Minu perekonda ümbritsevast valusast reaalsusest on võimatu põgeneda. Meie oma Punane meri seisab ähvardavalt meie ees ning halastamatud vaenlased füüsiliste ja vaimsete haiguste, rahaliste probleemide, kuhjuvate kaotuste ja kiusatuste labi püüab meid heidutada jälitades meid igalt poolt.
Kuigi muserdavad asjaolud, mis on seotud füüsilise ja vaimse tervise, finantside, abieluprobleemide ja kaotustega, on meie võitmiseks juba piisavad; kuid sisemine segadus ja pidev kiusatus pattu teha Jumala vastu, kaheldes Tema headuses ja tarkuses on see, mis paneb mind kõige rohkem palvetama oma taevase kodu pärast.
Hiljutiste kannatuste ajal tuletas Issand mulle meelde iisraellasi, kes minu arvates tundsid samamoodi, kui seisid Punase mere ees. Varsti pärast seda, kui Issand nad imekombel Egiptusest välja tõi, seisid nad silmitsi vältimatu hävinguga, mida ümbritses läbimatu meri ja neid jälitavad vaenlased. Nende sõnad Moosesele kõlavad mu südames:
“Kas ei olnud siis Egiptuses haudu, et tõid meid kõrbe surema? Miks tegid meile seda, tuues meid Egiptusest välja? Eks see just olegi, mis me rääkisime sulle Egiptuses, öeldes: Jäta meid rahule, et võiksime teenida egiptlasi! Sest meil on parem egiptlasi teenida kui kõrbes surra.”(2. Moosese 14:11-12)
Kuigi nende vastus oli irratsionaalne, peegeldades moonutatud vaadet orjuse tegelikkusele, rääkisid nad väga tõelisest hirmu- ja abitustundest. Nad mõtlesid: miks tõi Jumal meid Egiptusest välja, et viia meid surma? Sel hetkel nägi isegi orjus parem välja.
Miks mind siia toodi?
Nii nagu iisraellased seisid hirmunult Punase mere ees, võitlesin ka mina selliste mõtetega. Miks viis Jumal, kes mind piisavalt armastas, et mind päästa, mu nii kohutavatesse ja lõputuna näivatesse olukordadesse? Ma ei saa ennast päästa. Ma ei saa oma perekonda päästa.
Ja kuigi ma ei tahaks tunnistada, et mu vastus peegeldas pidevalt Moosese sõnu neile kaebajatele – „Ära karda, seisa paigal ja sa näed Issanda päästet“ – tunnistan, et seda juhtus harva. Pigem, kartes, et meie valu ei lõpe, komistasin, lõin ahastuses rusikaid kokku ja mõtlesin, kas Jumal ikka võitleb meie eest.
Kristuse järgijatena peame kõik silmitsi seisma reaalsusega, sest me ei suuda end päästa. Olgu selleks lihtsalt liiklusummik, mis paneb meid tööintervjuule hiljaks jääma, või elu täis vältimatut valu, Jumal juhatab meid armulikult läbimatutele meredele, et aidata meil mõista, kui väga me Teda vajame.
Niisiis, kuidas me reageerime, kui me ei näe väljapääsu ja kui siin maailmas pole lootust? Peame nägema, seisma ja usaldama.
Vaadake Jumala juhtimist
Teie asjaolud ei ole kosmiline katastroof. Võib-olla tegite vea. Meie elus tehtud otsustel võivad olla tagajärjed. Kuid paljudel juhtudel polnud vigu. Ja igal juhul juhatas Jumal Teid konkreetsesse kohta põhjustel, millest me aru ei saanud. Nagu iisraellastelgi, on Jumalal kõiges, mida ta teeb, oma eesmärgid (2. Moosese 13:17-18).
Jumal on Teiega, Ta juhib Teid
Kuigi võib olla lihtsamaid Teid, mis oleksid meie silmis mõistlikumad, on Jumal valinud selle tee, et täita oma häid eesmärke meie elus: näidata end meile rohkem, muuta meie südant viisil, mida teised asjaolud ei saaks, ja näidata oma au meile ja meie ümber olevatele inimestele. Ärgem keskendugem niivõrd sellele teele, mida me endale eelistaksime, sest siis me ei märka, mida Jumal teeb sellel teel, mille Ta on meile valinud.
Seiske kindlalt, oodake kannatlikult!
Pühakiri selgitab kolmekordset lunastust Jumala laste jaoks – minevik, olevik ja tulevik. Meie Jumal on Jumal, kes päästis, kes päästab ja kes päästab uuesti. Tema praeguse ja tulevase lunastustöö ajal meie elus seisame kindlalt, kui meid ähvardavad tõelised ohud.
Hoiame aktiivselt ja pidevalt silmad Jumala tõotustel – isegi kui meil on raske neid uskuda. Tõega võitleme hirmu vastu. Me ei anna järele asjatutele segajatele, et mõista kui abitud me oleme. Me jääme osadusse Jumala rahvaga, lubades neil teenida tõtt ja leiame selles ühtsuses nende kohalolus ja palvetes tröösti. Me seisame silmitsi näiliselt lootusetute oludega ja palume Issandal tugevdada meid tões, et Temal on viimane sõna – selle asemel, et anda teed meie emotsioonidele ja hirmudele.
Selles lootuses võitleme kiusatusega merre hüpata ja uputada end viha, solvumise, kibestumise, lootusetuse, mõtlematute tegude või patuste liialduste tühjusesse.
Uskuge tulevasse päästmisesse
Kristuses oleme päästetud igaveseks ja Tema väes ootame tulevasi päästmise tegusid Punase mere ummikseisust, millega me oma elus kokku puutume. Seega peame otsustama usaldada ja puhata kohas, kuhu Issand on meile määranud, ning ootama kannatlikult kuni Ta oma ustavust näitab. Kui me väriseme, kaldume kursilt kõrvale ja püüame oma jõule toetuda, võime usaldada meie Päästja armu, kes tugevdab meie nõrku põlvi, annab andeks meie ekslevale südamele ja õpetab meid puhkama Tema päästvatel kätel.
Peame alati vaatama oma olukorda läbi evangeeliumi ja meid ees ootava igavese rõõmu. Lõppkokkuvõttes, kui oleme Kristuses, võime jääda kindlaks kindlale lootusele, et ühel päeval vabaneme sellest maailmast ja kõigist selle probleemidest. Igavene pääste neile, kes usuvad, on ristil juba saavutatud.
Seetõttu peame olema ettevaatlikud, et mitte langeda valeõpetuse ohvriks, et kui me lihtsalt usume, päästab Jeesus meie lähedased vähist, annab meile töökohad, mille poole püüdleme, ja pakub rahalisi mugavusi, mille nimel oleme nii palju vaeva näinud.
Pigem võib Ta otsustada veed lahutada, muutes meie paadunud ja enesekeskse südame pehmeks, rõõmsaks ja Kristust ülendavaks südameks. Ta saab kasutada meie püsivat usku, et tuua paljusid Kristuse juurde ja julgustada teisi usklikke. Ja jah, Ta võib (oma eesmärkide ja hiilguse nimel) valida, kas pakkuda väljapääsu kohutavatest või soovimatutest asjaoludest või tervendada meid või lähedast imekombel.
Asetage mälestuskivi
Mõlemal juhul lubab Ta varustada meid sellega, mida me vajame (kuigi mitte alati sellega, mida meie arvame vajavat) ja me võime usaldada, et Ta jääb oma sõnale truuks. Kiitke Jumalat, pääste tuleb, olgu siin või järgmises maailmas. Kuid me peame olema ettevaatlikud, et me ei keskenduks liiga palju soovitud tulemusele, kaotades samal ajal silmist, kuidas Issand töötab, kuidas Ta töötab meie elus just siin ja praegu.
Vaadake, mida Ta on teinud, ja asetage liiva sisse mälestuskivi, mis tuletab Teile alati meelde Tema ustavust tulevastel päevadel.
Autor Sarah Walton / © 2017 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org
Allikas: https://ieshua.org/krasnoe-more-predo-mnoyu-dostigaya-boga-v-otchayanii.htm
Kasvasin üles keskkonnas, kus vaimsetele asjadele polnud kohta. See ei olnud tingimata sihilik, justkui teadsin ma piisavalt, et .....
Ja see kaitse ei lõpe ainult seetõttu, et oleme võõral pinnal, üksi ohtlikul missioonil või keset ägedat lahingut. .....
Päev, mil lapsel diagnoositakse puue, jagab vanemate elu tavaliselt kaheks. Eluks „enne“ ja „pärast“ teate saamist. Natalia Terekhova .....
Kui olete meeleheitel naine, kes on muutusteks valmis (või kui teate kedagi, keda väärkoheldakse), siis on see sõnum .....
Pastor Aleksandr Ševtšenko on 47. Oma sünnipäeval rääkis ta, kuidas ta 30 aastat tagasi Sacramento pargis palves Jumala .....
Selle nädala Toora peatükis Ki Tisas on õppetund meile kogu eluks. Juudi rahvas tegi kohutavat pattu - nad .....
"Ma olen aru saanud, et osa minu maisest kutsumusest on lihtsalt olla lootuse inimene." Meie auto kihutas ühes .....
Igaüks meist peidab seda saladust endas. Kui seda ei avasta, vaid sulgeda sügavale südamesse, siis kaotame hinnalise aarde .....
