Pastor ja sõjaväekaplan Valeri Alymov: “Vajadus kaplanite järele on endiselt suur”

Alates Venemaa täiemahulise sissetungi algusest Ukrainasse on paljusid ukrainlasi ühendanud vabatahtlik töö, mille üheks ilminguks on kaplanitöö sõjaväelaste seas.

Kuidas elavnes hingehoid rindel Ukrainas? Milline tee on läbikäidud? Kuidas luua side sõjaväega? Millest räägib kaplan sõjaväega? Kas usklik võib relva haarata?

Sellest rääkis elukutseline sõjaväelane, kaplan, Kiievi Elava Jumala Tabernaakli kiriku pastor Valeri Alymov.

Valeri Valerjevitš, palun rääkige meile, kuidas teist sai kaplan.

Minu lugu on päris pikk. Olen neljanda põlvkonna sõdur. Mu pere elas sõjaväelinnas, isa oli pommituslendur pommituslennuväes. Alates lapsepõlvest olin sõjaväelaste hulgas, kandsin sõjaväevormi, mille ema oli mulle õmmelnud.

Jalutasin lasketiirudel ja lennukite vahel. Minu mänguasjad olid lastepüstolid, kuulipildujad ja mõõgad. Kooliajal osalesin sageli sõjaväe spordiüritustel, samal ajal õppisin lennundus-kosmonautika salgas, astusin sõjakooli ja seejärel teenisin sõjaväes. Sõjaväeline keskkond on minu õhkkond.

Kui ma kristlaseks sain, siis mõistsin ohvitserina, et pean täitma mitte ainult sõjaväekohustust, relvad käes või seal, kuhu käsk mind saatis. Sõjavägi koosneb inimestest ja ma olen alati tahtnud neid emotsionaalselt ja moraalselt aidata. Alates esimestest ohvitseriaastatest 90ndate alguses, mil ma sõjaväes teenisin, kuulutasin alati evangeeliumi. Seetõttu ei pea paika väide, et minust sai kaplan 2014. aastal, kui algas sõjategevus Ida-Ukrainas.

Kaplan on inimene, kes hoolitseb sõjaväelaste hinge eest, aidates neil mõista oma elu vaimset ja emotsionaalset komponenti. Seetõttu on vaja vaimulikke, kes seda suudavad teha. Jumalateenistusel täitsin oma vahetuid ülesandeid ning samal ajal olin sõdurite ja ohvitseride nõuandja ning kaplanina kuulutasin evangeeliumi, selgitasin Piiblis kirjutatut ja seda, kuidas elus õigesti käituda. Ma ei teadnud, et see töö on sisuliselt kaplanitöö, aga käitusin nii oma esimestest ohvitseriaastatest peale.

Siis tulin Kiievisse, astusin sõjaväeakadeemiasse ja sattusin kirikusse. Seal alustasin uut kristlikku elu, kuid jäin sõjaväekeskkonda. Pärast kooli lõpetamist läksin edasi teenima ning suhtlesin uuesti sõdurite ja ohvitseridega, lahendades erinevaid elu- ja moraaliküsimusi. Täitsin neid kaplani ülesandeid, kuigi mul ei olnud ametlikku ametikohta. Seejärel sai minust kirikuõpetaja, täitsin pastoraalset funktsiooni ja jäin samal ajal elukutseliseks sõjaväelaseks.

Ma ei lahkunud oma kuueaastase pastori ameti jooksul Ukraina relvajõududest. Võite arvestada sellega, et sõjaväes, väljaspool jumalateenistusi, olin kaplan.

Aitasin paljusid sõdureid ja ohvitsere nii isiklikes kui perekondlikes küsimustes. Kümmekond perekonda jäi kokku ainult sellepärast, et ma neid teenisin. Ma ei sundinud neid kirikusse minema, vaid teenisin neid nagu sõdureid.

Kas see juhtus rahuajal?

Jah. Mind koondati Ukraina relvajõududest (Ukraina armeed vähendati ulatuslikult) ja samal ajal aitasin aktiivselt kaasa kristlike sõjaväelaste ühenduse loomisele Ukrainas, mille üks asutajatest ma olin. Üks ideedest oli kaplaniteenistuse moodustamine Ukraina relvajõududes. Siis tundus see peaaegu võimatu: nad naersid meie üle ja võitlesid aktiivselt meie vastu, ei lubanud Moskva patriarhaadi vaimulikkonnal selles liikuda.

Ja siis saabus 2014. aasta – Ida-Ukrainas algas vaenutegevus ja oli vaja reageerida. Mu naine osales aktiivselt humanitaarabi andmise protsessis: moodustati palju sõidukeid, mis saadeti itta, et toetada sõjaväelasi ja tsiviilisikuid. Sõjaväereservina hakkasin sinna reisima: panin selga sõjaväevormi ja lõin esimesed suhted sõduritega. Hakkasime seda kaplaniteenistuseks kutsuma.

Kuidas riik sellisele algatusele reageeris?

Riigilt ametlikku abikutset ei tulnud. Nägime, et sel ajal oli vägede varustus kehv. Pooleldi riietatud sõdurid vajasid sõjaväevorme ja toitu. Moraal oli kõige madalam pärast ägedaid lahinguid juulis-augustis 2014: haaranguid vaenlase liinide taha, Volnovakhasse, Ilovaiski, Saur-mogilasse …

Kas ka Teie olite seal? Palun jagage üksikasju.

Ma ei olnud seal, kuid kohtasin sõjaväelasi, kes olid seal ja jäid ellu, kui nad ümberpiiramiselt tulistamise all lahkusid. Töötasin ühes õhurünnakbrigaadis kaplanina alates 2014. aasta septembrist.

Pidin vaimselt ja emotsionaalselt teenima mehi, kes osalesid Ilovaiski lähistel lahingutes, kaitsesid Luganski lennuvälja ja osalesid Luganski oblastis vaenlase tagala haarangus.

Külastasime neid nende ajutistes töökohtades ja nägime, kuidas nad oktoobris-novembris väikestes turistitelkides ja maasse kaevatud elamutes keset põlde elasid ja siis, kui esimesed külmad olid juba alanud. Tsiviilelanikud kartsid, et kui väed nende külla tulevad, siis surevad nad sõdurite tõttu mürskude all (sel ajal tulistas vaenlane selliseid külasid väga aktiivselt). Tulime telgiga nende juurde, et olla neile lähemal, ööbisime nendega, et näidata, et on inimesi, kes neist hoolivad.

Mäletan novembrit, mil sõdurid ei saanud kodumaale elama asuda, sest Ida-Ukraina elanikkond ei võtnud neid vastu, sest pidasid neid anastajateks. Sõdurid paiknesid külade lähedal lagunenud ja tuultest räsitud lehmalautades – nad ei tahtnud kohalikega vaenutseda. Aitasime neile elamispinda korraldada. Nägin, kuidas nende moraal langes kolleegide kaotuse tõttu.

Rääkisime provokatiivsetel teemadel: keda me kaitseme? Kas tsiviilisikud meid selga ei tulista? Miks me peame siin olema, äkki on parem taanduda? Meid ei ole  nendele tsiviilisikutele vaja, keda me tahame kaitsta ja hoida Ukraina ühtsust.

Oli palju vastuolulisi küsimusi, millele oli vaja vastata. Nii sepistati ja arenes välja tõeline kaplanitöö, mida läks vaja kaheksa aastat hiljem. Näen, et kaplanitöö on muutunud professionaalseks, aga kaplaneid on ikka väga vaja.

Kuidas tekkisid alguses kontaktid sõjaväega?

Asjaolud klappisid ja abipalveid laekus. Käisime sõjaväes ja meil tekkis nendega kontakt. Mul on reservohvitseri luba. Mul on sõjaväega palju lihtsam ühist keelt leida. Mul ei ole raske nendega suhteid luua – ma tean, et olen üks neist. Nüüd teen kaplanitööd vabatahtlikuna ja vabakutselise kaplanina.

Kuidas vastasite küsimusele: kas usklik võib relva haarata?

Olles elukutseline sõdur ja ajateenistuses, tekkis mul palju küsimusi. Kaadriohvitserina ei pidanud ma inimeste vastu relvi kasutama, kuigi osalesin 1991-92 aastatel sõjategevuses.

Tulin tagasi Aserbaidžaanist, kus teenisin endise NSV Liidu sõjaväes, Ukrainasse ja läksin üle Ukraina relvajõudude ridadesse. Minu teenistusaastate jooksul ei sõdinud Ukraina kellegagi. Jumal halastas meie peale. Kuid sisimas, juba usklikuna, esitasin endale ja Jumalale küsimusi: “Mis siis, kui?… Kas ma saan relva kasutada? Kas see on minu jaoks patt?”

Kas valmistasite end ette?

Jah, muidugi. Sõdurid ja ohvitserid küsisid minu arvamust relvade kohta. Evangeelsete usklike seas on neid, kes õpetavad, et kristlane ei tohiks relvi haarata. Palves esitasin Jumalale küsimusi: „Issand, mida ma peaksin tegema? Mida ma peaksin ütlema? Ma puutun kokku sõduritega, käin erinevates garnisonides, kuulutan evangeeliumi ja ohvitserid, üksuste komandörid küsivad minult otsekoheselt: „Sa kuulutad evangeeliumi, meie sõdurid hakkavad uskuma, viskavad relvad maha, lõpetavad sõjaväekäskude täitmise, mida me nendega pärast siis teeme?” Vastasin neile: „Piibel ei kutsu relvi maha viskama. Sellist kontseptsiooni ei ole olemas.”

Nendele küsimustele asjatundlikult vastamiseks pidin enda jaoks selgeks tegema – mida teha? Kui Ukrainas algab sõda, kas ma võin haarata relvad ja kaitsta oma riiki? Olen sõjaväelane. Keegi ei küsi minult – nad annavad käsu ja ma pean seda täitma.

Jumal andis mulle Piiblist palju tekste selle kohta, et mul on õigus relvi kanda, Ro, 13:4 „sest sõdur on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja.” (venekeelne Piibel).

See tähendab, et Jumal ütleb, et sõjaväelased on inimesed, kelle ülesandeks on maksta kätte seaduserikkujatele või teisisõnu kaitsta oma maad ja kodu. Kui ebakompetentne inimene või tsiviilisik haarab relvad eesmärgiga kahjustada, teha kurja, kelleltki midagi ära võtta ja röövida, siis Jumal mõistab selle hukka, aga sõjaväelased või politsei on inimesed, kes on ametialaselt kutsutud kurja peatama, julmuste eest kätte maksma või karistama.

Seetõttu, kui ma sõjaväelaste seas evangeeliumi kuulutasin, mõistsin, et need on inimesed, kellele Jumal annab õiguse kurjuse peatamiseks relvi haarata. Ainus, mida Ta neilt palub, on mitte kasutada relvi selleks, et teisi tahtlikult kahjustada, omades südames negatiivset motivatsiooni. Kättemaks ja tapmine lihtsalt tapmise pärast.

Nüüd näeme väga selget erinevust selle vahel, kuidas tegutseb vägistav ja tapev Vene armee, erinevalt meie sõjaväelastest, kes on põhimõtteliselt ausad ja üllad, isegi vaenlaste suhtes. Ma saan aru, et see on teistsugune vaim.

Palun tooge konkreetsemaid näiteid meie sõdurite õilsatest tegudest.

Paljudel juhtudel, mis on jäädvustatud ka videole, kui meie sõjaväelased vaenlasi kinni võtsid, siis ei tulistanud nad vange, ei teinud neile haiget, ei peksnud neid, vaid toitisid, andsid vett, kohtlesid neid nagu inimesi. Selleks kutsus Jumal meid üles – mitte kelleltki midagi ära võtma ja olema rahul oma palgaga (Luuka 3:14).

Kui meie sõdurid kaitsesid mõnda asulat, siis nad olid sunnitud kasutama elukohast lahkunud tsiviilisikute hooneid. Nad elasid seal, võtsid mõnikord süüa, kuid hoidsid korda, ei hävitanud vara ja jätsid endast maha tänukirjad ja vabandused, et olid sunnitud kellegi teise koju sisenema. See on austus ja õilsus.

Nii et seda võib nimetada sõjaväe etiketiks?

Jah. See on kirjas ka Piiblis. Kui sõjaväelased nii käituvad, siis täidavad nad oma ülesandeid korralikult, isegi kui nad on sunnitud selle käigus oma vaenlasi tapma.

Igal inimesel ja pealegi igal sõjaväelasel on õigus oma territooriumi kaitsta. See on piibellikult õige. Kui on olemas kuri kavatsus, siis on piibellik korraldus karistada. Kui motivatsioon, põhimõte ja põhjus, miks inimene relva haaras, on vaga, õiglane ja moraalselt mõistetav, siis ei pea Jumal seda andestamatuks patuks.

Jumala seisukoht: ühegi elusolendi tapmine ei ole normaalne, kõik peavad elama ja eriti inimkond. Kui on olemas kurjuse mõiste ja te tekitate selle kõrval väiksemat kurja, siis katab Jumal selle oma halastusega. Mees parandas meelt ja Jumal kattis selle halastusega, sest südame motivatsioon oli õige. Jumal on ausate, õiglaste ja siiraste poolel.

Seetõttu räägin sellest, kui sõduritega kohtun. Veelgi enam, Jumal ise andis selliseks tööks (sõjaväelasteks) kutsututele õiguse kurjuse peatamiseks.

Sõjaväelasena sain need vastused juba ette. Ja kui ma nüüd kaplanina teenin, ei räägi ma inimestele mitte teooriast, vaid sellest, mida ma isiklikult oma suhetes Jumalaga olen kogenud.

Varem hoidsin relva käes, osalesin lasketreeningul, käisin vabalt lahinguteenistuses, sisemiselt mõistes, et Jumal ei mõista mind selle eest hukka. Nüüd, olles sõjaväekaplan, ei ole mul konventsiooni järgi õigust relvi haarata ja neid inimeste vastu kasutada.

Rääkige meeste loomulikust kaitsekohustusest.

Igal mehel on vähemalt kolm vastutusvaldkonda, sest ta on mees.

Esiteks peab ta oma kodu kaitsma. Ma ei räägi enesekaitsest aga oma kodu kaitsest.  Enda kaitsmine on moraalse vastutuse teine ​​tase. Siin otsustab igaüks ise, kas keerab teise põse või annab vastu.

Meie moraalne arusaam olukorrast ja adekvaatne ettekujutus enda või vaenlase jõust peaksid andma meile tarkust koos Jumala nõuannetega tegutseda. Aga kodu kaitse küsimustes ei ole mehel valikut. Ta peab täitma oma mehelikku kohust – kaitsma oma ligimesi: moraalselt, verbaalselt ja füüsiliselt. Igaüks peab kindlaks määrama oma vastutuse, mil määral aktiivsus või agressiivsus peaks toimima.

Aga ma usun, et absoluutselt igal mehel, kuna me oleme tugevam sugupool, on see kohustus.

Teine valdkond on ühiskonna kaitse. Meil on füüsilist jõudu ja meelevalda, tahet ja võimeid.

Kui minu juuresolekul hakkavad nõrgad kannatama kurjade inimeste käes, siis pean rakendama teatud tarkust ja jõudu, et aidata solvunud või alandatud inimesi.

Kolmas valdkond on kaitse riiklikul tasandil. Kui toimuvad sõjalised operatsioonid ja on kutse riiki kaitsta.

Kui loed Piiblit ausalt, siis ütleb see selle kohta palju. Jumal käskis mõnel mehel minna paganate vastu võitlema jne. Aga edasi vastutab meie südametunnistus või meie valime, kas me teeme seda või mitte.

Paljud usklikud, sealhulgas vaimulikud, läksid  ja vabatahtlikult haarasid relvad, kaitsesid oma riiki, sest nad ei tundnud oma südametunnistuses seda, et Jumal ütleks, et teil pole õigust või te ei tohiks seda teha.

2014. aastal, kui oli Maidan, tahtis mu ohvitseri hing väga aidata neid, kes olid barrikaadidel, sest ma sain aru, mida seal teha saab. Mul oli väga raske vaadata neid noormehi, kes seal maha lasti, sest teadsin, et nad tegutsesid täiesti ebaprofessionaalselt ja seetõttu paljud surid.

Mu hing sai kõvasti kannatada, minus ärkas taas ohvitser ja ma hüüdsin Jumala poole: “Nüüd on kõik, ma lähen, relvad käes, kaitsen õiglust ja riiki.”

Ühes palvevõitluses ütles Jumal mulle selgelt: „Kutsun sind tegema valikut. Ma saan kõigest aru. Ma annan sulle loa haarata relvad, minna ja võidelda.” See oli vaenutegevuse algus, aprill-mai 2014. “Aga ma hoiatan sind,” ütles Issand, “sa oled ordineeritud pastor, võitud mees ja jutlustaja. Kui sa seal sured, ei satu sa põrgusse. Sa ei kaota oma päästet, kui sa ei kahjusta inimesi tahtlikult. Aga kui jääd ellu ja tuled sõjast tagasi, siis istud kirikus viimasele pingile ega saa enam kunagi inimesi õpetada. Nagu Taavet, ei lase ma sul ehitada oma templit ja teenida preestrina. On käske, mida sa ei saa teistele õpetada, sest oled ise neid rikkunud. Ukrainas on miljoneid neid, kes saavad kuulipilduja kätte võtta, aga mitte nii palju neid, kes võiksid Püha Vaimu väes sellele pimedale rahvale evangeeliumi kuulutada.”

Seega allusin ma Jumala kutsele ja otsustasin jääda preestri ametikohale.

Kui edukalt Te olete suutnud pastori- ja kaplaniametid ühendada?

Väga edukalt, sest mul on kaks sisemist olemust: jään sõjaväelaseks ja jätkan samal ajal pastorina. Kui ma olen kirikus, siis ma tegutsen pastorina, kui tulen sõjaväeteenistusse, siis teenin neid kaplanina. Olen valmis kuulama, toetama, palvetama ja juhendama. See on ka pastoraalne töö, kuid sellel on mõned eripärad.

Kuidas suhtuvad sõjaväelased sellesse, et Te ei ole alati nendega, aga tulete siis, kui saate?

See ei tekita ebamugavusi. Võib-olla on see armu toimimine minu teenistuses. Ma pole minevikus olnud mitte ainult pastor või sõjaväelane, vaid ka sõjaväepsühholoog. Kaplaniameti, ajateenistuse ja hingekarjase teenistuse aastate jooksul on mul tekkinud inimeste tunnetus ja mõistmine. Need ametid ei lähe üksteisega vastuollu.

Rääkige meile, kuidas saate kaplanimeeskondade jaoks brigaadide kontakte?

Kaplaniametis on vähemalt kolm taset: esimene on vabatahtlikud kaplanid. Nad osutavad materiaalset abi ja suhtlevad veidi sõjaväelastega. Sellega on seotud palju inimesi, kes kannavad kaplanivormi, kuid tegutsevad rohkem vabatahtlikena.

On kaplaneid, keda ajateenistusse ei kutsuta – see on teine ​​tase. Nad käivad mõnda aega sõjaväelaste juures. Põhimõtteliselt on need sellised inimesed, kellel on välja kujunenud suhted konkreetsete brigaadide, pataljonide, üksustega, kus nad on juhtidega sõbrunenud ja osutavad pastoraalset tuge.

Kolmandat taset nimetatakse ametialaselt kaplaniteks, kes on võetud ametikohtadele. Kuna nad alustasid vabatahtlikena, siis neid juba teatakse, neid on vaja ja osalt pannakse neid ohvitseride kohtadele. On ka neid, kes saadetakse oma ülestunnistustest nõudmise peale kaitsejõudude ridadesse kaplaniteks.

Ametlikult ametialaselt kutsutud kaplaneid meie üksuses ei ole, kuna see eeldab ööpäevaringset vägedes viibimist. Täna liigume teises suunas, mida eespool kirjeldasin.

Millised on sõjaväelastega suhete loomise etapid?

Kui hakkame looma suhteid meie jaoks uue väeosaga, siis algab kõik samamoodi: esiteks pakume abi. Tutvume üksusega, juhtidega, kuttidega otse ja uurime nende vajadusi. Kui neil pole praktiliselt midagi vaja, siis loome sõbralikud suhted – suhtleme, laulame, tunneme huvi nende elu vastu: mida nad söövad, kus nad magavad, mis nende peredes toimub, kuidas on nende moraal. Järgmiseks otsime võimalusi personaliga lähemalt suhelda.

Kui näeme, et inimene on suhtlemisaldis, hakkame huvi tundma nende tervise ja vaimse seisundi vastu. Kui nad näevad, et oleme adekvaatsed inimesed, siis nad usaldavad meid. Nad ei avane kohe, eriti need, kes on korduvalt vaenutegevuses osalenud. See on sisemise valu seisund, mida nad varem varjasid.

See on delikaatne asi, nii et sa pead olema professionaalne või intuitiivne psühholoog, tunnetama, mida praegu on vaja, kas pigem oodata, kuni inimene suhtlemiseks initsiatiivi võtab.

Mul on olnud palju juhtumeid, kui vihjasin sõdurile, et saame vajadusel suhelda, kuid inimene keeldus, aga oma käitumisega näitasin üles austust indiviidi piiride vastu. Mõne aja pärast nõustus ta vestlusega.

Tegelikult ei ole paljud sõjaväelased keskendunud psühholoogi kabinetis istumisele ja sellele, et keegi süveneb nende hinge. Nad mõistavad, et nende elu on ajutine ja nüüd on kõige tähtsam tõrjuda vaenlane meie riigist välja. Kui nad surevad, siis surevad nad koos oma valuga. Nüüd on väga paljudel Ukraina poistel valus ja see on nende motivatsioon kättemaksuks.

Millised on Teie soovitused, kui näete, et sõjaväelased tunnevad vihkamist?

Esimese asjana pööran tähelepanu sellele, kas inimene on kaotamas adekvaatset ellusuhtumist. See tähendab, et ta on motiveeritud, kuigi ta magab põrandal ja ei söö alati normaalselt, kuid ta ei anna alla. Kuid kui sõdalane joob palju alkoholi, kaotab elu mõtte, ei taha normaalseks muutuda, siis see on signaal sellest, et tema emotsionaalne seisund on halb. Kui inimene on vihane, kuid motiveeritud tegutsema, siis on elu parem kui siis, kui ta kaotab elu mõtte.

Seetõttu on esimesed teenimis- ja suhtlusobjektid need inimesed, kes on meeleheitel, kes ei saa lahingusse minna, neil on sisemine depressioon. Teine kategooria on inimesed, kes tõmbuvad enesesse ega suhtle kellegagi. Nad on täis viha või andestamatust enda või teiste vastu, kuid nad ei tea, mida sellega peale hakata. See on sisemine ummiktee.

Kui inimesel on elus kõik enam-vähem normaalselt, aga nüüd on temas palju viha ja tahtmist kätte maksta – see on juba teine ​​küsimus. Sõja ajal on see võitlejate seas tavaline, sest igapäevaselt nad näevad või kuulevad oma vendade surmast.

Nad ütlevad, et ei suuda tulistada ilma viha tundmata. Nad teavad kindlalt, et tapavad inimesi. Omavahel nad ei ütle: “Me tapame”, vaid “Me töötame, see on meie töö.”

Sõdur tahab mõista, et tema soov pole inimesi tappa. Ma ei taha nende mõtteviisi tänaseks rikkuda, sest ma ei tee nende tööd ega ole nende positsioonil. Ma ei mõista neid hukka, usun, et ka Jumal ei tee seda. Tema vaatab sügavale nende südamemotivatsiooni: kohustust, arusaamist, et kui nad seda ei tee, surevad teised, või motivatsiooni: vihkamist, viha ja sadismi. Jumal tegeleb viimasega.

Olen rohkem keskendunud käitumise kõrvalekalletega töötamisele ja moraalsele toele, kasvatades neis usku Jumalasse. Nad on inimesed, seega ei tohiks nad kaotada arusaamist endast kui inimesest või headuse tunnet, armastust ligimese vastu. Nad peavad naasma sõjast lapsevanematena ja abikaasadena oma kodudesse, kellel on teistega inimlik suhe.

Kas kontekstis, kuhu sõdurid satuvad, on kohane nendega armastusest ja andestusest rääkida? Kuidas nad selliseid sõnumeid vastu võtavad?

Sa pead inimest tunnetama ega see neid ei traumeeri. Näiteks lahutatud inimesed. Kui inimene võitleb aasta ja elab selle pika perioodi üle, kuigi ta kaotas paljud oma relvavennad, kes olid tema jaoks nagu perekond ja ta muutub ebaviisakaks, vihaseks, kogub seda viha endasse, mida ta ei kontrolli.

Ta tuleb lühikeseks ajaks koju ja tülitseb kõigiga, sest paljud ei saa temast aru: ta on nagu viha kontsentraat ja tahab selle agressiivsuse kuhugi panna. Kui ta kodus lõõgastub, siis jäävad kõik talle ette.

Abielud selliste inimestega lahutatakse ja selliseid juhtumeid on palju. Kui ma räägin temaga armastusest või perekonnaseisust, siis on see tema jaoks traumeeriv. Kui ta kogeb vaimset traumat vahetult vaenutegevuse ajal, siis pead selliste sõduritega töötades olema väga ettevaatlik. Te peate tunnetama, millal seda teemat tõstatada, kuidas sellest rääkida ja mis vormis.

Kui me räägime pikaajalistest suhetest, siis peame leidma kõigile sobiva aja ning aitama vestluse ja palvetega. Sõjavägi peab pärast sõda naasma tavaellu ja selle uuesti üles ehitama.

Armastusest ja veelgi enam armastusest vaenlaste vastu ei kiirusta ma praegu vaenutegevuses osalevate sõjaväelastega rääkima. Kui nad tahavad sellest rääkida, siis ma räägin, kui ei, siis ma ei suru seda peale. Väljakutse eesrindel on teistsugune. Aga ma ütlen neile, et nende töö on väga oluline, et on neid, kes hindavad, armastavad ja austavad neid, kes usuvad neisse ja et see kõik pole asjata.

Aga Jumala armastus?

Ma räägin alati Jumalast ja Tema armastusest kõigi vastu. Jumal on vastus kõigele. Esiteks pean ma õpetama neid Jumalat otsima. Kaitse tuleb Temalt. Ma räägin neile sellest pidevalt: õppige palvetama, kandke Pühakirja endaga kaasas, lugege, seal on palju asju kirjas, mis rahustavad hinge.

Me räägime palju sellest, mis on mõrv ja kodumaa kaitsmine. Et nad saaksid oma südametunnistuses toimuvast aru. Kui nende südametunnistus neid pärast lahinguid piinab, siis ütlen neile, et nad peavad kindlasti meelt parandama, tunnistama, paluma Jumalalt andestust ja et Ta puhastaks neid Jeesuse verega. Kui see ei aita, siis otsige Jumala teenijaid, preestreid ja pastoreid kellele oma  pattu tunnistada.

Palun kirjeldage lühidalt, mis vahe on sõjaväekohustuse täitmisel ja mõrval.

Sõjaväekohustus on isiku kutse tulla riiki kaitsma, talle omistatakse sõjaväelase ametlik staatus, antakse kaitseks kasutatavad relvad. Ta tegutseb korralduste raames, mis ei ole vastuolus terve mõistuse ja riigi seadustega. Eesmärk on kaitsta elu ja piire.

Mõrv on kuriteo tahtlik toimepanemine eesmärgiga võtta inimeselt elu omakasu või kättemaksu eesmärgil.

Sadism (pahatahtlikkus). On vahe selle vahel kui vaenlase pihta tulistatakse ja selle vahel kui  veel elava inimese pihta lastakse veel 25 lasku, et talle rohkem valu teha või tema pea maha raiutakse jms. Kui psüühika laguneb, siis tuleb sellest rääkida. Järgmiseks võivad olla tsiviilisikud. Selline sõdur muutub teistele ohtlikuks.

Eriti kui sõdur alkoholi kuritarvitab, sest see on talle nii füüsiliselt kui emotsionaalselt nii raske, et ta ei tule iseendaga toime. Sel juhul tasub inimest mõjutada.

Lõpetuseks jagage meiega mõnda meeldejäävat lugu.

Minu meeldejäävad lood on inimeste päästmisest. Lahingu ajal, kui neid tulistati väga intensiivselt, siis ei olnud praktiliselt mingit võimalust ellu jääda. Väga tugeva suurtükitule all palvetasid nad palveid, mida ma neile kaplanina õpetasin. Ja siis nad helistasid ja ütlesid, et jäid ellu ja Jumal päästis nad. See oli üleloomulik. Selliseid olukordi on palju olnud.

Kaplani töö, kui õpetad teist inimest palvetama ja lootma Jumalale ning see lõpeb sellega, et sõdur palvetab, loeb Uut Testamenti ja näeb, kuidas Jumal teda ja ta relvavendi üleloomulikul moel päästab – see on seda kõike väärt!

Täname Teid Teie töö, pühendumuse ja panuse eest meie võitu! Aitäh sooja vastuvõtu ja ausa vestluse eest!

Intervjuu viis läbi Ekaterina Poddubnaya.

Allikas ja foto: Пастор и военный капеллан Валерий Алымов: «Все еще есть большая потребность в капелланах» | Статьи на inVictory