„Ära rebi mind ära koos õelatega ja nurjatuse tegijatega, kes räägivad oma ligimestega rahust, kuigi nende südames on kurjus!” (Psalm 28:3).
See meenutab mulle praegusele Ukraina sõjale eelnenud sündmusi. Kui meie põhjanaabri ametnikud kordasid ikka ja jälle: «Me ei kavatse kedagi rünnata. Lõpetame manöövrid ja tõmbame väed välja. Me ei kavatse alustada mingit sõda, me ei taha alluda ühelegi provokatsioonile. Oleme rahu poolt ja kutsume kõiki rahule” jne. Oli isegi konkreetseid lubadusi viia vägesid Ukraina põhjapiirilt teatud arvul välja. Me teame, mis neil tegelikult südames oli, sest see, mis on südames, pudeneb varem või hiljem välja. Ja see on välja valatud ja seda valatakse jätkuvalt välja. Tundub, et sellest võib piisata? Aga ei, aina valgub ja valgub seda väga suurt kurjust.
Taavet mõistis, et varem või hiljem karistab Jumal neid, kes seda teevad. Mitte lihtsalt mingi karistus, et muutuda paremaks, vaid tõeline häda. Ja annaks Jumal, et see juhtuks nende maise elu jooksul, sest kui seda nende maise elu jooksul ei juhtu, siis pole neil võimalust igavestest piinadest kõrvale hiilida.
Ja ta mõistis, et kui selliste kohutavate asjade eest makstakse kätte, puudutab see terveid inimgruppe ja isegi tervet rahvast, kus enamus toetab sellist pettust, valet, kurjust ja vägivalda, mis on peidetud rahumeelsete vestluste ja läbirääkimise taha. Varem või hiljem karistab Issand kindlasti sellist pettust, silmakirjalikkust ja sellele järgnenud süütute inimeste mõrvu.
Taavet nägi selliseid inimesi enda ümber, ta nägi, et Iisraelis oli neid siis kahjuks palju. Ja ta hüüdis Issanda poole, et ta lõpetaks selle Jumala rahva lüüasaamise ja kasutas sama argumenti, mida Aabraham kasutas Jumalaga läbirääkimistel selleks, et päästa Soodom.
Boriss Grisenko, KEMO rabi.
Allikas: https://ieshua.org/psalom-27-gospod-spravedliv-v-svoyom-sude.htm
