“Tead,” alustas küünik, “ma avastasin, et enamik kristlasi on silmakirjatsejad, kes ei vasta oma kuulutamisele ega täida seda.”
“Aga loomulikult,” vastas pastor, “see, et me oleme kristlased, ei tähenda, et me oleksime uskmatutest paremad. Oleme kõik sama haiged kui kõik teised – me just leidsime Arsti. Pidage meeles, et kristlus ei seisne moraalis. See seisneb armus.”
Ja nii edasi.
Alates piibliuurimisest kuni isikliku evangeliseerimiseni ja lõpetades meie juhtide moraalse läbikukkumise õigustamisega on tänapäeval levinud ebaselgus kristlaste suhtes. Kui paljud meist on oma ligimest (või üksteist) lohutanud, tuletades meelde, et koguduses olev patune erineb vähe patusest väljaspool kogudust? “Me kõik oleme katki,” kinnitatakse meile. “Me kõik oleme õnnetud luuserid,” kajab ikka ja jälle. Kuulete seda mõnelt usklikult ja tundub, et lihtne usutunnistus on ainus tõeline erinevus kiriku ja maailma vahel.
“Kõik armust”
Püüdes kaitsta Jumala armu tegudel põhineva õiguse eest, kipuvad mõned üldse vähendama vajadust heade tegude järele. Kristlus ei seisne moraalis. See seisneb armus. Nii et evangeelium – ja eriti ainuüksi usust õigeksmõistmise kontseptsioon – räägib kindlasti armust, mitte tegudest, sest muidu poleks arm enam arm (Rm 11:6). Me armastame seda, et oleme päästetud Jumala armust usu läbi (Ef 2:8). Iga hiilguses olev pühak laulab: “Oo arm võrratu, sind kiidan ma, mind õnnetut päästsid sa.”
Kuid “see kõik on vaid armust” jutt katkeb siis, kui ütleme, et hämmastav arm, mis kristlase päästab, ei erista teda armastuse, tegude ja kõne poolest uskmatutest. Kui püüame oma kristlikus elus armu ja häid tegusid eraldada, siis sellega me näitame, kui vähe me armust tegelikult teame.
Siin planeedil ei ole midagi selle sarnast. See on suurim pärl, mis meil on võimalik saada. Kõige armsam, mida meie hing võib kogeda. Kõige ilusamad salmiread, mida meie huuled laulda suudavad. Arm pole kunagi jõuetu ega abitu.
Jumala juures ei ole päästvat armu, mis kord kingituna jätaks selle saaja muutumatuks. Päästev arm mitte ainult ei mõista õelaid õigeks (Rm 4:5), vaid ka kasvatab meid „et meie, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult,” (Tiitusele 2:11-12). Jumal ise tegutseb meis oma Vaimu läbi (Fl 2:13). Ja see arm on tõhusam õpetaja kui dr. Phil või dr. Seuss või ükski teine õpetaja maailmas.
Kristlus ei erine maailmast
Kuid kristluse õpetus, mis-ei-erine-maailmast, ütleb meile midagi muud: need, kes leiavad arsti, ei ole tervemad kui need, kes seda ei leia. Või teisisõnu, et need kerjused, kes leiva leidsid, jäävad sama nälginuks kui nälginud maailm. Patsiendid, kes aga räägivad meile, et on arsti juures käinud, aga tunnistavad samuti, et ei erine ootesaalis viibivatest õnnetutest hingedest, andes meile justkui salaja mõista, et nad kas valetavad või peaksid otsima teise arsti.
Maailm, mis meid jälgib, leiab kindlasti selle seose. Meie kriitikud ütlevad meile regulaarselt, et nad on Jumalast ära pöördunud, kuna see või teine professor on silmakirjatseja. Seda ei tohi tähelepanuta jätta: kui kristlane, nagu ka teised tema tuttavad, jätkab oma elu valetajana, petjana, joodikuna, jõhkardina või laimajana, siis määrib ta oma tunnistust selle kohta, et on leidnud taevase Arsti.
Paljude skeptikute jaoks tähendab Jeesuse järgimine ausust, kohusetundlikkust, armastust, suuremeelsust, lahkust – rohkem, kui meie pastor tahaks tunnistada. Seetõttu pole imelik, kui pärast seda, kui oleme patsiendi haiglatiiba lasknud ja näidanud talle samasuguseid halvenenud tervisega patsiente, nagu ta ise, siis läheb ta vähimagi huvita minema. Sellise silmakirjalikkuse tõttu teotatakse suurt Tervendajat uskmatute seas (Rm 2:23-24).
Kristlased on teistsugused
“Me oleme samasugused nagu maailm” ei ole kristlik moto. Me ei seisa impotentse armu eest. See tähendab me ei õigusta tegevusetust kirikus ja pühaduse ignoreerimist. See vähendab evangeeliumi väge päästa patuseid nende pattudest. Ja see eitab Püha Vaimu tööd ja väge meid pühaks teha. See ahvatleb meid eemaldama oma mäe peal olevad lambijalad, õigustab seda, et oleme kaotanud oma soolasuse olles maa sool ja eemaldab moraalselt ükskõiksest taevast säravad tähed. Me ei vaja enam tõendeid Tema halastuse kohta meie vastu, sest oleme sama patused kui kogu ülejäänud maailm. Me vajame mehi, naisi ja lapsi, kes olid patused nagu maailm, kuid on nüüd tunnistajateks Tema väest.
Ja üldiselt, miks peaksime eeldama, et kristlased käituvad paremini kui meie pealtnäha ausad ja korralikud naabrid?
1. Oleme uuesti sündinud
“Uuesti sündinud” ei ole kristlaste kaubamärk, kes võtavad oma usku pisut tõsisemalt kui enamik; see on Jumala tehtud ime kõigis tõelistes usklikes. Reaalajas ja ruumis loob Jumal vanast loodust uue (2Kr 5:17), viib meid deemonlikust riigist oma Poja valgusmaailma (Kl 1:13) ja äratab üles vaimselt surnud elu (Rm 6:4). See annab uusi tundeid, armastust ja rõõme. Patt muutub eemaletõukavaks ja pühadus ligitõmbavaks. Meist saavad uue volituse ja uue kuningaga rõõmuteenrid.
Me ei ole enam Aadama liinis vangis. Me ei ela enam liha ja selle kirgede järgi. Me ei ole enam halvad puud, mis kannavad mädanenud vilju. Oleme vahetanud patu julma orjuse vabadusega olla Kristuse ja olla õiguse orjad (Rm 6:20-23). Oleme elu, hiilguse ja tulevase maailma pärijad.
2. Meie sees on Jumala enda vägi
Uussünniga kaasneb kõikvõimas jõud. Peetrus paljastab meile kristliku elu ühe hämmastavama tõe: „Tema jumalikust väest on meile antud kõik, mis on vajalik eluks ja jumalakartlikkuseks.” (2Pt 1:3).
Kristlastel on kõik, mida vajame igas olukorras ja igal ajal selleks, et elada jumalakartlikku elu. Jumal ise elab (Rm 8:9-11) ja toimib meis (Fl 2:13). Kristuses oleme tugevad. Lõpuks oleme pornosõltuvusest jagu saanud. Võime lõplikult öelda: “Ei!” valetamisele, varastamisele ja laiskusele (Tiitusele 2:11-13). Meid ei ole jäetud terveks päevaks külili lamama ja alkoholi jooma – me võime keelduda igast kiusatusest meis elava Vaimu tõttu (Rm 8:13).
Meie käes on Jumala enda relv: Tema Sõna. Jumala enda kohalolu meis: Tema Vaim. Ja Jumala enda armee, kes meiega koos võitleb: Tema kirik.
3. Me elame rõõmsalt Tema auks
On vale arvata, et ainult meie ebaõnnestumised võivad olla sobivaks taustaks Tema armu rõhutamiseks. Mina võitlen – Tema andestab. Mina susserdasin midagi kokku – Tema arm on ülendatud, oksendasin vaimselt põrandale – Ta puhastab kõik. Kristust ülistatakse kui koristajat.
Selle peale küsib ja vastab Paulus: „Mis me siis ütleme? Kas püsida patus, et arm suureneks? Ei, mitte sugugi.” (Rm 6:1-2). Ja Peetrus lisab juurde, öeldes: „Sest te olete minevikus küllalt palju aega mööda saatnud paganate tahtmist täites, elades kõlvatuses, himudes, purjutamises, prassimistes, joomingutes ja sündsusetutes ebajumalateenistustes.” (1. Peetruse 4:3). Ehk siis me oleme juba piisavalt patustanud. Meie minevik on juba niigi piisavalt sünge selleks, et näidata Tema armu teemanti. Nüüd ei maksa me enam endise elu võlgu, vaid pakime voodi kokku ja kõnnime elu uudsuses. Meie viljad, mitte meie ebaõnnestumised, tõestavad, et oleme Tema omad (Johannese 15:8).
Pühad paranemas
Haiged pühakud, paranevad ja tervenevad, andke au Arstile ja kutsuge teisi Tema juurde. Väita, et Ta leidis inimese, aga ei muutnud teda, tähendab varju heitmist Kristuse nimele ja Tema Vaimu väele.
Kristlased peaksid erinema maailmast selle poolest, kuidas me elame. Jah, aga see ei tohiks tähendada, et see on alati nii. Meil kõigil on põhjust laulda: “Me oleme nii kaldunud eksima, Sinu teedelt kõrvale kalduma.” Pühitsemine võib olla valusalt aeglane. Ja me ei räägi täiuslikkusest, vaid uuest jõust, eesmärgist ja suunast.
Kuid isegi siis, kui kristlane komistab, mis juhtub meie kõigiga siinpool auhiilgust, ei ole me rahul selle rahuga, mis kaasneb Jumala anumisega. Me ei tunne end oma patus koduselt. “Me kõik oleme inimesed” ei ole meie vabandus. Me ei ole rahul oma Päästja juurest eemale ekslemisega. Kukkudes põlvitame, anume halastust ja armujõudu, tõuseme püsti ja jätkame.
Meil on kuub, mida peame kandma. Meie Päästja on teinud meis võimsa muutuse. Meid on kutsutud olema Tema käed ja jalad. Peame üheskoos marssima vaenlase väravate poole. Oleme kutsutud andma tunnistust meid jälgivale maailmale. Peame olema linn mäe otsas, et elada tulevase maailma kodanikena. Aktsepteerigem seda ja ärgem vabandagem. Austagem seda. Olgem innukad selle järele. Palume, et Jumal aitaks meil elada julgemalt, olla soolasemad ja särada veelgi heledamalt.
Autor Greg Morse / © 2018 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org
Allikas: https://ieshua.org/greshniki-svyatye-ili-litsemery.htm
„Valed kaalud on Issanda meelest jäledus, aga õigest vihist on tal hea meel. Tuleb uhkus, tuleb ka häbi,aga alandlikel on tarkus.” Saalomoni Õpetussõnad 11:1-2
Armu kõlvatuseks pöörates. Väga tõsine hoiatus
Armu kaudu oled sa see, kes sa oled
Millal te viimati armu nägite?
“Olgu teie sõna alati armu sees, maitsestatud soolaga, et teaksite, kuidas kõigile vastata.” Koloslastele 4: 6
Halastuse ja armu troon: mis see on?
Iraan andis armu kahele vangistatud kristlasele
Mida võib algkogudus meile koroonaviiruse kohta õpetada
5 kohta, mida Jeesus enne ristisurma külastas
9 asja, mida peaksite teadma halloweeni ja reformatsioonipäeva kohta