Pommitatud Mariupolist Haifasse. Uussisserändajate perekond jutustab oma loo

Uussisserändajate perekond jutustab. Ajakirjanik Vladimir (Meir) Itkin, kes elab Haifas alates 2018. aastast, rääkis perega, kes põgenes ümberpiiratud Mariupolist ja repatrieerus Iisraeli. Praegu elab see pere ühes Haifa hotellis, mille toad anti uutele Ukrainast tulnud repatriantidele.

Endised Mariupoli elanikud räägivad elust ümberpiiratud linnas, mürskudest, “puhastusest”, surnukehadest tänavatel ja venelaste evakueerimise spetsiifikast.

jutustavad: Sergei – Iljitša metallurgiatehase majandusteadlane; Sveta –  kinnisvaramaakler ja väikese veganšokolaadifirma asutaja ning Sasha –  Kiievi Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna üliõpilane.

Minu arusaamist mööda on alates 2014.a. olnud Mariupolis kehv olla.

Sergei: 2014. aastal oli natuke halb, aga seejärel oli otse vastupidi väga hea. Kuid pärast 24. veebruari 2022. aastal  läks asi väga halvaks. Siis, 2014. aastal, taheti Mariupolit DNR-iga liita, kuid see ei õnnestunud, keegi ei lubanud. Ülikool kolis ära, Ukraina relvajõud ja prokuratuur.

Sveta: “Azovi” pataljon tuli meile juba 2014. aastal. Nad olid tavalised poisid. Tunnen isiklikult paljusid ja tean kindlalt, et neid koolitanud instruktorid ei olnud ainult ukrainlased, nii et 2022. aastaks olid nad hästi koolitatud. Noh, muidugi, nad on ideoloogilised …

Mida tähendab “ideoloogiline”?

Sveta: See tähendab, et nad armastavad Ukrainat ja on valmis selle eest võitlema. See, et keegi neist kedagi vägistas või peksis, on naeruväärne… Töötasin kinnisvaramaaklerina, leidsin paljudele neist elukohad, mõnda teadsin isiklikult, nad on toredad poisid.

Kas vene keelega oli probleeme? Pean silmas nii “azovite” poolelt kui ka üldiselt linnas?

Sveta: Kogu Mariupol on venekeelne. Nii et ma ütlen teile, et enamik “azovitest” on samuti vene keelt kõnelevad. Sel ajal, kui ma Mariupolis elasin ja töötasin, ei kuulnud ma nende kohta midagi halba. Kohe alguses, kui nad linna tulid ja oma asukoha valisid, tekkisid väikesed probleemid ja inimesed ei tahtnud, et nad seal viibiksid. Kuid siis nad seadsid end tasapisi sisse ning seitse ja pool aastat me neist praktiliselt ei kuulnud. Seal oli mitmeid mahajäetud hooneid, mida linn remontis ja andis “Azovile” hosteliks.

Sergei: Mariupolis polnud venekeelse suhtlusega absoluutselt probleeme. Juhtus seda, et tõlgiti dokumente ukraina keelde ja  kauplustes paluti, et nad räägiksid ukraina keelt. Aga samas ei ahistatud vene keele rääkijaid mitte kuidagi. Munitsipaalasutustes pöörduti teie poole ukraina keeles, aga teie võisite vabalt vastata vene keeles. Pealegi läksid müüjad ja ametnikud sageli ise üle vene keelele.

Kirjeldage lühidalt oma isiklikku sõjakroonikat.

Sergei: 24. veebruaril olin tööl “Iljitša” tehases. Meil oli linnas kaks suurt tehast, “Iljitša” ja “Azovstal”. Raadios teatati, et Venemaa ründas Ukrainat ja Donetskist liiguvad väed Mariupolisse. Juba 24. päeval algas mürsutuli. Väga raskest tehnikast ei tulistatud ja lennundust polnud. DNR tuli esimesena kohale, Venemaa tuli 25., 26. kuupäeval. Nad lähenesid Berdjanski suunast ja ei kogenud mingit vastupanu. Ühesõnaga Krimmi poolt – ja Berdjanskist ka Zaporožje poolelt blokeerisid venelased Mariupoli. DNR tuli põhjast. Novoazovski poolelt sisenes DNR koos Venemaaga. See tähendab, et linn blokeeriti neljast küljest.

Mis tunne on elada äralõigatud linnas?

Sergei: Tundsime seda 2. märtsil siis, kui kõik side katkes. Kaotasime side ja interneti, telefoni teel polnud võimalik kellelegi helistada. Vesi, elekter ja gaas olid välja lülitatud – meil oli gaasiküte.

Kust te oma vee saite?

Sergei: Meil ​​vedas, elasime erasektoris ja meil oli maja lähedal kaev. Selline, teate, vana kaev, kuhu tuleb kettide peal olev pang alla lasta. Ja terve tänav oma kettide ja ämbritega tuli selle kaevu juurde ja siis hakkas neid tulema ka teistelt tänavatelt. Politsei tuli hiljem suure paagiga, sest ka neil polnud vett.

Sveta: Noorim poeg, ta on üheksa aastane, oli alguses veel rahulik, aga siis hakkas muretsema ja küsima et millal me siit lahkume? Ja ma ei teadnud, mida talle öelda. Ja see oli nii hirmus, et otsustasin päevikut pidada, sest ma ei teadnud, kas me jääme ellu või mitte. Tõesti! Aga sellel märkmikul, kuhu ma päevikut kirjutasin, oli Ukraina vapp ja seetõttu ma seda kaasa ei võtnud. Sest Venemaa evakueeris meid ja ma kartsin, et nad leiavad selle üles ning mind tapetakse.

Kas töö on seisma jäänud?

Sergei: Millest te räägite? 24ndal tuli teade, et tehased peab ajutiselt seisma panema. 26. päeval liikus linnas transport. 27ndal loomulikult enam transporti ei sõitnud, tehased seisid.

Kas ka teie kinnisvaraäri peatus?

Sveta: Muidugi, aga mul oli ka teine ​​töö, ma tegin veganšokolaadi. Seal jäi samuti tootmine seisma, polnud kellelegi müüa. Kõik lihtsalt kukkus kokku.

Ja raha polnud?

Sergei: Raha ei tähendanud enam midagi. Midagi polnud võimalik osta. 25.veebruaril töötasin öövahetuses ja sain veel poes käia, võtsime natuke raha välja, mõtlesime, et läheb vaja. Aga sularahaautomaatide juures olid juba pikad järjekorrad. Algul olid limiidid ja siis need kadusid, lihtsalt kõik sularahaautomaadid lõhuti ära. Märtsi alguses polnud enam sularahaautomaate ega poode. Aeglaselt hakati poode rüüstama. Meil on erinevaid inimesi – osad on opakad ja pn ka neid, kes elasid palgast palgani – üldiselt hakkasid nad poodide klaase lõhkuma.

Kas paljud inimesed võtsid pärast akende lõhkumist poodidest toiduaineid kaasa?

Sveta: Ma arvan küll. Meie ei võtnud, sest elasime erasektoris. Jah, meie lähedal polnud ühtegi supermarketit.

Tõenäoliselt olid teil keldris varud?

Sergei: Meil ​​polnud kahjuks keldrit. Meil oli veel koduseid hoidiseid, erinevad konserveeritud juurviljad, moosi, mida polnud kolm aastat söönud. Olime plaaninud need ära visata. Meil oli 6 kg jahu. Esimesel nädalal toodi ikka humanitaarabi, tuli seista hullult pikkades järjekordades, anti natuke saia ja kruupe.

Sveta: Niisiis, side katkes, toit hakkas otsa saama, külmkapp tühjenes ja sulas. No ja mina kulutasin oma varusid säästlikult, olen vegan, söön vähe, aga nemad söövad normaalselt. Kuna meil oli šokolaad, siis saime endale lubada süüa maitsvaid asju, mida teistel polnud. Siis sai aga leib otsa. See oli tõesti hirmutav. Üldiselt tundus see kõik hirmutav, selline tunne, et … “Äratage mind üles!!!”. Abikaasa ja poeg läksid emale külla, see oli 5. kuupäeval, nii et nad ei teadnud veel, et poed on rüüstatud.

Ja sel ajal toimusid pommiplahvatused?

Sergei: Muidugi.

Nii et läksite õue ja teid tulistati?

Sergei: See oli juba pärast 5. kuupäeva. Algul tulid nad linna piirile ja lihtsalt seisid seal. Oli suhteliselt vaikne. Meie omad püüdsid neid lähenemiskatsetel maha lasta, kuid nad polnud veel linna sisenenud. Nad vastasid tulevahetusele, kuid mitte eriti innukalt. Seetõttu sai esimesena kannatada idarajoon Novoazovski küljelt. See ja lisaks sellele Sartana, kuhu DNR suundus, said samuti kannatada. Venemaa seisis ja ootas mingit käsku … Maja hakkas jahtuma, tegime süüa otse tulel. Hea, et elasime oma majas. Küttepuud olid olemas.

Siis pidi tekkima ju veel tikkude probleem?

Sergei: Meil ​​olid välgumihklid ja tikud.

Sveta: Teate, jah, probleem on selles, et kui naine elab üksi, vanaema ja ei suitseta, siis pole tal tuld kuskilt võtta.

Sergei: Noh, need, kellel õnnestus sigarette varastada, hakkasid neid vahetama. Aga meie suitsetame. Ja nii leppis mu õde ühe sellise “diileriga” kokku, et ostab bloki Kenti. Mees vastas, et ei, tal pole raha vaja, ta tahab alkoholi. T ei taha viina, ta tahab konjakit.

Ja siis hakati linna pihta tõsisemalt tulistama. Jalutamine muutus ohtlikuks ja välja saime siis, kui enam-vähem vaikne oli ja kui tundsime, et jõuame sihtkohta. See oli pärast 5ndat kuupäeval, 8. märtsil julgenud me ema ja õde õnnitlema minna.

Kas tulistati rakettide, pommide, miinide, käsirelvadega?

Sergei: Käsirelvi me üldse ei kartnud. Mõtlesime, et kui niimoodi tulistavad, siis pole midagi erilist. Aga lennukid on hirmutavad. Õhkrelvadest tulistati hiljem, kui sabotaažigrupid sisse tulid, kui käisid puhastusoperatsioonid, siis tulistasid nad seal üksteist. Kuid kõige sagedamini tabasid venelaste suure kaliibriga relvad Ukraina vägede paigutamise piirkonda, et hõivata võimalikult suur sektor. Sellist asja nagu jalavägi sisse ei tulnud. Kui nad sisenesid, siis olid need tankid ja soomustransportöörid. Ja nii – suurtükivägi, lennundus, tankid ja miinipildujad lihtsalt peksid linna.

Sasha: Tegelikult kuulsime palju kordi automaadi ja kuulipilduja valanguid, kuid see oli kaugel. Viimastel päevadel, 17.-18. märtsil, kui meie väljak vallutati, siis tulistati sageli, isegi püstolist. Nagu meile hiljem selgitati, siis oli see “puhastus”. Aga kes keda “puhastas”? Kõik kõiki. Kõige suurem stress oli aga lennukite pärast.

Üldiselt võis see sinna lennata iga hetk. Käisin oma tüdrukul külas, see oli 8. või 9. päeval. Ja tulistati ka väga huvitaval moel kaevudesse, et inimesi veevarustusest ilma jätta.

Ja nii ma siis kõndisin kaevust mööda, kaev oli minust 20 meetri kaugusel. Inimesed seisid selle ümber. Ja siis lendas miin kaevu äärde, minu ja inimeste vahele, minust umbes 5 meetri kaugusele ja ei plahvatanud. Jäin seisma ja siis, kui sain aru, et see ei plahvatanud, läksin ja katsusin oma pead. Tundub, et midagi pole katki, midagi ei voola, kõik on korras, läksin edasi. Siis harjusime ära, 12., 13., 15. märtsil tulistati meie pihta kõigest, millest sai, välja arvatud miinipildujad.

Kas te olete kunagi mõelnud, et ohutuse tagamiseks peab teil olema relv?

Mõtlesime selle peale küll, aga seoses marodööridega. Sest oli selge, et poodidest saab toit otsa ja kuhu nad siis edasi lähevad? Aga sõjaväe eest on kasutu end kaitsta, nad on relvastatud.

Keda te sõjaväelastest rohkem kartsite, kas ukrainlasi või okupante?

Sergei: Ukrainlasi ei kartnud me muidugi üldse. Kartsime ainult seda, et ukraina sõdurid seavad maja lähedale laskepunkti. Kuidas see oli, nagu kutid rääkisid. “Grad” ja Ukraina relvajõudude vahel oli tulevahetus, nad kolisid linna teistesse piirkondadesse – aga siia, sellesse kohta, lendasid vene vägede mürsud.

Sveta: Kui olete huvitatud, siis minu jaoks isiklikult oli kõige kohutavam hetk siis, kui lennuk jõudis kohale kell kolm-neli öösel, hommiku koites. Need lennukid on valjuhäälsed, kuid päeval lendavad nad kõrgemal, aga sel ööl lendas ta nagu tont välja, justkui eikusagilt ja nii madalalt ja kiiresti ning tema heli on nii helisev ja sa tunned …

Sergei: et läheb kuumaks.

Sveta: Jah, ja oi kui kuumaks. Kui ta kolmandat korda pommi viskas, siis ma juba palvetasin, et ta…meid kõiki koos ja kiiresti… Esimene kord tuli ta nagu tont kiiresti ja “buum!”, siis jälle kuskilt ja uuesti. Ja kolmas kord nii madalalt, et tekkis tunne, et ta lendab üle meie maja. Mürin oli ebareaalne, kõrvad valutasid hommikuni. Kuigi mul oli müts peas. Magasime mütside ja kapuutsidega, sest oli väga külm.

Mingi linnakorraldus, kas see kuidagi toimis?

Sergei: Tõenäoliselt töötas esimesel nädalal. Nad proovisid vähemalt. Ja siis, alates 2. märtsist ei töötanud teenused enam üldse.

Linnapea põgenes?

Sergei: Meile teadaolevalt lahkus linnapea linnast Zaporožjesse 26. kuupäeval. Tema asetäitja majanduse osakonnas jäi linna, kuid ta ei saanud pidevate pommitamiste tõttu midagi teha.

Kas te süüdistate teda?

Sveta: Linnapeana käitus ta inetult. Aga inimesena saan temast aru. Ta ei saanud midagi teha.

Aga ma saan aru, et ta lahkus selleks, et vähemalt distantsilt midagi teha saaks.

Sergei: Me ei märganud, et ta midagi tegi. Humanitaarabi ei tulnud. Evakueerida inimesi oli võimatu. Kellel oli auto, võis omal vastutusel ja riskil kuulirahe all evakueeruda. Kes suutis läbi murda, see murdis. Ja need, kellel nagu meil polnud isiklikku transporti, istusid ja ootasid, et vähemalt mingi koridor avaneks, et sealt põrgust välja pääseda, mürskude alt lahkuda ja viia lapsed vaiksesse kohta, kus nad ei tulistaks ja kus oleks võimalik lihtsalt pesta ja süüa, pliidil süüa teha ja mitte tulel.

Sveta: Pesta juukseid. Meil oli vähemalt erasektoris vesi, aga kodus oli 5 kraadi ja väljas miinus 6. Kuidas niiviisi last vannitada? Kui nad evakueeriti, olid kõik naised mütsides ja pesemata peaga. 3 nädalat ei saanud me duši all ega vannis käia. Juuksed ja keha on määrdunud. Kõigepealt magasime T-särkides, siis kampsunites ja siis jopedes ja mütsides. Hakkas külmemaks minema ja oli -11c.

Vahepeal läks asi aina hullemaks. Venelased ja DNR-lased olid juba käsklusi andma hakanud ning nad hakkasid linna sisenema. Meie piirkonnas olid DNR kontrollpunktid. See juhtus meie viimastel päevadel. Läksime majast välja ristteele ja nägime – nad seisavad. Nad ütlesid: “Poisid, kõik on hästi, oleme kõik juba “puhastanud”.  Sinna minna ei saa, aga sinna minna võib.” Nagu nad oleks Ukraina armee välja löönud. Siis ütlesin neile: “Aga mida te siin üldse teete?” Tema vastas: “Kas te arvate, et mul on siin hea olla? Olen siin kuu aega väljaspool linna seisnud, aga mu pere on Donetskis, mind võeti sõjaväeteenistusse, kuid ma ei taha siin üldse sõdida. Oleme siin, et teid nüüd päästa ja pärast koju minna! Jumal tänatud, mu naine ja laps ootavad mind seal.” Ja ta nagu seletas: 2014. aastast on see meil Donetskis nii olnud… No jah, lahe seletus.

See tähendab, et nemad olid suhteliselt adekvaatsed?

Sveta: Need, keda ma nägin, suhteliselt – jah. Ma ei ole mingil juhul Venemaa poolt, aga konkreetselt need, keda meie nägime, nende poolt ei olnud mingeid julmusi. Aga käitusime ise samuti väga korrektselt. Neile lähenedes pidime käed üles tõstma. Kandma valget sidet.

Veel kord: kas ma saan õigesti aru, et te isiklikult ei tea julmustest?

Sveta: Tsiviilelanike mõnitamisest, ei tea.

Sasha: Ema, jutud käivad, et vasakul kaldal toimus vägistamisi. Sõbranna helistas Annale ja ütles, et tema lähedal kõrval trepikojas vägistati tüdruk. Aga siin on ka see asi, et ta oli Ukraina pärast väga endast väljas ja ütles midagi sellist: “Kaduge siit minema! Mu abikaasa on Ukraina relvajõududes.” Me pole seda isiklikult näinud. Kuulnud jah, kuulnud küll.

Muide, kui me sellesse evakuatsioonipunkti läksime, siis nägime palju autode kolonne, mis üritasid lahkuda, nägime DNRI ajakirjanikke. Seal oli näiteks Ukraina auto, pommitatud ja kummuli. Ja nii fotograaf põlvitas, pildistas seda, pildistas siis tema poole suunatud Vene tanki toru ja sõitis edasi.

Sveta: Kas te teate, mida ma tahan teile öelda? Võib-olla meie pere seda isiklikult ei näinud, elasime hea piirkonna erasektoris. Meil ei olnud läheduses arusaamatuid seltsimehi, kes rüüstaksid. Me ei lahkunud praktiliselt kodust ja me ei läinud kuhugi, kuhu poleks vaja olnud minna. Mitte mingil juhul ei taha ma öelda, et tüdrukud ise seda küsisid. Aga võib-olla läks keegi lihtsalt süüa otsima. Võib-olla oli keegi vales kohas, võib-olla oleks pidanud koju jääma. Äkki läks keegi ema või lapse juurde. Nii et võib-olla juhtus seda ka meie kandis.

Kus nad elasid venelased, DNR-lambad?

Sergei: Nad hõivasid need majad, mis olid saanud kergeid pommi tabamusi…

Sveta: See, kes ütles, et tal on Donetskis naine ja laps, ütles mulle, et meie, nagu teiegi elame akendeta majas. Nüüd katame aknad tekkidega, nii et mõistame teid, sest meil on ka külm. Külmetasid, hädahunnikud. Läheksid nad parem koju ja soojendaksid end oma laste ja naise juures!

Sergei: Kõige õudsem aeg oli 14. kuni 16. märtsini. Venelased läksid läbi meie piirkonna ja vallutasid selle tormijooksuga. Ukraina väed taganesid ja mõlema poole laskepunktid asusid elamusektoris.

Sasha: Mäletan, kuidas me isaga tegime lühikese matka ja püüdsime pääseda “Kiiev- täht” torni, kus väidetavalt oli internet. Püüdsime läbi murda. Ja me läksime välja, kõndisime poolteist tänavat ja siis nad hakkasid väga kõvasti tulistama. Veelgi enam, nii üleval kui ka all. Ja tulistati millestki väga suurest. Ja nii saame aru, et oleme isaga kahekesi tühjal tänaval. Ja siis näeme, et üks pere jookseb välja, umbes kuus inimest, kari koeri ja nad ütlevad, et nad on pärit Balkalt, ma vaatan tähelepanelikult ja näen, et see on mu endine klassivend. Nad elasid Balka lähedal, kalmistu kõrval, nii et ühel pool Balkat olid venelased ja teisel pool Ukraina väed, kes alustasid tulevahetust, kasutades rakettmootoriga juhitamata suurtükiväge. Ja kaks mürsku tabasid neid, lõhkusid maja, auto ja nad jooksid vanaema juurde, kutsikad süles, praktiliselt ilma asjadeta.

Kas linnas oli palju surnuid?

Sergei: Jah, muidugi. Nad lihtsalt lebasid tänavatel. Erinevates rajoonides oli see erinev. Ida kannatas esimesena. Siis “Ukraina” rajoon Donetski poolelt. Ja Vene vägede edenedes see “õnn” algas. Meie rajooni lähedal ilmusid esimesed laibad 5.-6. Nad lebasid lihtsalt teepervel.

Tsiviilelanike surnukehad?

Sveta: Jah, ainult tsiviilisikud. Kummalgi poolel polnud sõdureid. Kõnniteede ääres lebasid surnukehad, tee äärde hakkasid tekkima käsitsi kaevatud hauad. 5. või 6. päeval hakati kõvasti tulistama, oli nii lennukeid kui tanke ja miin lendas kaevu juurde, kus vett ammutasime, neljandal majal meie kodutänaval lendas katus ära, üks mees jäi selle alla. Ja siis ehmatusega jooksime mu mehe ema juurde, ta elas rajoonis, kus oli veidi rahulikum. Me hüppasime välja, kuid polnud aega midagi võtta. Pean silmas seda, et meil olid kogutud vajalikud asjad, dokumendid ja passid. Nii et kui me ema juures olime, tabas meie maja otsetabamus ja osa meie dokumente põles ära.

Mis oli teie suurim rännak?

Sergei: Suurim rännak toimus 17. märtsil, kui DNR oli juba meie kõrval asuvas lasteaias kontrollpunkti püsti pannud ja me pojaga läksime uurima, kuidas mu emal ja õel läheb, kas nad on elus.  Küsisime DNR-lammastelt, kas me võime seda teha või mitte. Nad lubasid. Ema korteri lähedusse oli langenud “saadetis”, sest rakettide lööklaine oli maja aknad eest rebinud. Kui kohale jõudsime, palus ta need kuidagi parandada, et tuul neid veelgi rohkem välja ei lööks. Vaiadega toetasime aknaid, sidusime need traadiga kinni. Sel päeval rääkis õde, et venelased kuulutasid välja evakueerimise, öeldes: “Lahkuge, sest kui te ei lahku, siis olete ise süüdi.”

Kas teid sunniti lahkuma?

Sergei: Ei. Meid veel mitte. Aga inimesed tahtsid. Uskuge mind, sellises olukorras pole vahet – kuhu, peamine on välja pääseda. Kui Ukraina viiks ära, siis läheksime hea meelega. Kuid Ukraina ei korraldanud ühtegi reisi. Või ei lastud neil seda teha, ma ei tea. Ütlen ausalt, et eratranspordiga sõideti välja kolonnidena.

Sveta: Kui DNR saabus, viidi nad välja ainult Venemaa poole ja siis saime teada, et linna ääres, meelelahutuskeskuse lähedal oli punkt, kust väljusid evakuatsioonibussid. Ja otsustasime Venemaale minna. Mu õde elab Taganrogis. Sinna oli vaja minna jalgsi, otse üle laipade.

Hiljuti öeldi, et surnud on kümme tuhat.

Sergei: See on liiga vähe. Arvatavasti nelikümmend tuhat. Nägime neid lihtsalt teede ääres lebamas. Aga arvu… raske määrata. Me ei tea, kui paljud neist surnuks põlesid.

Aga igal juhul ei tundu kümme tuhat teile liialdusena?

Sergei: See on vähendus. Mina ja mu poeg, kui 17. märtsil oli meie pikim jalgsimatk, tulime ema juurde ja saime teada, et varsti toimub evakuatsioon. Ja siis – meie lapsehoidja kasvatas vanimat last, nii et ta elas kõige lähemal sellele kohale, mis meie poolel kõige rohkem kannatas, neid tulistati ja pommitati. Tahtsime teada, kas ta on elus või mitte, võib-olla oli abi vaja. Läksime tema juurde ja siis nägime neid laipu, mis lebavad majade vahel. Aga kõige hullem on see, et rohelises linnaosas – kus on muruplatsid, puud – on haudu, palju haudu. Ja kui palju inimesi nendes haudades on, keegi ei tea, kas saate aru? Hukkunuid ei saanud olla vähe, sest majad, 80-90 protsenti, said väga rängalt kannatada. Ja 70 protsenti põles maani maha. Kuskil oli maja põlenud, kuskil on auk seinas, kuskil on pool maja kadunud. Siin sai näiteks mu ema maja otsetabamuse, nii et pärast viiendat korrust tal maja enam pole, aga maja oli üheksakorruseline.

Kas venelaste mürske oli rohkem kui ukrainlaste omi?

Sergei: Ukraina ei tulistanud meid üldse. Ainus etteheide on see, et nad istusid eluruumides ja suutsid tuld enda juurde meelitada. Ja nii hävitas Venemaa loomulikult peaaegu kogu linna. Mis mõte on Ukrainal, siis oma linna pommitada?

Sveta: Kui nad ütlevad, et “azovlased” tulistasid kohalike pihta, siis see on jama!

Sasha: Mu tüdruksõbra vanavanaisa suri. Ta lihtsalt külmus surnuks. Ta elas vasakul kaldal, 2. märtsil sai tema maja tabamuse. Ja juba 19. märtsil lahkudes saime teada, et ta külmus surnuks, 85-aastane vana mees. See oli siis, kui Venemaa alustas märtsi keskpaigast vasakkalda laevade ja elumajade tulistamisega.

Mu isa sõbra isa suri, meist mitte kaugel. Läksime ja tahtsime uurida, mis temaga juhtus, ta on muide pärit Novosibirskist. Neil ei ole maja keskseina, seda tabas mürsk, tulistas tank ja mees oli kaetud laekildudega. Tema naine lamas põrutusega naabrite juures, peapõrutusega.

Sergei: Nii et 10 tuhat on väga alahinnatud arv. Ohvrite arv on ebaselge. Millal hakati siin, näiteks Butšas, mõistma ohvrite täpset arvu? Kui nad asusid rususid koristama. Ja on täiesti ebaselge, mis saab siis, kui Mariupol võetakse või vallutatakse tagasi. Kui DNR siseneb, siis kardan, et  surnuid “ei ole üldse”, nad teevad “puhastust”. Üldiselt kuulutatakse surnuks ainult need, kelle  väidetavalt tappis Ukraina. Nad ei räägi tõtt.

Seal on ka need kohutavad mobiilsed krematooriumid …

Sasha: Sellest ma ei tea. Tean vaid seda, et kui Venemaa mu tädi ala hõivas, hakkas Venemaa end kohe näitama väidetava vabastajana, jagas välja punast kaaviari ja avas juurdepääsu toidubaasidele. Nad hakkasid tooma humanitaarabi.

Kas võtsite venelaste käest süüa?

Sasha: Elasime erasektoris, ei võtnud midagi ja ei käinud seal üldse. Aga mu ema ja õde võtsid selle vastu, tundub nii. Aga vabandage, inimesed pole kolm nädalat midagi söönud, nad võtavad ükskõik kellelt süüa vastu. Mõtlesime, et veel paar sellist nädalat, siis hakkame rotte ja koeri püüdma, nii et võib võtta ka vastu vene toitu. Ja pealegi tuleb last toita. Te ei saa talle selgitada, et pole midagi süüa, istu ja ole kannatlik.

Kas juhtus, et polnud midagi süüa?

Sasha: Ei, meie ema jagas kõike võrdselt, nii et kõik olid saledad ja ilusad. Päevas oli meil üks kakk, supikausi läbimõõduga, sõime seda neljakesi.

Niisiis, Berdjanski suunas oli koht, kuhu võis tulla ja nad evakueerisid teid sinna?

Sergei: Nüüd räägin teile evakuatsiooniprotseduurist. Kui DNR hõivas meie sektori ja me tungisime läbi minu vanaema ja tädi juurde, et evakueerimisest teada saada, öeldi mulle, et Stary Krõmis, meist 8–10 km kaugusel, toimub evakueerimine bussidega Volodarski suunas. Me ei uskunud algul seda infot ja otsustasime minna koos isaga vaatama, et mitte vanaema ja pisikest kaasa tirida, sest tee on pikk. Ja läbisime kontrollpunktid, seal oli mitu kontrolli. Nad kontrollisid mind ja isa, mul olid passid, kas me teenisime Ukraina relvajõududes, vaatasid tätoveeringuid armeesse kuulumise kohta. Aga neil olid kuulipildujate poolt tekitatud sinikad õlgadel.

Sasha: Kõndisime sellesse evakuatsioonipunkti läbi mitme kontrollpunkti ja kontrolli, kõndisime läbi linna, nägime pommitatud varustust, kraatreid ja  laipu. Seejärel käisime läbi kontrollpunktid ja läksime tanklasse. Jalutasime koos poolteist tundi. Jõudsime kohale, seal oli tankla, kus vene bussid tankisid. Küsisime, kas evakueerimine toimub ja millal seda tegelikult tehakse? Meile öeldi, et alates kella 8-st kuni läheb pimedaks.

Sveta: Ma küsisin, et kas oleks võimalik täpsemalt uurida, kus evakuatsioon toimub? Ja idamaise näoga sõdur, burjaat ilmselt, haukus vastu: “Venemaale, naine!” Ma ütlen: “Noh, okei.” Meil oli vähe asju, eriti kuna, nagu ma ütlesin, meie kõige tähtsam kohver põles maha.

Sasha: Ma kandsin arvutikotti kogu aeg kaasas ja see jäi terveks. Ja Mariupolist tõin kaasa tefillini ja sidduri. Kõige keerulisemas olukorras, kui lennuk lendas madalalt-madalalt, panin selga tefillini ja palvetasin. Ja sain sellest kuidagi üle. Stress oli lihtsalt tohutu. Ma ei ole usklik, aga seal ma ei tea, kuidas ma ilma selleta oleksin vastupidanud. See oli tõesti nn. “must have”.

Sveta: Tegelikult jah, igaüks püüab end päästa nii hästi kui oskab, näiteks kirjutasin päevikut. Kirjeldasin iga päeva. Mu vanemad on Vinnõtsja piirkonnas, mu isal oli insult ja kõige hullem oli side puudumine. Me ei teadnud, mis kogu Ukrainas toimub, arvasime, et kõikjal on samamoodi nagu meil.

Sasha: 19. kuupäeval evakueeriti meid. Sõitsime umbes tund aega ja jõudsime Volodarskisse. Sisse astus suurepärase varustusega sõjaväelane ja küsis: “Kas natsikesed sõidavad? Kui jah, tulge välja, me peksame teid.” Kõik naersid loomulikult kohmetult, et mitte seltsimeest provotseerida, ja siis jättis ta hüvasti: “No siis head reisi.” DNR kontrolli all olevas Volodarskis kopeeriti meie passiandmed, küsiti, kuhu me tahaksime minna, kas Rostovisse, Taganrogi või Voroneži ja saatsid meid muusikakooli magama. Seal söödeti meid – pudru ja õunaga – ja pandi toolidele magama. Nad tõid meile küttekeha ja see oli õnn. Lisaks oli nõrk telefoniühendus.

Järgmisel päeval ootasime 8 tundi bussi Taganrogi. Inimesed kaklesid, et istekohta saada. Meie, Jumal tänatud ei kakelnud. Sõitsime päris kaua, mingi 7 tundi, rahuajal oleks see olnud ainult tund aega, aga nüüd sõitsime möödasõite pidi, inimesed olid pesemata, kõrval oleval naisel oli kuulihaav, lõhnad, no kujutate ette. Aga me olime sellega juba harjunud. Peaasi, et sõitsime. Siis oli kaks piiripunkti – DNR-i oma, millest sõitsime üsna kiiresti läbi ja vene piiripunkt.

Kas oli veel selliseid juhtumeid, nagu “kas natsikesed sõidavad”?

Sasha: Oli, oli. Tuli seltsimees, DNR-i sõjaväelane ja küsis: “Kas keegi on Ukraina relvajõududest?” Keegi ei öelnud muidugi midagi. “Kas on keegi “Azovist”?” Ei, kedagi pole. “Kui on “Azovist”, siis neil läheb kehvasti. Neid ootab sõjatribunal, eluaegne või hukkamine. Aga kui relvajõududest, siis nad lähevad koju oma perede juurde. Nendega saab kõik korda.”

Azov, muide, on osa Ukraina relvajõududest.

Sasha: Ukraina relvajõudude absoluutselt tunnustatud osa ja see on eliitrügement. Venemaa meedia demoniseeris selle. 2014. aastal oli vabatahtlikke, kes tõesti käitusid halvasti, oli ka kurjategijaid, aga need hiljem eemaldati sealt. 2016. aastal ühendati nad Ukraina relvajõududega ja kõigi standardite kohaselt tehti kõik korda.

Aga nüüd on nad täiesti normaalsed, distsiplineeritud ja ei mingeid julmusi. Mul on Azovite seas mitu sõpra, ma ei taha midagi halba nende kohta öelda, nad on normaalsed poisid.

Muide, 18. päeval, kui tulime ema ja isaga evakuatsiooni kohta küsima, nägime kollaseid Bogdana busse ja küsisime DNRi lammastelt: “Kas nad viivad meid nende bussidega välja?” “Hoidku Jumal selle eest, et teid nende bussidega välja viidaks. Ukraina vangid viiakse nendega välja,” vastasid nad. Ja tõepoolest, ma nägin nendes bussides Ukraina ševronidega, valgete käepaeltega tüüpe, kes viidi Volodarski poole, DNR-is.

Seisime Venemaa piiril 12 tundi. Meid kontrolliti seal ja vaadati kõik läbi. FSB ohvitser vestles mu isaga poolteist või kaks tundi. See oli pikk ülekuulamine, millesse süveneti erinevatel põhjustel. Nad vaatasid telefone (nii Venemaa sissepääsu juures kui ka DNR-i väljapääsu juures), häbenemata uurisid intiimsetel teemadel kirjavahetusi. Tunti huvi tätoveeringute olemasolu kohta.

Kas dokumendid võeti ära?

Sasha: Ei, nad ei teinud seda. Telefonid võidi ära võtta. Näiteks leidsid nad minu tüdruksõbra onu juurest Mariupoli fotoga telefoni ja viisid selle minema. Kustutasime kõik fotod.

Kuidas Venemaa teid vastu võttis?

Sasha: Seisime ootesaalis 12 tundi, nad söötsid meid jälle pudruga. Ilma lihata. Puder oli seal nende lemmikroog, puder ja tee. Milline puder, ma ei mäleta, nisu või pärloder. Muide, ka selle üle käis samuti peaaegu kaklus. Sõimamine oli kindlasti.

Olime muidugi suures ootuses, isa oli kaks tundi ära. Tüdrukuid eriti ei küsitletud. Järjekindlalt pakuti pagulasseisundit, öeldi otse “Võtke vastu!”.

Kui võtate pagulase staatuse vastu, siis pole teil õigust aasta jooksul Venemaalt lahkuda ja teilt võetakse Ukraina pass ära. Ütlesime, et sõidame läbi Venemaa ja ei plaani sinna jääda. Meie tee kulgeb kas Hispaaniasse või Iisraeli. Tegelikult kardavad nad väga puudutada inimesi, kes on seotud teiste riikidega. Nad küsisid, kuhu me läheme? Kuidas ma suhtun Venemaasse? Kas ma toetan Ukrainat või Venemaad?

Ja mida te vastasite?

Sasha: Ma ütlesin: “Ma toetan poolt, mis ei too sõda. Aga jumal tänatud, minu piirkonnas muutus kõik vaikseks.” Saate aru, oli vaja rääkida nii selleks, et mitte FSB ohvitseri vihastada, kuid loomulikult ei öelnud ma, et “Venemaa on meie suurriik”. Muidugi ei tahtnud me Venemaale jääda. Kuidas saate jääda riiki, mis teid ründas? Ja nii kolisimegi Taganrogi sugulaste abiga Eestisse, Eestist Poolasse ja Poolas oli juba hea. Meile tuli vastu “Sohnut” ja mõne aja pärast lendasime Iisraeli.

allikas: newsru.co.il

 

Allikas: https://ieshua.org/iz-razbomblennogo-mariupolya-v-hajfu-rasskazyvaet-semya-novyh-repatriantov.htm