Pühakiri ütleb selgelt, et Jumal kogub kahte asja – palveid ja pisaraid. See maailm, selle praegusel kujul, on hääbumas, kuid meie palved ja pisarad on igavesed.
Palvete kogumine
Jumal kogub meie palveid. Ilmutusraamatus pakutakse meile pilguheit meie palvete vastuvõtmise lõppu: „Kakskümmend neli vanemat heitsid maha Talle ette, igaühel oli käes kannel ja kuldkausid täis suitsutusrohte – need on pühade palved.” Kas saate aru, mida see tähendab? See tähendab, et iga palve, mille olete kunagi sosistanud, alates kõige lihtsamast soovist kuni kõige südantlõhestavama hüüdeni, on Jumal kokku kogunud nagu vanavanem, kes kogub lapselapse kritseldusi. Jumal on pidanud kalliks igat palvet, mille oleme kunagi lausunud, isegi need, mille oleme unustanud ja Ta tegeleb endiselt nendele vastamisega, painutades ajalugu teile ja minule suure jah-sõna suunas.
Johannese Ilmutuse raamat ei lõpe siiski sellega, et Jumal oleks nagu lapselapse joonistusi koguv vanaema; see lõpeb Jumalaga kui võimsa Lunastajaga. Kolm peatükki hiljem ilmuvad need taevased kuldsed palvekausid uuesti:
Ning üks teine ingel tuli ja seisis altari ette, kuldne suitsutusastja käes, ja talle anti palju suitsutusrohte, et ta paneks neid koos kõikide pühade palvetega kuldaltarile, mis on trooni ees. Ja suitsutusrohtude suits tõusis koos pühade palvetega ingli käest Jumala ette. Ja ingel võttis suitsutusastja ning täitis selle tulega altarilt ja viskas ilmamaa peale ning sündis pikselööke ja kõuemürinaid ja välke ja maavärinat.
Õigel ajal kallutab Jumal kaussi, valades meie palved maa peale. Ta on kokku kogunud kõik palved, mida me kunagi oleme palvetanud ja lunastus saabub siis, kui Ta laseb need palved lõplikult maa peale sadada. Maailma taastamine, taeva ja maa uuendamine algab sellega, et Jumal valab välja kõik oma laste palved nagu puhastava tule ühe suure, kõlava jah-sõnaga. Iga palve on lõpuks vastatud palve. Mõned ootavad endiselt seda jah-i, aga see tuleb. Sellise “Kohtunikuga” on meil tegemist.
Pisarate kogumine
Jumal kogub siiski rohkemat kui lihtsalt sõnu, mis on kiilutud “Kallis Jumal” ja “Aamen” vahele. Ta kogub ka meie pisaraid. Psalm 56 kõlab: „Minu pagulaspäevad olid Sa ära lugenud; pane Sina mu pisarad oma lähkrisse; eks need ole Su raamatus?”
Palve on palumine, taeva vaatenurgast vaatamine ja Jumala suunamine segadust tekitavasse olukorda. Kuid palve on ka nutt – keset nii suurt segadust, kus me ei suuda üles vaadata, vaid saame ainult läbi pisarate hüüda: “Issand, ma ei kannata seda enam välja!”
Laulukirjutaja ütleb meile Psalmis 126:5: “Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke.” Jumal mitte ainult ei kogu igat pisarat, vaid lunastab iga pisara. Jumal mitte ainult ei kogu meie pisaraid. Ta lubab ka, et kui nad maad puudutavad, siis toovad nad endaga kaasa uuenemise. Iga meie pisar, mis maa peale langeb, kasvatab lunastuse vilja. Jumal painutab ajalugu nii, et suurima valu hetkedest saavad suurima lunastuse hetked. Ta väänab lugu viisil, kus saab olla kindel, et valu, mida tunneme, vabastab uue elu jõu ja pisarad, mida me nutame, saavad parema maailma aluseks. Meile on tõotatud, et tuleb päev, mil Isa ise pühib ära kõik pisarad meie silmist. Seni aga elame vahepealse lubadusega: “Ma ei lase ühelgi teie pisaral raisku minna.”
Lubadus
Nii et siin on visale lesknaisele ilmutatud tõotus, mille on meile öelnud meie ustav Isa: „Ma kuulen sind ja teen kõik õigeks, kõik uueks.” Seda uut loodut külvavad Jumala rahva palved ja joodavad nende pisarad. Mõlemad on maailma ümbertegemise võtmekomponendid.
Meie järjekindlus palves tuleneb lubadusest, et me ei palveta mitte vastumeelse, pooleldi huvitatud ja ükskõikse Kohtuniku poole, vaid mõõtmatult armastava Isa poole, kes kogub meie palveid nagu armastuskirju ja pisaraid nagu head veini.
Jeesuse tähendamissõna viimane sõna ei tule tõotuse, vaid väljakutse vormis: „Küll Ta (Jumal) muretseb neile peatselt õiguse! Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas Ta leiab usku maa pealt?” Isegi Jeesus tunnistab selles loos, et enamik inimesi kaotab pika küsimise, otsimise ja koputamise peale jaksu. Ta lubab head lõppu, tegelikult nii head, et see ei lunasta mitte ainult moonutatud loomingut tervikuna, vaid iga üksiku elu iga kannatuse hetke – ükski neist pole raisatud. Kuid Jeesus küsib meilt: „Kui saabub selline täielik ja lõplik lunastuse aeg, siis kas Ma leian usklikke mehi ja naisi? Kas leian kedagi, kes poleks selle tee jooksul meelt heitnud? Kas keegi on Mind ja Minu lubadust piisavalt usaldanud, et jätkata palvetamist ootamise ja pettumuse kestel?” Kas Ta leiab meid õõnsatena ja pealiskaudsetena? Kas oleme ärkvel ja lootusrikkad isegi siis, kui seisame silmitsi sünge maailma ebaõiglase olukorraga? Kas Ta leiab meis lesknaise püsiva palve, kes karjus päeval ja öösel?
Mis paneb meid palvetama, kui oleme muutunud ootamise suhtes kannatamatuks, kaotanud vastupidavuse ja järjekindluse? Peame taastama arusaamise sellest, kuidas Jumal tegutseb, mitte ainult viimase tõotuse puhul, vaid ka kõigis järjekindlates tegudes sellel teel.
Kas teile meeldis see väljavõte Tyler Statoni viimasest raamatust „Palvetades nagu mungad, elades nagu rumalad”? Tema uusim raamat taaskäivitab lugeja palveelu veenva isikliku jutuvestmise, palvega seoses saadud haavavate õppetundide ja näidete kaudu nii Vanast kui ka Uuest Testamendist.
Tyler Staton on Oregoni osariigis Portlandis asuva Bridgetowni kiriku juhtiv pastor ja USA 24-7 Prayer riiklik juht. Ta on kirglik palvetamise – osaduse ja Jumalaga vestluse – pärast, elades samal ajal sügavalt, poeetiliselt, metsikult ja vabalt igapäevaelu selle ausas ja karmis reaalsuses. Tyler usub, et õiglus on sugulus, jutustused on kingitus ja palve on kutse. Tyler on ka raamatute Praying Like Monks, Living Like Fools ja Searching for Enough: The High-Wire Walk Between Doubt and Faith autor. Ta elab Portlandis koos oma naise Kirsteni ja poegade Hanki, Simoni ja Amosega.
Allikas: Prayers and Tears—an Excerpt from “Praying Like Monks, Living Like Fools” (ibelieve.com)