Pikk ja püsiv kannatuste rada

Kriisi üle elamine on midagi enamat kui katastroofi esimesest päevast üle saamine.

See esimene päev on sageli hägune. Töötame autopiloodil, olles juhtunu suhtes tuimad. Meie kõhus keerab, kui püüame mõeldamatut mõtestada.

Me võime toetuda Jumalale selleks, et saada jõudu, et järgmisel hetkel ellu jääda ja Ta ilmub kindlasti kohale. Jumal tundub olevat nii lähedal, sõprussuhted on intiimsed ja abi on kõikjal olemas. Me usaldame Jumala kätte oma tuleviku, sest me ei suuda mõelda tänasest kaugemale.

See kogemus on sarnane sellega, kui meid äkitselt kõrbesse visatakse ja meil ei ole midagi peale riiete, mis meil seljas on. Oleme desorienteeritud ega tea, kuhu liikuda või kuidas ellu jääda. Seetõttu hüüame me Jumala poole, kes saadab inglid meid toitma, nagu Ta tegi Eelija puhul (1. Kuningate 19:4–8). Ta tugevdab meid siis, kui tahame alla anda. Ta teab, et oleme kurnatud.

See on täielik sõltuvus Jumalast. Kuidagi me peame vastu, sest Jumal toetab meid. Ükskõik, kas me põlvitame või kummardame või keerame end kerra, tunneme ära oma lootusetuse Jumala ees. Hetk-hetkelt näeme oma vajadust Tema järele.

Mõistmatuse kõrb

Pärast poja surma tundsin, et Jumal kandis mind, sest sõbrad olid mu ümber. Ma kuulutasin tema matustel julgelt, et Jumal ei tee kunagi vigu (ja ma usun nendesse sõnadesse kindlalt). Kuid mõned kuud hiljem, tühjast toast mööda kõndides ja elades uuesti läbi Pauli viimaste päevade sündmusi, liikusin ma allakäigutreppi mööda allapoole. Kas ma oleksin saanud seda ära hoida? Miks Jumal teda ei päästnud? Miks ei kaitse Jumal oma inimesi, kes on olnud Talle ustavad?

Jumal, kes tundus kunagi olevat nii hingematvalt lähedal, tundub nüüd olevat kilomeetrite kaugusel. Reaalsus oli kohale jõudnud ja ma tundsin end eksinult ja üksikuna. Mõtlesin, mis juhtus selle lootuse ja usuga, mis neid algusaegu iseloomustasid.

See rahutuse staadium on saabunud alati pärast iga suuremat kriisi, millest olen läbi läinud. Võib-olla saate isegi selle hämmeldusega samastuda. Ärkate igal hommikul ilma armastatuta, kes varem oli teie kõrval. Mõistate, et arstivisiidid, füüsiline valu ja emotsionaalne stress on teie edasise elu osa. Piiratud eluga kohanemine ilma varasema toetuseta. Need kõik võivad olla osa pikast ja püsivast kannatuste teest.

Mõistame, et oleme jõudnud sügavamale kõrbe. Ühest ingli toidukorrast ei piisa. Vajame toitu määramata ajaks. Tahame välja pääseda, kogu valust mööda minna, kuid millegipärast ei suuda me aru saada, kuidas sealt põgeneda. Iga meie teekond oleks nagu ummiktee. Oleme sõltuvusest väsinud ja tahame naasta turvalisse ja mugavasse paika.

Hädast kurnatud

Me näeme seda mustrit Pühakirjas. Iiob oli õiglane mees, kes reageeris usu ja usaldusega päeval, mil kõik ära võeti. Ta kummardas Jumalat ja mõistis, et ainult Jumal saab anda ja ära võtta. Isegi kui tema keha oli haavadega kaetud, toetus Iiob Jumalale. Kuid pärast seda, kui Iiob oli päevast päeva piinades ja poris istunud, ei suutnud ta säilitada oma kummardavat käitumist. Ta kurvastas kõige üle, imestades, miks Jumal pole teda veel päästnud.

Sarnaselt vabastas Jumal iisraellased orjusest, kuid olles kõrbes nad heitsid meelt. Nad imestasid, miks Jumal tõi nad sinna ja igatsesid seda elu, mis neil kunagi oli olnud. Kuigi nad olid olnud orjad, siis oli nende elu sel ajal vähemalt kindlam. Pikk ja veniv kannatuste tee väsitas neid.

Jumal hoolitses iisraellaste eest, kuid nagu paljud meist, ei hinnanud ka nemad Tema abi. Nagu Nehemja Jumalale tunnistas:

“Ei jätnud Sina siiski neid kõrbes maha oma suure halastuse pärast. Pilvesammas ei lahkunud neist päeval, juhatamast neid teekonnal, ega tulesammas öösel, valgustamast neile teed, mida nad käisid. Sina andsid neile oma hea Vaimu, et neid targaks teha, oma mannat Sa ei keelanud nende suudele ja andsid neile vett, kui neil oli janu. Nelikümmend aastat toitsid Sa neid kõrbes, neil ei puudunud midagi, ei kulunud nende riided ega paistetanud jalad.” (Nehemja 9:19–21)

Jumal pakkus oma lastele toetavat armu, kuid elatis ei olnud see, mida nad tahtsid.

Ebatõenäoline Tõotatud Maa

Teoses „Jumala usaldamine kõrbes” pakub Ted Wueste hindamatut vaatenurka Jumala ettehooldusele:

“Põhiliselt pakub Jumal alati seda, mida on tõepoolest vaja sõltuva elu elamiseks. Laske sellel hetke settida . . . Kas meie ettekujutus ettehooldusest on selline, mis võimaldab meil pigem olla sõltumatud ja iseseisvad, kui haavatavad või Jumalast sõltuvad?” (29)

Wueste jätkab:

“Jumal ei jäta meid enda eest ise hoolitsema. Me võime end tunda üksikuna, kuid me ei ole seda. Ta juhatab meid kuhugi. . . . Teekonna eesmärk on meie sõltuvuse süvendamine Temast. Miks? Sest sõltuvus on tõotatud maa. Kuulake tähelepanelikult. Sõltuvuslik elu on meie elu kõige tõelisem ja reaalsem lootus. Meie lootus on Temas, mitte kuskil väljaspool raskusi.” (39)

Wueste sõltuvuse üle kiitlemine võib teile jahmatav tunduda. See oli seda minu jaoks. Ma ei mõelnud kunagi sõltuvusest kui tõotatud maast või sellest, et Jumalast sõltumine oli minu reaalseim lootus. Minu ideaalne ettehooldus kujutas endast isemajandavat olemist ja Jumal oli selles kindel varuplaan juhuks, kui minu plaanid viltu peaksid minema. Sõna otseses mõttes igapäevane sõltuvus mõjub parimal juhul rahutuks tegevalt  ja halvimal juhul hirmutavalt.

Kas ma saan tõesti Jumalat usaldada?

Kui mul diagnoositi post-poliomüeliidi sündroom, siis ütlesid arstid, et mu keha nõrgeneb jätkuvalt ja võib-olla tabab mind kõigi jäsemete halvatus. See tähendas elu, mis sõltuks täielikult teistest. Ja kui mu abikaasa mu mitu aastat hiljem maha jättis, siis ärkasin sageli keset ööd hirmunult üles. Mängisin oma peas läbi halvimad stsenaariumid. Kes hoolitseb minu eest, kui mu keha alt veab? Kas kõik jätavad mu maha? Mis siis, kui mu füüsiline allakäik toimub kiiremini, kui ma arvan? Need küsimused jäid mind kummitama. Kas ma saan usaldada Jumalat kõiges, mida vajan?

Ööd olid pikad ja üksildased ning kannatuste pikk ja püsiv teekond väsitas mind. Ometi teadsin, et pean pidevalt Jumala juurde tagasi tulema, nii et valasin õhtust õhtusse Tema ette oma küsimused ja valu. Tunnistasin, et olen Temas pettunud. Et ma tahtsin rohkem, kui Ta andis. Et ma igatsesin kindlust rohkem kui Tema ligiolu.

Just selle ausa maadluse kaudu Jumalaga kohtus Jumal minuga. Sain aru, et kuigi tulevik tundus mulle ebakindel, oli see Talle täielikult teada. Ma ei tundnud end enam kõrbes Jumala poolt mahajäetuna, vaid hakkasin Tema kohalolekut intensiivsemalt tundma. Märkasin Tema armastuse märke, mis mul varem kahe silma vahele olid jäänud. Ta armastas mind, kui ma rahu palusin, siis see ujutas mu üle. Ta armastas mind, kui ma tundsin depressiooni ja sõber helistas ootamatult. Ta armastas mind, kui ma Piibli avasin ja see muutus minu jaoks elavaks. Jumal näitas mulle oma ekstravagantset armastust lugematutel viisidel. Mul oli lihtsalt vaja sellele tähelepanu pöörata.

Näen oma kannatusi teisiti

Iiob tundis Jumalat enne oma õnnetusi, kuid ta nägi Jumalat nende keskel. Ta ütles: „Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi Sinust,
aga nüüd on mu silm Sind näinud.” (Iiob 42:5). Mooses rääkis Jumalaga kõrbes näost näkku ja need vestlused muutsid teda sõna otseses mõttes. Tema nägu oli särav – nii särav, et ta kandis selle pärast loori. Kõik teadsid, et ta oli rääkinud Jumalaga (2. Moosese 34:29–35). Ka meie särame, kui vaatame oma võitlustes Jumala poole (Psalm 34:5) ja muutume samamoodi. See on Jumalaga kõrbes elamise vapustav tulemus: me tunneme Teda paremini, võime Teda sügavamalt näha ja maitsta ning lõpuks muutume Tema näo sarnaseks (2. Korintlastele 3:18).

Kui olete kõrbes heitunud ja soovite meeleheitlikult põgeneda, siis teadke, et ka paljud pühad enne teid on samamoodi tundnud. Tunnistage oma pettumusi Jumalale, kui te Temaga palves maadlete. Pöörake tähelepanu Jumala armastuse tunnustele ja jätkake Temaga rääkimist. Usaldage, et Ta teeb teie elus sügavat tööd ja paluge Tal näidata teile oma kohalolekut ja hoolivust.

Ja kui seda teete, siis võib-olla teie vaatenurk muutub. Võib-olla avastate, et sõltuvus on tõesti see tõotatud maa, sest Jumal on muutunud teile veelgi kallimaks.

Artikli autor on Vaneetha Rendall Risner.

Vaneetha Rendall Risner on 7-nädalase kannatuste uuringu “Desperate for Hope” autor. Vaneetha ja tema abikaasa Joel elavad Raleigh’s, NC, kus ta kirjutab oma veebisaiti, julgustades lugejaid oma valus Kristuse poole pöörduma.

Allikas: The Long and Lingering Tail of Suffering | Desiring God

Millist Jeesust Te oma kannatustes näete?

Kannatajate jaoks on üks potentsiaalselt lootustandvamaid tõotusi Kristuse kinnitus: "Mina olen teiega" (Mt 28:20). Kuid meie võime sellest .....

Nea Jumalat ja sure: saatana lemmikreaktsioon kannatustele

Mu kallis Oherdkaan! Mul on kahju, et sain su viimase kirja. Olen teeninud tema Madalikku palju sajandeid – .....

Kui vähe on neid, kes nii raskelt surevad! Kannatused ja edu Adoniram Judsoni elus: Kristuse Birmasse toomise hind

Meie Issand Jeesus ütles meile väga pühalike sõnadega: „Tõesti, tõesti, Ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse .....

Ühe rahva pöördumise lugu: kuidas kannatused viisid Armeenia Kristuse juurde

2001. aastal tähistas Armeenia oma 1700. aastapäeva esimese kristliku riigina maailmas. Kui täna küsida Armeenia Apostliku Kiriku liikmetelt .....

Vaade, mis muudab kannatusi

Kannatused muudavad meie vaadet. Nii nagu meie loomulikud silmad ei näe nii hästi pimedas, pimestab vaev meie silmi .....

“Kas Jumal kohtleb sind nii?” : Kuidas oma kannatustes kuradile vastu seista

On öid, mil me vaatame pikka aega pimedusse ja pimedus tundub meile lõputu. On öid, mil teeme suu .....

Teine Spurgeon. Kuidas Susannah armastas Charles Spurgeoni läbi kannatuste

31. jaanuaril 1892.a. suri Prantsusmaal Mentonis Charles Haddon Spurgeon (1834–1892) tema voodi kõrval seisis abikaasa Susie. Tema surm .....

Rõõm kannatustes

Aga nemad läksid Suurkohtu palge eest minema, rõõmustades, et neid on väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast .....

Head uudised valu ja kannatuste kohta

„Siis nüüd ma rõõmustan. Ma ei rõõmusta, et teie kurvastasite, vaid et te kurvastasite meeleparanduseks. Te olete ju .....

Seminar kannatustest

„Siis tuli Egiptuses võimule uus kuningas, kellele Joosep midagi ei tähendanud. Niisiis (ta) pani orjaisandad (iisraellaste) üle, et .....