Peksab ei tähenda, et armastab

Tere, kallis lugeja! Olen perevägivalla ohver. Minu kogemus on kestnud 24 aastat. Siinkohal tahaksin teiega oma lugu jagada. Mitu aastat ei näinud ma valgust ega väljapääsu kõiges selles, millest läbi läksin. Isegi siis, kui 18-aastaselt vanemate kodust lahkusin, rippus kogu see lugu minu elu kohal tumeda pilvena ja mürgitas mind. Ma ei saa öelda, et tänaseks on kõik probleemid lahendatud ja lõpetatud, kuid Jumala armu läbi on viimase aasta jooksul toimunud muutusi, mis annavad mulle jõudu, et rõõmu ja lootusega tulevikku vaadata.

Loodan, et minu lugu võib olla kasulik neile, kes seda praegu läbi elavad. Neile, kes isegi ei mõtle, et see võib kirikus aset leida. Uskuge mind, võib küll. Võib-olla surute igal pühapäeval või jumalateenistusel seda kätt, mis tõuseb pärast naise ja laste vastu. Ma tahan väga valgustada perevägivalla probleemi. Kui vaadata statistikat, siis seisab iga kolmas naine maailmas sellega silmitsi. Isa või mehe näol.

Meie riik ei võta vastu seadusi, mis võiks selle kurjuse peatada. Kuid meie saame seda teha Jumala abiga. Kui tunnistame fakti, et see probleem on koguduses olemas. Kui aastaid vägivalla all kannatavad naised saavad aru, et saavad oma kirikust abi otsida ega lange hukkamõistu alla. Kirik peaks olema valmis pakkuma kaitset ja abi naistele ja lastele, kes kannatavad peksmise ja väärkohtlemise all.

Räägin teile natuke endast: kuni 18-aastaseks saamiseni elasin vanemate juures röövimise, purjusoleku ja kõlvatuse õhkkonnas. Olen kogenud oma isa poolt arvukalt solvanguid, peksmist, seksuaalset ahistamist ja vägistamiskatseid. Peres ei kutsunud isa mind kunagi nimepidi, vaid kasutas selleks halvustavat hüüdnime. Mitu korda jõi ta end minu silme all purju, purustas mööblit ja tehnikaseadmeid, peksis mu ema ja pettis teda. Ma tean, mida see tähendab, kui sõnakuulmatuse ja protesti pärast tuleb inimene sinu suunas rusikaid kokku pigistades ja tema silmad põlevad vihkamisest. Sel hetkel koged oma abitust ja proovid end kaitsta, et kaitsta nägu ja siseorganeid. Ema ütles mulle, et abielludes ei osanud ta isegi ette kujutada, et tema elu selliseks kujuneb. Lõppude lõpuks oli tema väljavalitu juba neli aastat kirikus (!) käinud ja olnud noorteteenistuse juht (!).

Ma tõesti väga tahan, et see kurjus minu vanemate perekonnas ja kõigis peredes, kus see esineb, lõppeks. Mõtlesin kaua, kuidas see juhtus, et mu ema, kes ise kannatas kohutava vägivalla all, lubas tegelikult isal aastaid kogu peret terroriseerida?

Ma ei tahaks kogu probleemi taandada ühele põhjusele. Sellegipoolest mõistsin hiljem, et olulist rolli selles, et vägivald meie peres polnud mitte ainult olemas, vaid ka tugevnes, mängis asjaolu, et nii ema kui ka meie, lapsed, uskusime valedesse, mis võtsid meilt terve mõistuse ega võimaldanud meil õigesti tegutseda. Halvim selle juures on see, et tahtsime neid valesid uskuda!

Eedeni aia loost teame, kui hävitav ja salakaval on vale. Samamoodi töötas vale ka minu peres kui mina kasvasin, kuid alles nüüd sain sellest aru.

Minu tee valgustuseni algas 2019. aasta lõpus. Seejärel pöördusin koguduse õdede poole, kes teenisid hingehoiu teenistuses. Mul oli raske end avada, kuid soov muutuste järele võttis võimust. Olen tänulik Jumalale töö eest, mida Ta on nende õdede kaudu minu elus teinud ja edaspidi teeb.

Tahtsin siin jagada oma avastusi – valesid, mida mind õpetati uskuma ja millest nüüd üritan oma südant vabastada. Minu üleskutse on rohkem naistele, kes on vägivalla orjuses. Kuid arvan, et see teave on kasulik ka neile, kelle poole selline naine abi saamiseks pöördub.

1. Vale – “Kui mu mees on vägivaldne, siis pean ikka kannatama. Lahutusele mõtlemine on patt.”

Minu perekonnas põhines see vale Piiblisalmil: „Nii et mida Jumal on ühendanud, seda ärgu inimene lahutagu” (Markuse 10: 9). Meie peres kasutatakse seda Piiblisalmi kangina, millega peatada kõik katsed perekonna olukorda kuidagi muuta. Alates kellelegi kirikus rääkimisest kuni lahutusest mõtlemiseni. Sest igasugune tegevus on võrdsustatud Jumala poolt ühendatu “lahutamisega.”

Ma tahan, et te mõistaksite mind õigesti: ma ei kutsu teie perekondi üles esimese konflikti korral põgenema ja lahutuse avaldust esitama. Need on sellised juhtumid, kus perevägivald kasvab ja tugevneb. Sellisel juhul on võimatu tegevusetuks jääda! Kui kannatate aastaid oma mehe pattu ja katate selle patu kinni, siis saate tema kaasosaliseks ja teete pattu koos temaga oma laste vastu, kaitstes oma abielu selle Pühakirja salmiga. Lugege järgmist salmi: „Kui aga keegi omaste ja kõige lähedasemate eest ei hoolitse, siis see on salanud ära usu ja on halvem kui uskmatu.” (1. Tim. 5: 8).

Kui mees teeb seda oma perekonnale, ei loobu ta lihtsalt usust, ta muutub hullemaks kui uskmatu. Jumala poolt “ühendatu” hävitamine on juba käimas. Jumala loodud abielus ei ole kohta sellistele pattudele nagu röövimine, purjusolek, abielurikkumine. Lahuselu ei ole lahutus, see algab patust. Kui teie mees teeb pattu, siis hävitab ta teie abielu. Lubage mul teile meelde tuletada, kuidas armastav abikaasa oma naist kohtleb:

1. „Nõnda peavad mehedki armastama oma naisi nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast. Keegi pole ju kunagi vihanud iseenese ihu, vastupidi, ta toidab ja hellitab seda nii nagu Kristus kogudust, sest me oleme tema ihu liikmed. „Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks saavad üheks.” See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja kogudusest. Igal juhul armastagu ka igaüks teie seast oma naist nii nagu iseennast, aga naine kartku meest!”(Ef 5: 28–33.) Näete, mees, kes armastab oma naist ja kleepub tema külge, ei tee talle kunagi haiget, sest naine on tema enda ihu.

2. „ Nõndasamuti, mehed, elage mõistvalt naisega kui nõrgema astjaga. Osutage naistele austust nagu elu armuanni kaaspärijatele, et teie palvetel poleks takistusi.” (1. Peetruse 3: 7.) Lugege see salm uuesti üle ja mõelge, kas see käib teie mehe kohta? Kas olete tema jaoks kõige nõrgem astja? Kas te olete õnnistatud elu kaaspärija? Neid Pühakirja salme lugedes on mul silmis kibedad pisarad. Mul on väga kahju oma emast ja kõigist naistest, kes kannatavad perevägivalla all.

2. Vale – “Mu mees on minu rist, nii et ma pean seda kandma.”

Ema ütles, et tema mees on rist, mida ta kannab. See arusaam õpetas meid aktsepteerima oma isa pattu kui katsumust, mis tuli läbida selleks, et Kristust paremini tundma õppida. Kuid nii mõeldes õpetas ema meid mitte kurjusele vastu seisma, vaid isegi aitama sel kasvada. Seda Pühakirja salmi toodi meile alati näitena: “Kui keegi tahab käia Minu järel, siis ta salaku oma Mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu Mulle,” (Luuka 9:23)

Ma ei kuulnud seda mitte ainult oma ema käest, vaid ka teised koguduse õed tõlgendavad seda kirjakohta nii, et rist on mingisugune maine koorem, mille me võtame oma õlgadele ja kogu elu seda lohistame, peame ennast märtriteks, kes ennastsalgavalt, kannatlikult ja leebelt kannavad oma koormat.

Mis ristist me siin räägime? Risti võtmine tähendab Jeesusega oma patu ristile löömist, iseendale suremist ja ärkamisest uuele elule koos Issandaga.

“Sest ma olen Seaduse läbi Seadusele surnud selleks, et elada Jumalale. Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.”(Gl 2: 19,20). Võtmesõna MA OLEN KRISTUSEGA RISTILÖÖDUD!

Kas te saate aru? Asi pole selles, et võtate ristina oma mehe patukoorma ja kannatate seda tasaduses. See kehtib kõigi usklike kohta isiklikult. See on kristluse alus. Te jätate vana inimese maha, tema löödi risti koos Kristusega. Ja te olete koos Temaga uuele elule sündinud. See on kõigile meeldetuletus sellest, mida Jeesus teie jaoks isiklikult tegi. Selleks peate võtma Risti. Pidage meeles, et olete Jumala laps ja Tema päästis teid ning vabastas teid teie patust. Et teie ei ela enam, vaid Kristus oma Vaimu läbi elab teis! Kas te saate aru? Rist pole teie mees, see pole haigus, pole teismelised lapsed, see ei ole halvad kolleegid tööl. Veelkord – rist, see on meie lihahimude surm.

3. Vale – “Me peame katma oma isa alastioleku ja ei tohi mitte kellelegi sellest rääkida.”

Pidage meeles Noa lugu 1. Moosese raamatu 9: 20–27-st: „Noa hakkas põllumeheks ja istutas viinamäe. Ta jõi veini, jäi joobnuks ja ajas oma telgis enese paljaks. Aga Haam, Kaanani isa, nägi oma isa paljast ihu ja rääkis sellest oma kahele vennale õues. Siis Seem ja Jaafet võtsid vaiba ja panid enestele õlgadele, läksid tagurpidi ja katsid kinni oma isa palja ihu; nende näod olid ära pööratud, nõnda et nad oma isa paljast ihu ei näinud. Kui Noa ärkas oma veiniuimast ja sai teada, mis ta noorem poeg oli teinud, siis ta ütles: „Neetud olgu Kaanan, saagu ta oma vendadelesulaste sulaseks!” Ta ütles veel: „Kiidetud olgu Issand, Seemi Jumal, ja Kaanan olgu tema sulane! Jumal andku avarust Jaafetile,+ ta elagu Seemi telkides ja Kaanan olgu tema sulane!”

Seda lugu kasutatakse minu vanemate perekonnas selgitusena, miks mu isa kohta teistele midagi rääkida ei tohi. Seda õpetati mulle lapsepõlvest peale, viidates sellele näitele. Oma vaikimisega “katame väidetavalt kinni isa alastuse”.

Me teame, et “kõik on pattu teinud ja jäänud ilma Jumala aust”. Noa pole erand. Kuid on kirjutatud, et ta jõi veini, jäi purju ja lamas alasti. Siin pole kirjas, et ta jõi ja peksis oma naist, kuid Haam läks kaitseks abi paluma. Haam nägi isa alastiolekut ja läks seda vendadega arutama või naerma selle üle. Siin tekib teie südames koheselt küsimus.

Miks teie või teie lapsed soovite rääkida sellest, mida teie isa või mees teeb? Kas soovite abi saada või nalja visata? Olen kindel, et soovite abi! Nii et palun ärge laske end petta. Kui pöördute abi saamiseks oma pastori poole, siis te ei patusta oma mehe vastu. Te valgustate tema pattu ja olete vabastatud tema patu koormast!

Seda valet on praktikas väga raske hävitada. Sain aru, et see ei peaks nii olema. Kuid kartsin abi paluda pühapäevakooli õpetajalt või noortegrupi juhilt. Pikka aega ei rääkinud ma oma mehele sellest, mis juhtus ja toimub minu vanemate perekonnas. Kuid Issand kutsub meid üles tunnistama oma patte, et “puhastuda kõigest ülekohtust.”

Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nõnda et Ta  annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. (1. Joh 1:9)

Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele! Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner! (Matteuse 18:15-17)

4. Vale – “Ma annan talle andeks nagu Jumal õpetab.”

Seda ütleb mu ema. Ja minu vanemate perekonnas on see kestnud nii juba 25 aastat. Sama asi päevast päeva, aastast aastasse ja kümnendist kümnendisse. Isa patustab iga kord uue hävitava jõuga ja piirid nihkuvad üha kaugemale. Seda seetõttu, et andestamine annab talle tema arvates loa peres edasi elada ja samamoodi käituda.

Selline andestus ei toimi minu isa hinge ja südame teenimisel. See hävitab ja rikub tema südant veel enam. Selline andeksandmine pole teda tervendanud. Kuna ta ei tunne perekonna kaotamise ohtu ja teab, et keegi ei tea midagi, siis teab ta, et see jääb karistuseta.

“Kuid olge üksteise suhtes lahked, kaastundlikud, andestage üksteisele, nii nagu Jumal Kristuses teile andestas” (Ef 4:32). Andestamine on kristlastes Vaimu imeline vili. Loe salm uuesti läbi ja peatu viimases lõigus: “nii nagu Jumal Kristuses teile andestas”.

Öelge, kuidas saame Jumala käest andeks? Mida meilt selleks nõutakse? Läksime läbi elu, tegime pattu ning siis andis Jumal meile andeks ja me läksime mööda kõverat rada edasi. Ei! Meile antakse andeks evangeeliumi kaudu, kui tunnistame ennast patustajatena, liha nõrkuse kaudu ja soovime elada Vaimus. Ennekõike leidis aset muutus meis. Inimene ütleb lahti oma vanast inimesest Kristuse Risti kaudu ja sünnib uuesti koos Jumalaga. Ja alles nüüd saame andestuse.

Nüüd kanname aga selle üle mehe – isa olukorda. Kas see inimene tunnistab ennast patusena? Kas ta palus teilt ja teie lastelt andestust? Kas ta palus Jumalalt andestust? Kas te näete temas muutusi ja soovi Jumalale meeldida? Kas arvate, et teie andestus on tõeline? “Jälgige end: kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks! “(Luuka 17: 3)

5. Vale – “Minu usust piisab kogu pere päästmiseks.”

„Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!”” (Ap 16:31.)

Ma kuulsin seda salmi sageli oma emalt ja vanaemalt. Naistelt, kellel olid päästmata lapsed või uskmatu abikaasa. Nad usuvad kogu südamest ja loodavad, et nende kaudu saavutavad nende sugulased pääste. Loeme järgmised salmid – „Ja nad rääkisid Issanda sõna temale ja kõigile, kes olid tema kojas. Ja vangivalvur võttis nad tollel öötunnil enda juurde ja pesi nende haavad. Ning otsekohe ristiti tema ja kõik ta omaksed. Siis ta viis nad oma kotta, kattis neile laua ja oli ülirõõmus, et ta kogu perega oli hakanud uskuma Jumalasse.” (Ap 16:32-34) Ja nii on kirjutatud 10. Peatüki 44. salmis – “Kui Peetrus alles neid sõnu rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid.”
Pole kirjutatud, et Korneelius ja vangivalvur kahetsesid ja Püha Vaim laskus nende peale ning nende sugulased päästeti lihtsalt sellepärast, et nad elavad ühes majas. On kirjutatud, et nad kõik kuulasid koos evangeeliumi ja parandasid meelt koos ning said Vaimu kingituse. Ärge laske end petta, teie mees ja lapsed pääsevad ainult siis, kui nad ise usuvad evangeeliumi sõnumisse. Tunnistage end patustajatena ja kahetsege oma patte Jumala ees.

6. Vale – “Kui ta peksab oma lapsi, siis ta armastab neid.”

Olen nõus, et lapsi tuleb karistada, see on kasulik ja nii on see ka kirjas Sõnas. Kuid ärge palun ajage seda segamini peksmisega. Sageli kasutasid minu vanemad seda salmi selleks,et isa tegevust kaitsta. “Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega, aga kes teda armastab, karistab teda aegsasti.”(Õp 13:24)

Tõeline karistus on see, kui vanem kasutab täielikus rahus ja selgitava, noomiva vestluse käigus füüsilist karistust kasvatuse tugevdamiseks. “Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!” (Ef 6: 4)

See pole võmm kuklasse, lapse suunas susside loopimine, tema pead millegi kõva vastu tagumine,  raputamine – see on juba kätega kallaleminek. Sellised teod muudavad väikese inimese südame ainult kõvaks teie ja Jumala vastu.

“See on pärand Issandalt: lapsed; ihusugu on tasu Temalt”(Laul 127: 3) Laps on tasu Issandalt. Palun ärge laske end petta. Ärge leidke ettekäändeid, et teete seda oma lapse heaks.

7. Vale – „Kui ma sellest räägin, siis minu pere teemadel arutatakse ja mõistetakse kohut. Kui tema on selline, siis olen ka mina selline.”

Oh, ma olen elasin selles vales kaua. Avalikkuse silmis oli meil hea sõbralik pere, kuid maja seinte vahel oli kõik patust ja jõledusest küllastunud. Ja seda, kuidas olla silmakirjatseja õppisin oma vanematelt, vendadelt ja õdedelt. Vanemad mängisid avalikkuse ees sellist rolli, aga kodus eemaldasid nad vagaduse maski. See on palju hullem, sest Jumal näeb meie südant. Me peame kartma Jumala kohut, mitte inimeste oma.

Kui paljastate kogu oma valu pastorile, Jumala poolt määratud isikule, siis ei mõisteta teid selle pärast hukka. Sellest saab tee väljapääsuni. Ma räägin sellest, sest nii algas minu valedest tervenemise teekond.

Aga kui teie varjate ja vaikite ning ühel päeval läheb kõik kontrolli alt välja ja keegi viiakse peksmise tõttu haiglasse. Või peate minema politseisse ja kirik saab teie pere “saladusekesest” teada meediast, siis külvate ise hukkamõistu ja arutelu seemet. Teist saab mitte ainult patu, millest keegi ei teadnud, vaid ka kuriteo kaasosaline. Ja lapse vägivaldne kuritarvitamine on kriminaalkorras karistatav.  Mõistke selle probleemi sügavust. Te vastutate mitte ainult enda, vaid ka oma laste eest. Ja võimud täidavad sel juhul seda ülesannet, mida Jumal käskis teha. „Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga  Jumala seatud. Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu  Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse.”(Rm 13: 1,2)

8. Vale – “Kuidas ma saan jääda ilma meheta ja lastega üksi?”

Ma tahan tuua näite oma elust. Kui olin 18-aastane, kolisid mu vanemad teise linna. Nad lihtsalt põgenesid, sest isa patte polnud enam võimalik varjata. Otsustasime õega, et meie koos nendega ei koli ja läksime omaette elama.

Need ei olnud minu elus kerged aastad. Meil ei olnud piisavalt raha, pidime ise vastutama oma elude eest. Aga me olime vabad! Tulime koju oma tuppa ja see oli meie jaoks rahulik ja lõõgastav koht. Ma tänan kirikut selle eest, et nad ei lahkunud meie juurest ja toetasid meid sel raskel ajal palju, kuigi vaimulikud ei teadnud meie tegelikku olukorda. Palun ärge kartke raskusi. “Samas pole teie kannatused muud kui inimlikud. Jumal on ustav. Ta ei luba teie ellu katsumusi, mis ületavad teie jõu, kuid kui katsumus tabab, siis näitab Ta teile väljapääsu, et suudaksite seda taluda. ”(1. Kor. 10:13) RBC uus tõlge.

Ma saan aru, et jääda üksi ja ilma toetuseta on väga keeruline. Pähe kerkib palju kahtlusi ja hirme. Kuid peate mõistma, et te ei jää üksi. Ja see elu, millest te kinni hoiate, pole sugugi see elu, mille Issand on teile ette valmistanud. Jumal jääb teie juurde, sest Ta ei jäta oma lapsi. Teil on kirik. Teil pole aimugi, milline õnnistus see on! Naised, kes seisavad silmitsi vägivallaga siin maailmas, on sunnitud otsima tugikeskusi, aga teil on terve pere, kes on valmis teid rahaliselt aitama ja kaitset pakkuma. Teil on oma lapsed, kes saavad kõigest aru ja aitavad heameelega. Sellise otsuse tegemisel peate olema kindel ja julge. „Siin ma käsin sind: ole tugev ja julge, ära karda ja ära kohku; sest Issand, teie Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu lähed ”(Joosua 1: 9).

Kokkuvõte

Loodan, et olete minu tunnistuse lõpuni lugenud ja sellest on teile abi olnud. Loodan, et Jumal puudutas ja purustas ka valed, millesse uskusite.

Selleks, et selles kasvada peate hakkama tegutsema. Kui teie kogudusel on hingehoiuteenistus, pöörduge sellise inimese poole ja uurige oma südant. “Nõu on mehe südames nagu sügav vesi, aga arukas mees oskab seda ammutada.” (Õpetussõnad 20: 5). Ma räägin sellest, sest selles programmis on terve teema pühendatud sellele, kuidas kurja inimesega suhelda ja suhteid luua.

Esimene – on valmistada oma süda ette vaimseks sõjaks. “Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest.” (Efesose 6: 13-18)

Teine – jagamine ja abi otsimine. Kui teil ei ole hingehoiuteenistust, siis pöörduge vaimulike ja pastorite poole. Kui on õdede koosolekud, siis rääkige selle grupi juhiga. Kuid palun ärge otsige tuge sarnases olukorras olevatelt naistelt, te võite koos eksida. Olin kord sellise suhtluse tunnistaja. Kõike 8 punkti kuulsin oma emalt ja naistelt, kes temaga suhtlesid. Probleem on selles, et te saate üksteiselt tuge ning teie pastor ja teised vaimulikud isegi ei tea, et neil on koguduses selline probleem. Jagage ja otsige abi, suheldes oma pastori ja vaimulikega, kes on kindlad Sõnas ja usus.

Tahaksin pöörduda ka pühapäevakooli teenijate, hingehoidjate ja noortejuhtide poole. Kui te pole isiklikult vägivalla probleemiga kokku puutunud, siis palun olge tähelepanelik nende suhtes, kes on teie läheduses. Võib-olla istub teie kõrval naine, kes kannatab vägivalla all või on teie klassis selline laps. Osalege selle pere elus, võib-olla kutsub Jumal teid üles saama nende inimeste tervendamise vahendiks.

Allikas: http://helpforheart.org/bet-ne-znachit-lyubit/