher.

„Ainuüksi mõte sellest, et pean vennaga sama tööd tegema, hirmutas mind, kuid otsus ei olnud minu teha. Igal aastal sureb töölisi või saavad neist, ohtlike töötingimuste tõttu, invaliidid.”

Pärast venna surma sai Baherist tema pere ainus toitja. Kuna ta ei saanud teha füüsilist tööd, siis otsis ta muid võimalusi äraelamiseks. Nii ta ostis sellise käru, mida eesel saaks vedada.

„Hakkasin kruusa, liiva ja muid kergeid ehitusmaterjale käruga vedama. Kuid keegi ei tahtnud mind tööle võtta, kõik lihtsalt lükkasid mind tagasi.”

Päästev ühendus

Just siis, kui lootusetus oli Baheri ja tema perekonda peaaegu haaranud, sekkus Jumal oma halastuses “Open Doorsi” kohaliku partneri kaudu. See partner tunneb koormat tagakiusatud ja marginaliseeritud Egiptuse kristlaste õlgadel ning pakub neile vaimset, sotsiaalset ja rahalist tuge.

Üks neist toetatud sihtmärkidest juhtus olema Baheri kodulinna karjääritöölised.

“Open Doorsi” partnerorganisatsiooni töötaja Fady* mäletab oma esimest kohtumist Baheriga mägikülas, kus tema pere elab.

“Baher nägi välja õnnetu ja ahastuses olevat. Meie majad olid täpselt kõrvuti. Baheri maja oli pime ja seal polnud palju mööblit, ” ütleb Fady.

„Tema süda oli täis vihast kibedust Jumala vastu. Kui ma tuppa astusin, ei tahtnud Baher alguses minuga rääkida.”

Kannatuste probleemi äärel

Järsku lahvatas Baheri viha: „Kas Jumal on olemas? Kus Ta on minu elus? Kui kõik on Jumala kontrolli all, nagu Te ütlete, ja kui Ta tähendab kõike meie heaks, siis miks Ta on mind hüljanud? Miks Ta lasi mul end vigastada ja niipalju valu kannatada?”

Fady vastus oli leebe, kuid tõene: „Jumal ei jäta meid kunagi, sest Ta on meie Taevane Isa ja Isa ei hülga kunagi oma lapsi. Keegi meist pole sündinud juhuslikult. Jumal on loonud kõik maa peal ja igaühe elul on ainulaadne eesmärk.”

Kuid Baher rõhutas jätkuvalt: “Kas Teile ei ole praeguseks juba selgeks saanud, et Jumalal ei ole võimu millegi üle ja et me oleme vaid nukud Tema kätes?”

Jällegi julgustas Fady Baheri: “Seda on tõesti kohutav kuulda. Ma saan aru, et tunnete nii ja olete heitunud, kuid ärge kaotage lootust. Jumal ei ole kaugel, kui meil on raske. Ta ei ole meid hüljanud. Tema kontrolli all on kogu loodu.”

Sellest päevast alates on “Open Doorsi” partnerorganisatsioon kõndinud Baheri ja tema perekonna kõrval, pakkudes praktilist, emotsionaalset ja vaimset tuge, mis on hõlmanud kohalolekut, palvet ja lambakasvatuse mikroprojekti.

Kui Fady oma visiite jätkas, kasvas järk-järgult Baheri usaldus tema ja organisatsiooni abistamistöö vastu. Peagi registreerus ta organisatsiooni jüngriprogrammi.

“Kui te ei oleks mind toetanud, siis ei oleks ma muutunud.”

Baheri sõnul läheb mikroprojektil hästi ja see võimaldab tal oma perekonda toetada. Ta teab, et ilma selleta elaks tema ja ta pere vaesuses või oleks nende saatus veelgi hullem. Ta teab ka, et tema süda oleks endiselt kibestunud ja külm.

Baheri ja tema pere elu on otsustavalt muutunud.

„Mikroprojekt, mida organisatsioon aitas mul alustada, on olnud mulle õnnistuseks. Kui te ei oleks mind toetanud, ei oleks ma muutunud. Te julgustasite mind ja aitasite mul oma suhet Jumalaga parandada.”

Kuigi Baher ei oska lugeda, näitas tema tugirühm talle, kuidas Jumala Sõna võib olla osaks tema elust.

“Audio Piibli abil saan ma iga päev kuulata Jumala Sõna ja kogeda sidet Temaga. Isegi keset muresid annab Jumala Sõna mulle rahu, sest Jeesus on minu jaoks kõik.”

Baher on üks paljudest tagakiusatud kristlastest, keda Open Doors aitab väikeste projektide ja jüngriprogrammiga. Ainuüksi Egiptuses toetasime eelmisel aastal 969 projekti, millest 120 olid suunatud konkreetselt karjääris töötavate inimeste hüvanguks.

Meie partnerorganisatsioon teenib jüngriprogrammi kaudu ligi 270 000 inimest. Hinnanguliselt tuhatkond neist on karjääritöölised nagu Baher.

*Nimi muudetud turvakaalutlustel.

Allikas: Päivä Egyptin kuolemanloukuissa: miten Jumala astui Baherin pimeyteen | Open Doors Finland