Puu, kaelkirjak ja keel

Vaikse ookeani lõunaosas asuvatel Saalomoni Saarte külaelanikel on üsna ainulaadne viis puu maha raiumiseks. Mõnikord on puu liiga suur, et seda kirvega maha raiuda, nii et nad löövad selle puu ümber ja hakkavad selle peale karjuma! Igal hommikul koidu ajal nad kogunevad puu juurde ja karjuvad siis äkki täiest kõrist. Umbes 30 päeva möödudes puu sureb ja langeb maha.

Jah, ma tean, mida te mõtlete: vaesed maausulised põliselanikud. Kui primitiivne! Karjuda puude peale selleks, et neid maha võtta? Kummaline on see, et see tegelikult töötab! Pärismaalased ütlevad, et see töötab, kuna karjumine tapab puu vaimu. Sain selle kummalise väikese teabekogumi Robert Fulghumi raamatust  Everything I Really Need to Know I Learned in Kindergarten  (Ei, ma ei ole seda fakti Saalomoni Saartel kontrollinud.) Suur osa sellest raamatust on maalähedane, kuid see on täis head kodutarkust.

Läänemaailmas on meil kaasaegse tehnoloogia eelised. Me ei karju puude peale. Aga ma karjusin vanasti oma naise Ford Pinto peale, kui meil ei õnnestunud seda käivitada. Ma tavatsesin meie papagoi peale karjuda, kui ta lärmakaks muutus, kuid avastasin, et talle meeldis minu karjumise müra, ja see pani teda ainult valjemini kriiskama. Aeg-ajalt olen oma naise peale karjunud. Me võime karjuda elutute objektide peale ja ma arvan, et selles pole kahju, kuigi see pole kindlasti loogiline. Ma kahtlen, kas sellest midagi head tuleb. Saalomoni Saarte elanike tegevusel võib siiski olla mõte: kui elavate asjade peale karjuda, võite neis oleva vaimu tappa. Toikad ja kivid võivad murda teie luud, kuid sõnad võivad murda teie südame.

Üks muljetavaldavamaid loomi (minu jaoks igatahes) on kaelkirjak. Suurel kaelkirjakul on tohutu must keel, umbes 27 tolli (70cm) pikk. Kaelkirjakud võivad kasvada umbes 19 jala (5m) pikkuseks. Muidugi on selle pikkuse juures suur osa selle pikal kaelal. Muide, tema pikal kaelal on ainult seitse selgroolüli, sama palju kui meil inimestel. Kaelkirjakul on pikast kaelast hoolimata väga algelised häälepaelad ja ta suudab tekitada ainult õrnasid ja madalaid helisid, nagu väga vaikne lehm. Eeldan, et seni, kuni ta vaikib, ei satu ta eriti hätta. Võib-olla olete kuulnud ütlust: Parem on hoida suu kinni ja lasta inimestel end rumalaks pidada, kui avada suu ja eemaldada kõik kahtlused.

Piiblil on keele kohta palju öelda. Meid, inimesi, on õnnistatud keele andega. Ma saan oma kassiga suurepäraselt vestelda. Minu kassil on aga kahjuks piiratud sõnavara. Kui ta on öelnud: “Mjäu”, pole tal palju muud öelda. Ta ei saa mulle palju rääkida oma maailmast – “hiirte püüdmise” rõõmudest või sellest, milline oli tema elu enne, kui ta meie juurde elama tuli. Tal pole lihtsalt keeleannet. Mulle meeldib mõelda, et ta saab kõigest aru, mida ma ütlen, aga ma tean, et ta tegelikult ei saa aru. (Võib-olla mõistavad pärsia kassid ainult pärsia keelt?)

Jaakobuse 1:26 ütleb meile: “Kui keegi teie seast näib olevat usklik ja ei ohjelda oma keelt, siis petab ta omaenda südant. Selle mehe usk on asjatu (kasutu).” Jaakobus kirjutas samuti: “Kui me paneme aga hobusele suitsed suhu, et ta oleks meile kuulekas, siis me juhime kogu hobust. Ennäe, ka suuri ja rajutuulte aetud laevu juhitakse väikese tüüriga sinna, kuhu tüürimees tahab. Nõnda on ka keel väike ihuliige, aga kiitleb suurte asjade üle. Ennäe kui väike tuli süütab suure metsa!” (Jaakobus 3: 2–5) (1)

See on tõeliselt hämmastav! Hobuse suunda saame juhtida, kui tal on suised suus. Rooliga saame kontrollida laeva suunda. Meie, inimesed, saame kontrollida nii paljusid asju, kuid nii sageli ei oma me oma keele üle peaaegu mingit kontrolli!

Meie keel on nagu kogu keha “tüür”. Kui suudame oma keelt kontrollida, võime tuua nii endale kui ka teistele suurema õnne. “Ka keel on tuli. Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust. Jah, igasuguste loomade ja lindude, roomajate ja mereelajate loomust suudab taltsutada ja ongi taltsutanud inimese loomus, aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki.”

On hämmastav, et inimene on taltsutanud nii palju erinevaid loomi ja me inimesed ei suuda sageli oma keelt taltsutada! Kurb on see, et meie huultelt välja libiseda sõnad, mis võivad teistele haiget teha, ja kui nad on välja tulnud, ei saa te neid uuesti suhu tagasi pista. Kahetsete omasõnu. Võite ja peaksite vabandama, kui see juhtub, kuid isegi vabandus ei pruugi haavatud vaimu tervendada.

Keelt saab kasutada ebasiiraks meelitamiseks (Ps 5: 10), valetamiseks ja pahandusteks (Ps 10: 7) ning nagu teravat mõõka (Ps 57: 5). Näiteks Holokaust (HaShoah) algas lihtsalt sõnadega. Natsid rääkisid oma valesid juutide kohta piisavalt sageli nii, et lõpuks hakkasid inimesed valesid uskuma … Tulemuseks oli 6 miljoni juudi mõrv, samuti miljonid teised, kes tapeti selles kohutavas sõjas. See on halb uudis.

Hea uudis on aga see, et keel on kingitus Kõikvõimsalt. Tema kavatsus on, et kasutaksime seda heaks. Meil kõigil on kaasasündinud, Jumala poolt antud soov suhelda, täpselt nagu mul praegu teiega. Kui meile keelatakse keelekasutus, saame suhelda oma kätega (näiteks kurtide viipekeelega), kirjutades sõnumeid või mis tahes muid vahendeid kasutades.

Keelt saab kasutada tsivilisatsioonide hävitamiseks, kuid seda saab kasutada ka tsivilisatsioonide loomiseks. Keelt saab kasutada YHWH kiitmiseks (Ps 57: 9) või Tema needmiseks (Iiob 2: 9). Oleme kõik olnud inimeste seas, kes kasutavad selliseid termineid nagu “Jeesus” ja “Jumal” sõimusõnadena. Isiklikult eelistan selliseid termineid nagu Ješua, osaliselt seetõttu, et minu Messias ja Päästja olid (ja on) juudid, mitte kreeklased. Kuid ka mõiste “Jeesus” kõlab minu jaoks ikkagi sõimusõnana, sest olen tavaliselt kuulnud seda sõimusõnana kasutatuna. Aga ma pole kunagi kuulnud, et terminit “Yeshua” oleks kasutatud needusena.

Keelt saab kasutada ka tarkuse levitamiseks (Ps 37:30) või teadmatuse, eelarvamuste ja valede jäädvustamiseks. Keelt saab kasutada elupuuna (Õpetussõnad 15: 4) või valelikult (sama salm). “Kes valvab oma suud ja keelt, hoiab oma hinge hädade eest (Õpetussõnad 21:23).”

Keelt saab kasutada kellegi vaimu ülesehitamiseks või selle lõhkumiseks. Laste vastu suunatud kohatud mõnitused ja teravad sõnad võivad jätta armid, mis kahjustavad nende väikest elu, sageli neid purustades jättes armid kogu eluks. Meile kõigile meeldib toreda ilusa beebi või armsa lapse kohta komplimente teha. Kuid proovige seda teha lapsele, kes pole nii armas. Ta kindlasti vajab ja hindab seda!

Kus veedate igaviku?

Lõpuks, kuid mitte mingil juhul kõige vähem, võite oma keele abil siseneda igavesse ellu:

Kuid mida see siis ütleb? „Sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames.”  See on ususõna, mida me kuulutame. Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind 
päästetakse, sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks. Sest Pühakiri ütleb: „Ükski, kes usub temasse, ei jää häbisse.” Ei ole ju erinevust juudi ja kreeklase vahel, sest seesama Issand on kõikide Issand, rikas kõikide heaks, kes teda appi hüüavad. Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. “
Roomlastele 10: 8–13

Kui sa ei ole täiesti veendunud, et lähed taevasse, siis palveta koos minuga see lühike palve:

“Taevane Isa, ma olen patune inimene. Täna ma tunnistan Sulle üles oma patud. Ma kahetsen oma patte ja palun Sind: Anna mulle andeks! Palun puhasta mind Jeesuse Kristuse verega! Pese mind puhtaks mu ülekohtust!

Jeesus Kristus, ma usun, et Sina oled elava Jumala poeg. Usun, et Sind löödi risti, et Sa tõusid surnuist üles kolmandal päeval ning istud nüüd isa paremal käel. Ma palun Sind, tule juba täna mu südamesse elama – mitte ainult Päästjana, vaid ka mu elu Issandana! Ma alistan oma elu sulle, Jeesus.

Ja nüüd kurat, ma käsin sind Jeesuse nimel: Võta oma käed minu pealt ära!

Sul ei ole enam võimu mu elus. Minu eest on makstud Jumala Talle kalli verega ja ma olen vabastatud. Iga ike mu elus on purustatud Jeesuse vere läbi.

Taevane Isa, ma tänan Sind südamest, et sa andestasid mulle mu patud!

Tänan, et Sa oled mu päästnud. Tänan sind Jeesuse nime eest – selle nime ees peab nõtkuma iga põlv ja iga keel peab tunnistama, et Jeesus on Issand ja Päästja!”

Kui oled selle palve palvetanud, siis ütlen sulle: Tere tulemast Jumala riiki!

Ma ei oskaks paremat viisi oma keele kasutamiseks välja mõelda! Teil on valida taeva ja põrgu vahel. Kumma valite? Kui te just palvetasite, et võtaksite vastu Jeshua kui oma Päästja ja Mashiachi (Messias), siis olete alustanud vaimset teekonda, mis viib igavesse ellu. Tahaksime teist kuulda. Hea meelega julgustaksime teid ja aitame teid varustada teie uues elus Yeshuas.

[1] Jaakobi 3: 6–8. (Selle väikese raamatu kreeka keelne nimi on Iakobos, mis on heebrea Ya’akovi ligikaudne transliteratsioon, mis on tavaliselt angliseeritud “Jaakobiks”. King James’i tõlkijad valisid selle raamatu jaoks aga “Jaakobuse” nime. Inglise keele tõlkijad on sama teinud. Hispaania keeles nimetatakse teda Santiagoks. Keda nad austada üritasid?)

Allikas: https://petahtikvah.com/Articles/TreeGiraffeandtheTongue.htm