Patt ei pea kunagi oma tõotusi

Aastaid tagasi peteti mind ja minu sõpru Pariisi saabudes 70 dollariga. Üritasime rongijaamas välja mõelda, kuidas piletiautomaadi kaudu rongipileteid osta. Sel hetkel tuli meie juurde kena mees ja ütles, et ostab igale ühele meist oma pangakaardiga kahepäevased rongipiletid ja me saame talle piletiraha maksta sularahas. Kõik juhtus väga kiiresti, aga meie prantsuse keel polnud piisavalt hea, et teda üle kontrollida. Pealegi tundus ta meile väga armastusväärne ja tekitas usaldust. Ja me andsime talle piletite eest raha. Veidi hiljem, juba rongis olles, avastasime, et ta oli ostnud meile ühe korra piletid, mis maksid kaks dollarit. Selleks ajaks oli ta juba kadunud. Ülejäänud päeva täitsid mind viha ja häbi.

See olukord illustreerib hästi pattu ja selle tegusid. Patt on pettur ja kelm. Lahkuse ja magusate lubadustega varjab ta oma pettust. Me teeme pattu, sest usume seda valet. Me laimame teisi, sest patt sosistab meile, et me teame midagi, mida teised inimesed hindavad. Oleme kadedad, sest oleme hakanud uskuma, et kui meil oleks ainult see, mis teistel on olemas, siis oleksime õnnelikud. Me laseme inimestel end meie teenete eest kiita, sest uhkuse patt kinnitab meile, et see paneb meid end paremini tundma. Kuid lõppude lõpuks ei pea patt kunagi oma lubadusi. Vastupidi, me oleme endiselt rahulolematud ja häbistatud. Seetõttu paljastab Piibel pidevalt patu valelikkuse, hoiatades meid, et alati, kui usaldame midagi või kedagi teist peale Jumala, jääme häbisse. Selle selgeim ja dramaatilisem näide kogu Pühakirjas on Jesaja 20. peatükis olev sageli tähelepanuta jäetud lugu. See sisaldab karmi hoiatust ja armsat tõotust Jumala rahvale.

Alasti prohvet

See lugu leidis aset 711 eKr. kui vilistite linn Ashdod (või Azot) oli osa pikaajalisest ülestõusust võimsa Assüüria vastu ja nende lõunanaaber Egiptus julgustas nende mässu. Prohvet Jesaja oli juba hoiatanud, et vilistide mäss ei õnnestu. Täpselt nii juhtus Jesaja 20: 1 kohaselt. Assüüria vallutas Ashdodi linna. Me teame, et Ashdodi kuningas põgenes Egiptusesse. Kui assüürlased talle järele tulid, ei kaitsnud Egiptus teda. Ta anti välja.

Kui Assüüria Ashdodi vallutas, pöördus Jumal prohvet Jesaja poole: “sel ajal kõneles Issand Jesaja, Aamotsi poja läbi, öeldes: „Mine päästa kotiriie oma niudeilt valla ja võta jalatsid jalast!” Ja ta tegi  nõnda: käis alasti ja paljajalu.” (Jesaja 20:2)

Võib kindlalt öelda, et see prohvetlik käsk on ajaloo kõige ebapopulaarsem. Jumal käsib tal alasti olla mitte kodus, vaid avalikult (me mõistame seda käsusõnaga “mine” ja prohveti vastuse järgi “käis”) ja mitte lühikest aega, vaid kolm aastat (Jesaja 20: 3). Võib-olla mõtiskles Jesaja, miks Jumal ei käskinud tal samamoodi nagu teisi prohveteid – panna telliskivi maha (Hesekieli 4: 1-3), lõigata oma juukseid habemenoaga (Hesekieli 5: 1) või midagi sarnast. Igal juhul on selge, et Jesaja kuulas Jumalat ilma kõhklemata. Lõppude lõpuks oli ta Jumala sulane (Jesaja 20: 3).

Alasti Egiptus

Miks pidi Jumala prohvet kolm aastat alasti kõndima? Selle mõistmiseks peate teadma, et antiikmaailmas oli alastus väga häbiväärne (lugege tervet seda lugu 2. Saamueli 10-st peatükist) ja seda seostati sageli abituse, haavatavuse ja kaitse puudumisega.

Kolmanda salmi kohaselt olid Jesaja kummaline käitumine näide ja ettetähendus Egiptuse ja Etioopia (iidse Aafrika rahva) vastu. Eelkõige kuulutab Jesaja alastiolek eredalt ja unustamatult noorte ja vanade egiptlaste häbiväärset alastiolekut, kui Assüüria kuningas nad ise vangi võtab (Jesaja 20: 4). Ja nii see juhtus – 40 aastat hiljem (671. aastal eKr) Assüüria vallutas Egiptuse.

Kuid miks ajendas Ashdodi linna langemine vilistite maal (salm 1) Jumalat andma tunnustähte Egiptuse tulevasest langusest (salmid 3-4)? Kuna vilistid lootsid Egiptusele (kes ajendas neid Assüüria vastu mässama) ja kuna Juuda elanikud jälgisid tähelepanelikult toimuvat – kas võimas Egiptus aitab vilisteid nende rasketel aegadel, mis oli nende viimane lootus valitseva Assüüria vastu. Vastus oli kindel „ei” ja Jesaja kuulutas seda mitte ainult sõnadega, vaid ka omaenda palja kehaga.

Jumala plaan oli, et Jesaja oleks alasti “kui vihje ja ennustus Egiptusele ja Etioopiale” (Jesaja 20: 3), kuid Jesaja häbi oli tegelikult märk Jumala rahvale, kes alistus kiusatusele loota mitte Jumala peale vaid Egiptusele. Salmid 5-6 kuulutavad, et kõik, kes loodavad, Assüüria ohuga silmitsi seistes Egiptuse peale, on väga ehmunud ja häbistatud. Kui palju Jumal armastab oma inimesi? Selle jutu järgi armastab Ta neid nii palju, et hoiatab patu alanduse ja häbi eest nii, et nad ei saa märkamata jätta ega ununeda. Jesaja alasti, paljastatud keha on Jumala viis paljastada pattude valelikke tõotusi. Vägev Egiptus on varsti alasti ja häbistatud ning need, kes Egiptust usaldasid, järgnevad neile peagi. Kui usume midagi, mis pole usaldusväärne, siis meil endil hakkab häbi.

Alasti päästja

Selles sünges lõigus on lootusekiir. Nii tugeva hoiatusega lugu vihjab meeldivale lubadusele. Mõelge sellele: Egiptuse ja Etioopia häbi kujutamiseks nõuab Jumal oma prohvetilt, ustavalt ja sõnakuulelikult orjalt, et ta kogeks avaliku alastioleku tõelist häbi. Jumal oleks võinud ühe oma vaenlastest valida saabuva hukkamõistu sümboliks. Kuid selle asemel valib Ta oma õige ja ustava sulase. Võib öelda, et kui Jesaja kõnnib alasti oma naabrite ees, näitab ta häbi, mis langeb Jumala vaenlastele.

See näeb kindlasti välja nagu midagi, mida Jumal saab teha. Tegelikult näeme palju hiljem ajaloos, et Jumal teeb veelgi rohkem. Jumala täiuslik sulane Jeesus, kannatav sulane Jesaja raamatu 52–53 peatükkides (Jesaja raamatu peatükkides 52–53 kasutatakse sulase puhul sama sõna nagu 20. peatükis Jumala sulase Jesaja kirjeldamisel), alasti ja alandatult risti rippudes, samastas ennast Jumala vaenlaste häbiga. Tegelikult samastab Jeesus end nii sügavalt nende hukkamõistu ja häbiga, et võtab sõna otseses mõttes selle kõik enda peale. Ta ei kannata mitte ainult eelseisva hukkamõistu märgina, vaid ka asendajana, nii et kui Jumala vaenlased usuvad Jeesusesse, ei pea nad ise kannatama.

Me ei häbene kunagi

Võib-olla patt ahvatleb sind praegu. Võib-olla oled teadlik Jumala lahkusest ja väest, kuid sind köidab mõte leida mujalt oma turvalisus, mugavus, rahu või elu mõte. Ära tee seda. Jumalast eemale viiv tee ei vii sind kunagi millegi hea juurde. Patt on pettur ja kelm. Usaldades seda, mis on ebausaldusväärne, jääme me häbisse.

Kui palju parem on usaldada Teda, kes kannatas meie asemel! Kui palju parem on kiidelda Tema häbist ja kannatustest(Galaatlastele 6:14). Teda usaldades ei jää me kunagi häbisse.

Allikas: https://ieshua.org/greh-nikogda-ne-vypolnyaet-svoih-obeshhanij.htm