Pöörduge tagasi Issanda juurde selleks, et elada

Prohvetlikul sõnumil on väga võimas kriitiline laeng. Selle eesmärk on paljastada nende inimeste liigne enesekindlus, kes usuvad, et nad on erilised, ja pääsevad sellest kõigest. Isegi eilsed õiged inimesed võivad pöörata täna kõverale teele. Vanad teened ei garanteeri midagi. Sugupuu ei aita. Isade usk ei päästa.

Kuid hävitades väljavalitute enesekindluse, annab prohvet lootust neile, kes alandlikkuses otsivad päästet ja taastamist. Uhked peavad kartma, murtud südamed  leidma julgustust.

Prohvetlike sõnumite üldtulemust võib nimetada elujaatavaks: teid hoiatatakse enesetahte tagajärgede eest, seega pöörduge tagasi Issanda juurde selleks, et jääksite elama!

See kõlab prohvet Hesekieli huulilt:

 Heitke eneste pealt ära kõik oma üleastumised, millega te olete üle astunud, ja valmistage enestele uus süda ja uus vaim! Miks te tahate surra, Iisraeli sugu?  Sest Mul ei ole head meelt surija surmast, ütleb Issand  Jumal. Seepärast pöörduge ja elage!” (Hes. 18: 31–32).

Siin on surm inimese valik, mitte kohtuotsus. Jumal küsib inimestelt: miks te ennast tapate? Miks te käitute nagu tahaksite surra? Siit näeme selgelt, et surm pole Jumala plaan, vaid inimese valik.

Ja siit näeme, et inimene ise saab oma saatust muuta – „luua uus süda ja uus vaim” selleks, et vältida surma. Me mäletame Taaveti palvet: „Loo, Jumal mulle puhas süda ja uuenda õige vaim minu sees” (Ps 51:12). Mõistame, et ainult Issand saab meile uue elu anda, kuid sellegipoolest jääb meie vastutusalasse otsus, palve ja Jumala poole pöördumine.

Perekondlikud needused ja esivanemate õnnistused, halb ja hea pärand, isade patud ja teened ei mängi suurt rolli selles, mida me oma eluga teeme. Minevik võib midagi selgitada, kuid see ei saa midagi õigustada.

Patuse poeg võib saada õigeks. Ja isegi isa kõige hullematel pattudel pole tema üle võimu.

Õige mehe pojast võib saada patune. Ja isa hea nimi ei päästa teda karistusest.

Teisisõnu, meie esivanemad ei anna meile põhjust uhkust tunda, kuid ei anna ka põhjust meeleheiteks.

Ilmselgelt ärritas see prohvetlik  „valitud” kriitika Jumala rahvast. Lõppude lõpuks ei pea “Jumala rahvas” ennast niivõrd Jumala rahvaks, kuivõrd nad peavad Jumalat enda omaks. Jumal peaks alati olema meie poolel, ükskõik mida me ka ei teeks. Lõppude lõpuks oleme me erilised ja valitud.

Ja kui prohvet midagi sellise valiku vastu ütleb, siis on ta vaenlane. Ja isegi kui Jumal ise ütleb midagi vastu sellisele arusaamale valimisest, siis Ta eksib.

See vaidlus väljavalitute ja Jumala vahel lõpeb kohtuotsusega, kus Jumal ei mõista kohut mitte paganate ega Iisraeli õigusrikkujate üle, vaid „igaühe üle ta eluviiside kohaselt”:

Aga Iisraeli sugu ütleb: „Issanda tee ei ole õige!” Minu teed ei olevat õiged, Iisraeli sugu! Kas mitte nõnda: teie oma teed ei ole õiged?  Seepärast Ma mõistan kohut teie üle, Iisraeli sugu, igaühe 
üle ta eluviiside kohaselt, ütleb Issand Jumal. Pöörduge ja taganege kõigist oma üleastumistest, et teie süü ei saaks teile komistuseks.
”(29–30).

Siin lõpeb kõik, mis toitis rahvuslikku ja religioosse ainuõiguse tunnet. Kuid siit algab meie isiklik vabadus ja vastutus.

Hing, kes teeb pattu, peab surema! Poeg ei kanna isa süüd ja isa ei kanna poja süüd: õige peale tulgu tema õigus ja õela peale tema õelus! Aga kui õel pöördub kõigist oma pattudest, mis ta on teinud, ja peab kõiki mu määrusi ja teeb, mis on kohus ja õige – siis peab ta tõesti elama; ta ei sure. Ühtegi tema üleastumist, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada; oma õiguse pärast, mida ta on osutanud, peab ta jääma elama. Kas Mul tõesti peaks olema hea meel õela surmast, ütleb Issand Jumal? Kas mitte sellest, et ta pöördub ära oma teedelt ja jääb elama? Ja kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, teeb 
kõiki neidsamu jäledusi, mida õel teeb, kas ta peaks jääma elama? Ühtegi tema õiget tegu, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada; oma truudusetuse pärast, mida ta on osutanud, ja oma patu pärast, mida ta on teinud, peab ta surema.
”(20–24).

Isad see on meile õppetunniks. Need on head ja halvad näited.

Kuid me vastutame iseenda eest. Meie perekonnanimed ei aita kuidagi. Aitavad ainult otsused, millele oleme ustavad. Perekonnanimed kohustavad meid parandama seda, mida meie isad tegid, või jätkama ustavalt oma heade tegude tegemist. Kuid iseenesest tähendavad meie vereliinid vähe.

Kõike saab tagasi pöörata. Esimene jääb viimaseks. Viimased saavad esimessteks. Patuste lapsed võivad saada õigeks. Õigete lapsed patusteks.

Kõik on võimalik. Sest Jumal on õiglane, aga ka halastav. Ta annab kõigile võimaluse. Iga uue ajahetkega võib inimeste ja isegi tervete rahvaste ajalugu teha päästva pöörde. Me teame, mida Jumal tahab: et me elaksime. Kõige vaiksemale ja kartlikumale palvele ütleb Ta alati oma ülima elujaatava “JAH”.

Allikas: http://cherenkoff.blogspot.com/2021/07/blog-post.html