Filiplastele 1:6 ei pruugi olla esimene salm, mis meenub, kui me abielule mõtleme, kuid võib-olla peaksime seda sagedamini meeles pidama. Paulus kirjutas oma vangikambrist oma evangeeliumipartneritele Filipis, tuletades neile meelde Jumala jätkuvat tööd nende eludes: „Olen veendunud selles, et see, kes teis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva.”
Võib-olla olete näinud seda salmi kohvikruusidel või kuulnud seda sageli tsiteeritavat. See on üks Piibli armastatumaid salme ja õigustatult. Meid julgustab tõotus, et Jumal ei ole meiega veel lõpetanud ega jäta oma tööd pooleli. Kuid selle salmi tundmine võib panna meid sellest mööda hiilima, tundes, et valgus, ei mõjua seda, mis meie igapäevaelus, eriti abielus, toimub.
Filiplastele 1:6 garanteerib meile, et Jumal päästab, muudab ja täiendab tõelisi usklikke. Kuigi see salm ei räägi otseselt abielust, võime tõmmata paralleele Jumala töö vahel meis kui üksikisikus ja tema töö vahel meie usklikes abikaasades.
Kui abielus tekib konflikt või me pole rahul oma mehe vaimse kasvuga, siis ei ole meie vaikeseadeks uskuda, et Jumal kasutab isegi seda et meie mehe elus oma alustatud hea töö lõpetada. Selle asemel võiksime pakkuda mitte nii vähe märgatavaid soovitusi selle kohta, kuidas meie abikaasa saaks oma vaimseid praktikaid parandada. Alustuseks võiks ta ärgata varem, et Jumala Sõnaga aega veeta, juhatada perekonda regulaarsematel jumalateenistustel või osaleda meeste Piibli õppetunnis. Võiksime teda salaja võrrelda teiste jumalakartlikumate meestega, laskuda rahulolematusesse ja lasta sellel süveneda.
Kuid just siin võib kiri Filiplastele 1:6 anda meile uue lootuse ja kindlustunde, kinnitades meile, et Jumal tõepoolest tegutseb meie mehe elus.
Kindel veendumus
Paulus kinnitab 6. salmis, et ta on “selles veendunud”. Mõned tõlked ütlevad, et ta on “selles asjas kindel”. Paulus juurutas oma usalduse Jumalasse, mille tulemuseks oli kindel ootus, et Jumal lõpetab selle, mida ta oli filiplaste elus alustanud. Olles kindel selles.
Ent kristlastest abielunaistena ei pruugi „usaldus” olla esimene sõna, millega me kirjeldaksime oma igatsust oma mehe vaimse kasvu ja küpsuse järele. Võiksime valida vähem soliidse kõlaga sõnad, nagu “unistus” või “soov”, et mitte pettuda. Kui ta kasutab telefoni rohkem kui Jumala Sõna, peegeldab sõna „mure” meie südant täpsemalt kui „veendumus”. Kui tundub, et negatiivsed mustrid hakkavad korduma, võib meie vastus olla: “Mida ma saan selle parandamiseks teha?”
Filiplastele 1:6 aitab meil vaadata kaugemalt ja näha laiemat pilti. Selles lühikeses salmis annab Paulus meile päästmisest ülevaate. Kuigi filiplased olid ustavad evangeeliumi partnerid, ei rajanud ta oma usaldust mitte nende võimele viia lõpule oma päästmise hea töö, vaid Jumalale. Paulus nägi Jumalat nende pöördumises (hea töö alustamises nende elus), seejärel nende pühitsuses (kus toimus pidev kasvutöö) ja lõpuks nende austamises (kus töö ühel päeval lõpetatakse). See on kristliku usu minevik, olevik ja tulevik. Pauluse kindlustunne, et ükski kristlane ei jää poolikuks, peaks olema ka meie oma.
Kui avastame, et oleme kiired oma meest kritiseerima, siis saame meenutada seda suuremat pilti: kui ta on tõeline usklik, siis töötab Jumal tema elus. Nii sageli püüame teha järeldusi nende tõendite põhjal, mida me praegu näeme. Ometi leidis Paulus usalduse Jumala vastu, kes teab lõppu enne algust. See, kes juhib kogu inimkonna ajalugu suveräänselt, juhib nii praegusi olusid kui ka tulevasi sündmusi. Ta on meie usu autor ja lõpetaja, nii et võite usaldada, et kui Jumal tõesti alustab oma tööd inimese kallal, viib ta ta läbi kõigi ebamugavate keskmiste osade lõpuni.
Mitte minu Tee Ise projekt
Elus ei ole palju asju, mille puhul on meile garanteeritud, et see saab täielikult tehtud. Võite loota, et Teie mees lõpetab kõik oma projektid majaga, kuid Te ei pruugi olla kindel, et ta seda teeb. Tema usuprojekt, mis on veel pooleli, saab aga ühel päeval viidud täieliku lõpuni, sest Jumal teeb seda.
Kuidas see praktikas toimub? Paulus kirjutab Filiplastele 2:12–13: „Valmistage endile päästet kartuse ja värinaga! Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite Tema hea nõu kohaselt.” Meie ja Jumala vahel on salapärane koostöö, kui me kasvame Kristuse sarnasuses: usu kaudu töötame välja selle, mille kallal Jumal töötab. Kuid me saame päästa ainult iseenda, mitte oma mehe pääste. Me võime teda julgustada ja tema eest palvetada, kuid see tõde vabastab meid nägemast oma mehi kui oma isetegemisprojekte.
Me teame, et Püha Vaim kasutab sageli naisi, et meest patus süüdi mõista ning ta pääste ja suurema pühaduse poole juhtida (1. Peetruse 3:1). Kuid Peetrus julgustab naisi, et pigem on nende käitumine mitte nende kommentaarid, see, mis saavutab võidu mehe üle. Õrn ja vaikne vaim räägib sageli kõige valjemini nii usklike kui ka uskmatute meestega. Sellise vaimuga naine teab, et ta ei pea kõiki oma muresid oma mehe pärast oma mehele väljendama. Selle asemel võib ta pöörduda palves Jumala poole, heites oma mured Tema peale ja oodata kannatlikult sobivat aega, et öelda ülesehitav sõna.
Filiplastele 1:6 tuletab meile meelde, et päästmine on kõik armutöö. See ei tähenda, et me ei peaks oma abikaasaga ausalt vestlema vaimsest kasvust ja sellest, kuidas me saame julgustada teineteist püüdlema Kristuse-sarnasuse poole. Kuid meie kutsumuse keskmes ei ole teda parandada ega osutada kõigele, mis temas n puudulik, ega kanda tema pühitsuse koormat, vaid pigem käituda vaikse kindlustundega, et Jumal seda teeb.
See päev ja too päev
Millal võime oodata selle töö tegemist tema elus? Paulus ütleb, et see saab lõpule „Jeesuse Kristuse päeval”. Fraas „Jeesuse Kristuse päev” viitab viimsele kohtumõistmise ja tasustamise päevale. Usklikud ootavad pikisilmi seda päeva, mil Kristus tuleb tagasi ja toob endaga kaasa oma tasu (Ilmutuse 22:12). Martin Luther ütles väidetavalt: “Minu kalendris on ainult kaks päeva: see päev ja too päev.”
See võib tunduda selle salmi heade uudiste ja halbade uudiste aspektina. Kuigi meid julgustatakse, et Jumal viib sellel päeval meie mehes alustatu lõpule, soovime, et need muudatused toimuksid võimalikult kiiresti. Vahepeal aga juhtub seda päeva oodates imeline asi: ka meid pühitsetakse.
Kui me mõtiskleme selle salmi ja ülejäänud Jumala Sõna üle, saab Pauluse väljakujunenud usaldus Jumala päästva, pühitseva ja lõpule viiva väe vastu meie omaks. Aja jooksul näeme oma elus tõendeid kasvu kohta, kuna muutume sõltuvamaks Jumalast ja vähem iseendast. Kui olime varem altid kritiseerima või muretsema, siis saame teada, et nende murede Jumala peale heitmises on suur vabadus ja rahu. Kõigil meie elu ebamugavatel keskmistel osadel näeme, et Jumal on kogu aeg tegutsenud, viies meis lõpule oma hea töö.
Me ei tea, millal see päev tuleb, kuid see on nüüd lähemal kui siis, kui seda artiklit lugema hakkasite. Kuigi me igatseme, et pühitsus saaks oma mehe elus täieliku ja lõpliku töö, õpime Jumalat usaldama, ustavalt palvetama ja veendunult ootama. Me teame, et Jumal toob oma täiuslikud tulemused oma täiuslikul ajal.
Autor Cara Ray / Not My DIY Project: How a Wife Entrusts Her Husband to God | Desiring God
Cara Ray kirjutab oma isiklikul veebisaidil ja haldab veebipõhist kirjutamiskogukonda My Writers’ Bloc. Ta ja ta abikaasa Tim elavad koos nelja lapsega Arizonas Gilbertis.