Maharal õpetab: „Tisha B’Avi järgne šabat on Šabat Nachamu – lohutuse/tröösti šabat. Kogu rahvas peaks rõõmustama ja usaldama lunastuse saabumist. Rabi Biderman ütles kord: šabat Nachamu on üks aasta erilisemaid šabateid. Sel Šabatil Hašem lohutab meid ja annab meile tulevikulootust.
See šabat kuulutab uut ajastut. Mineviku mured on möödas ja nüüd usume, et tulemas on paremad ajad. Igas põlvkonnas trööstib Hašem inimesi nende probleemides ja raskustes millega nad kokku puutuvad. See ei puuduta minevikku. Igal aastal, hoolimata sellest, mida me läbi elame, käsib Hašem meil olla julgustatud ja lohutatud, sest tulemas on paremad päevad.
Avi kuud nimetatakse mõnikord Menachem Av – Lohutuse Aviks. Chatam Sofer selgitab, et avikuul on kaks nime. Kuni Tisha B’Av’ni kutsuti seda avikuuks ja pärast Tisha b’Avi kandis seda nime Menachem Avik. Kui Chatam Sofer kirjutas Tisha B’Avi järel kirja, dateeris ta selle “Menachemi kuus”. Kuu saab pärast Tisha B’Avi uue nime, sest me ei leina enam. Teatud mõttes algavad nüüd suured pühad. Mõned tzaddikimid hakkasid sellest päevast peale soovima üksteisele chatimah tovah’t – head sissekirjutust eluraamatusse.
Vanemate austamine
Va’etchanan on jätk Moše kõnele B’nei Yisraelile, mis algas Parashat Devarimis. Moše alustas seda kõnet noomimisega, kuigi Ramban selgitab, et eesmärk ei olnud inimesi maha suruda, vaid pigem näidata neile, et kuigi nad väärisid noomitust, oli Hašem neid siiski õnnistanud kogu nende neljakümneaastase kõrbes rännaku jooksul. Nad olid varustatud mannaga, veega, juhtiva pilve- ja tulesamba kujul ning pideva jumaliku kaitsega. Sel viisil näitas Hašem armastust oma rahva vastu.
Selle nädala parašas kordas Moše kümmet käsku mõne väiksema muudatusega. Parashat Yitros öeldi: “Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!” (20:12). Selle nädala parashas ütles Moše: „Sa pead austama oma isa ja ema, nõnda nagu Issand, su Jumal, sind on käskinud, et su päevi pikendataks ja et su käsi hästi käiks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!” (5:16).
Rabi Frand kommenteerib lisatud sõnu “nagu Hašem on sind käsknud”. Kui B’nei Yisrael esimest korda Har Sinais kümme käsku sai, mõistsid nad, et nad on kohustatud oma vanemaid austama, sest nad olid just Mitzrayimist välja saanud ja nende vanemad olid nende eest hoolitsenud.
Kuid nüüd kordas Moše nelikümmend aastat hiljem uuesti kümmet käsku. Ta rääkis järgmise põlvkonnaga, kes oli üles kasvanud kõrbes. Nende eest hoolitsesid Hašem ja Moše, nii et nad ei pidanud nii palju oma vanematest sõltuma. Moše lisasõnad tuletavad meelde, et isegi kui me oma vanematelt midagi ei saa, peame neid alati austama, sest nad olid Hašemi partnerid, kes tõid meid siia maailma.
Šema
Toora toob meieni tuttavad sõnad: “Shema Yisrael Hashem Elokenu Hashem Echad – kuule, Iisrael, Hašem on meie Jumal, Hašem on üks ja ainus (6:4)!” mida me loeme kolm korda päevas.
Rambam kommenteerib, et iga hommikust ja iga õhtust Šema lugemise tähtsust näitab asjaolu, et Toora asetab selle vahetult kümne käsu järele. Rav Chasmani sõnul, nagu on viidatud rabi Twerski raamatus, on Šema midagi enamat kui lihtsalt meie isikliku usu avaldus. Me aktsepteerime kohustust elada oma elu viisil, mis veenab teisi, et Hašem on üks ja ainus Jumal. Peame olema elav eeskuju, jäljendades Tema chesedi keskpunkti. Peame pühitsema Hašemi nime rahvaste ees ja tegema Kiddush-Hashemi (Kiddush HaShem (heebrea: קידוש השם “nime pühitsemine”) on judaismi ettekirjutus. Rabiini allikates ja tänapäevases kõnepruugis viitab see era- ja ühiskondlikule käitumisele, mis peegeldab juudi rahvast hästi, mitte halvasti).
Pirke Avot kirjutab iga rabi kohta “Hu haya omer… — ta ütles…” ja kirjutab seejärel tsitaadi, mis on tema õpetuste olemus. Lause “hu haya omer” sõnasõnaline tõlge on “tema kohta öeldi”. Teisisõnu, rabi oli see, mida ta ütles, ta kehastas oma õpetusi ja õpetas selle järgi, kes ta oli. Meie kohustus ei piirdu ainult „Šema Yisraeli” sõnade välja ütlemisega. Pigem peame levitama neid oma juudi vendadele selleks, et olla valguseks rahvaste seas. Peame seda jätkama – nagu oleme teinud läbi ajaloo – kuni lõpuks näeme Mashiachi tulekut, mil maailm tunnistab Hašemi ühe ja ainsa Jumalana!
Miks me katame silmad, kui ütleme “Šema Yisrael?” Tahame näidata, et meil on Hašemisse emunah (üldiselt tõlgitud kui usk). Me ei näe, kui katame oma silmad. See on märk sellest, et kuigi me ei näe ega mõista Hašemi viise, usume sellegipoolest, et kõik, mida Ta teeb, on ainult hea.
Kogu oma varaga
Šema jätkab: „Veahavta et Hashem elokecha be’chol levevcha u’bechol nafshecha u’bechol me’odecha” – sa pead armastama Hašemi kogu oma südamest, kogu oma hingest ja kogu me’odecha´ga”.
Mida tähendab me’odecha? Seda sõna on raske tõlkida. Lähim juur on me’od ehk “väga;” seetõttu on “kõigest jõust” tavaline tõlge. Kuid see sõna võib viidata ka omandile. See tähendab, et peame tunnistama, et kõik, mis meil on, pärineb Hašemilt.
Peame Hašemi tänama kõige eest, mida Ta on meie heaks meie elu jooksul teinud! Vaadake lihtsalt oma elule tagasi ja vaadake oma vanemaid ja perekonda, kelle Hašem Teile andis, võimalusi, maja ja äri, mille Ta Teile andis ning kogukonda, kuhu Ta Teid pani. Teie tervis, Teie välimus – kõik, mis Teil on, on pärit Hašemi käest. Ja see hõlmab ka raskusi ja katsumusi, mille Ta saatis Teile väljakutseks ja aitamaks Teil kasvada. Vaadake ka rabisid, kes Teid juhendasid ja mentoreid, kes inspireerisid Teid kogu Teie elu kuni tänase päevani!
Tooras on “ayin” sõnas Šema ja “daled” sõnas Echad kirjutatud suurelt. Need kaks tähte on “ed” – tunnistajad. Šemat lugedes on juut Hašemi ühtsuse ja maailma loomise tunnistajaks!
Lo Tachmod – ära himusta
Rabi Frand mõtiskleb kadeduse ja selle vastumürgi üle oma raamatus „Rabbi Frand on the Parasha 3”. „Sa ei tohi himustada oma ligimese naist! Sa ei tohi himustada oma ligimese koda, tema põldu, sulast ja teenijat, härga ja eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!”(5:21). See on võibolla üks raskemini mõistetavaid käske – rääkimata selle täitmisest – Lo Tachmod – ära himusta. Nagu Ibn Ezra küsib, kuidas saab Toora käskida meil mitte tunda emotsioone, mis tulevad loomulikult, kui kellelgi on midagi, mida meie tahaksime saada? Kui naaber oma maja renoveerib ja sinna basseini ehitab, siis kuidas saab eeldada, et teine inimene ei taha samuti basseini omada?
Ibn Ezra vastab sellele küsimusele tähendamissõna kaudu. Kujutage ette tavakodanikku, kes külastab kuningalossi. Kauneid alasid vaadates näeb ta, kuidas printsess astub välja oma kuninglikes rõivastes. Ehkki ta on tema ilust rabatud, kas ta mõtleb hetkekski, et ma tahaksin temaga abielluda? Enamik inimesi ei mõtleks hetkekski selle peale. Nad mõistavad, et kuninga tütar on nende liigast väljas. Inimesed ihkavad midagi, mis neil oleks realistlik omada, mitte midagi sellist, mis on täiesti kättesaamatu.
Sama peaks kehtima ka kellegi teise omandi kohta. Peaksime harjutama end mõistma, et kuna Hašem andis basseini meie ligimesele, siis soovis Ta seda, et selle saaks meie ligimene jamitte meie. Sellisena ei tohiks see jääda meie soovide valdkonda.
Rav Simchah Zissel selgitab veel üht kadeduse vastumürki. Kas olete kunagi kuulnud isa või ema soovimas, et nende lastel oleks vähem materiaalset vara, sest neil endil oli samal eluetapil vähem? Ei. Vanemad on elevil, kui nende lastel on rohkem, kui oli neil. Miks? Kuna nad armastavad oma lapsi rohkem kui iseennast, siis on nad õnnelikud, kui nende lapsed saavad endale lubada kõike, mida nad tahavad. Kui me tõesti täidaksime “ve’ahavta lerei’acha kamocha” ja armastaksime igat juuti nii, nagu me armastame iseennast, siis ei tunneks me nende peale kadedust kuna neil on vara, mida meie endale lubada ei saa. Meil oleks nende üle hea meel, nagu ka siis, kui meie endi lastel on rohkem kui meil.
Samuti võib hirm panna kedagi oma kaaslast kadestama. Aga kui inimene kardab Hašemi ja tal on emunah, et Hašem annab talle kõik, siis ei taha ta kunagi omada seda, mis on tema sõbral.
Valgus rahvastele
Moše ütles parašas: “Vaata, ma olen teile õpetanud määrusi ja seadlusi… Pidage neid ja tehke nende järgi, sest see on teie tarkus ja teie mõistus rahvaste silmis, kes ütlevad kõiki neid seadusi kuuldes: „See suur rahvas on tõesti tark ja mõistlik rahvas!””(4:5–6).” Rashi kommenteerib seda: “Ainult siis, kui mäletate seadusi ja täidate neid täiuslikult, austavad teid rahvad, kuid kui lasete unustamisel käskude õiget täitmist moonutada, peetakse teid rumalateks.” Meie kui Am Yisraeli kohuseks on järgida mitzvot’e (käske) ja olla valguse allikaks maailmale, isegi kui seda varjab pimedus ja ebamoraalsus.
Rabi Yoel Gold rääkis oma videoesitluses “Illumination” paar lugu, mis tuletavad meelde ja inspireerivad meid järgima Hašemi ja olema valguseks rahvastele. Video esimene lugu rääkis “Malden Millsi” Menschist.
1995. aasta detsembris plahvatas riigi suurimas tekstiilitehases “Malden Mills” katel. Kogu tehas põles maani maha nii suures tulekahjus, et selle kustutamiseks kulus terve nädal. Aasta kõige pidulikumal ajal seisid tuhanded härra Feuersteini suures osas kristlastest töötajad silmitsi tööpuuduse stressiga, murega oma perede ülalpidamise pärast ja ebakindlusega selle suhtes, mis neid ees ootab.
Ettevõtte tegevjuht, kolmanda põlvkonna omanik hr. Aaron Feuerstein ZT’L kavatses oma tehase üleöö toimunud hävitamise eest kindlustuselt sisse nõuda pool miljardit dollarit. Ta seisis silmitsi otsusega: kas panna raha tasku ja minna pensionile või ehitada ettevõte välismaal uuesti üles, säästes raha tööjõu arvelt ja seejärel panna suurem osa kindlustusrahast oma taskusse. Mõlemad olid suurepärased ja mõistlikud variandid. 70-aastaselt eeldati tavaliselt, et ta läheb pensionile.
Järgmisel päeval korraldas hr. Feuerstein pressikonverentsi, et avalikult oma plaanid teatavaks teha. Seda tehti televisioonis ja koos tehase töötajatega osalesid seal paljud olulised poliitilised tegelased. Hr. Feuerstein tõusis püsti ja teatas, et ehitab tehase uuesti üles sinna, kus see algselt asus. Kõik ootasid šokeeritult, mis tuleb järgmiseks ja ta jätkas veelgi vapustavama kuulutusega. “Kõigile meie töötajatele makstakse tehase ülesehitamise ajal täispalka.” Terve ruum kajas tugevatest emotsioonidest laetud aplausist.
Hr. Feuerstein maksis sel ebakindlal ajal töötajate palkadeks kümneid miljoneid dollareid. Seda kajastati üleriigilistes uudistes. Kui teda intervjueeriti ja temalt küsiti, miks ta tegi nii inspireeriva heateo, tsiteeris ta Pirke Avoti heebrea keeles: “Bimkom she’en anashim, hishtadel lehiyot ish – püüdke olla inimene kohas, kus pole inimlikkust.”
Hr. Feuerstein oli Toora mees, kes kohtles oma töötajaid inimestena, mitte töökätena. Ta tegi palju nii oma töötajate kui ka Bostoni ortkodokse juudikogukonna heaks. Kahjuks suri ta pärast rabi Yoel Goldi intervjuud, kuid teda mäletatakse palju aastaid anaavina ja ausana ja chessedina.
Tähistame rõõmsat ja lootusrikast Šabat Nachamu päeva. Austagem alati oma vanemaid. Lubagem kasutada Šma Yisraeli kui meeldetuletust meie kohustusest alati otsida kiddush-Hašemi. Olgem jätkuvalt valguseks teistele rahvastele ja toome keduša maailma, järgides meie püha Toora viise, et saaksime pühitseda Hašemi suurt nime igavesti kuni Mashiachi tulekuni! Aamen!
Šabat Šalom!
Rabi Amram Sananes kirjutas Jack Rahmey.
Allikas: Parashat Va’etchanan / Shabbat Nachamu (parashaperspective.org)
Milline on juudi kalendri kõige kurvem päev? See on Tisha B'Av ja tänavu algab see 12.08.2024 päikeseloojangul ja .....
J-mala Abiga 9 Aav (12.08.2024 päikeseloojang - 13.08.2024 päikeseloojang) Vastavalt Talmudile („Taanit 4“) toimus üheksandas Aavikuus meie esiisadega .....
Kuidas lepitab Jumal tragöödiat? Kas on mõni kõrgem plaan? Kas kohutavates sündmustes ja olukordades võivad peituda isegi suurema .....
Kujutage ette, et Ameerika Ühendriikides oleks sajandite jooksul pärast nende koloniseerimist toimunud 11. septembril palju traagilisi sündmusi. See .....
Sellel šabbatil alustame seitse nädalat, mille jooksul on Shabbati lugemine eriline. See on pühade-eelse seitsme nädala esimene šabat. .....
